Novõje Tatõðlõ külanõukogu rahvuslik koosseis 1997:

Novõje Tatõðlõ küla rahvuslik koosseis 1999 (1. jaan.):

Novõje Tatõðlõs asub 1903. aastast kool, mis on vanuselt rajooni kolmas. Keskkooli staatuse sai ta kolm aastat tagasi. 1998.a lõpetas kooli neli õpilast, kellest üks astus ülikooli. Õpilastest on üle 90% udmurdid, õpetajad on samuti udmurdid, ainult inglise keelt õpetab tatarlane. Esimesest klassist alates toimub õppetöö vene keeles. Udmurdi keele ja kirjanduse õpe on fakultatiivne, see toimub vanemate sooviavalduse alusel. Kooli 145 õpilasest ei õpi udmurdi keelt ja kirjandust 16–17. Põhiliselt ei soovi udmurdikeelset õpet Kasahstanist, Usbekistanist ja Taga-Kaukaasiast tagasi tulnud udmurdid ja tatarlased. 1998.a. vähendati udmurdi keele õpetust neljalt tunnilt nädalas kolmele, 9.–11. klassi õpilased saavad kaks tundi nädalas. Udmurtide ajaloost ja kultuurist suurt midagi ei õpetata, küll aga udmurdikeelseid laule, koolis on ka udmurdi kultuuri nurgake. Õppealajuhataja sõnul parandaks keele olukorda ja õpetamist see, kui udmurdi keele eksam oleks udmurtidele ülikooli astumisel kohustuslik. Kohalikus udmurdi lasteaias on 22 kolme- kuni kuueaastast last, kõik udmurdid. Vene keel on neil juba selge – seda õpetatakse viieaastastelegi.

Üldiselt võib aga udmurtide haridusolude kohta öelda järgmist. 1999.a alguse seisuga oli Baðkortostanis 4531 udmurdi rahvusest õpilast. Udmurdi keeles õpetatakse 29 koolis, milles õpib 13% udmurdi õpilastest. 26 koolis õpib udmurdi keelt õppeainena 48,3%. Kokku teeb see 55 kooli ja 61,4%, mis on päris hea näitaja. Udmurdi keelt ja kirjandust õpetab 33 õpetajat, kellest pedagoogilise haridusega on 12. Koolides on 19 udmurdi keele ja kirjanduse kabinetti.

(Toim märkus. Andmed pärinevad Baðkortostani ametlikust statistikast. Tõenäoselt on osa 29-st udmurdikeelsest koolist algkoolid, osa aga niisugused, kus udmurdi keel on õpetuskeeleks algastmes, edaspidi aga on võimalik õppida udmurdi keelt ja kirjandust õppeainena, nagu ülejäänud 26 koolis. Igatahes pole SURI käsutuses andmeid, mis lubaksid oletada, et kusagil oleks võimalik udmurdikeelne haridus algastmest (1.-4. klass) kõrgemal. Hämmastab, et 33 õpe-tajat jõuavad õpetada 55 koolis. 12 õpetaja "pedagoogiline haridus" ei pruugi sugugi tähendada, et neil oleks udmurdi keele õpetaja diplom või kõrgharidus. 21 õpetajat peavad aga olema kesk- või madalama haridusega.)

Novõje Tatõslõ külas paikneb kolhoosi Demen keskus, mida juhatab ülienergiline esimees Renat Galjamðin, kes on ühtlasi ka udmurdi kultuurikeskuse esimees. Udmurdi kultuurikeskus asutati 1996.a ja tegutseb ühiskondlikel alustel, riik selle tegevust ei finantseeri. Keskus korraldab udmurdi rahva taassünni konverentse, millest võtavad osa valitud saadikud. Näiteks viimati oli kohal 150 saadikut. Keskus annab 1999.a juunist välja juba mainitud nädalalehte Oðmes ('Allikas' – toim märkus). Ajalehe toimetajaks on Andrei Gilmajev, kohalik udmurdi kultuuri asjatundja. Trükiarv on 990, kuid seda plaanitakse tõsta 3000ni, et levitada lehte üle Baðkordimaa.

Galjamðin on Baðkortostani presidendi (Ahmet Rahhimovi – toim märkus) asutatud rahvuste ümarlaua liige. Galjamðin ütles, et presidendi sõnul on kõik rahvused Baðkortostanis võrdsed, kuid tegelikult siiski mitte. Vastavalt keeleseadusele on Baðkortostanis kaks riigikeelt – baðkiiri ja vene. Praegu Baðkiiria televisioonis ja raadios regulaarseid udmurdikeelseid saateid pole. Puudust tuntakse kaadrist, seepärast soovibki R. Galjamðin tähelepanu pöörata noorte koolitamisele. Ta loeb enda teeneks, et Neftekamski Pedagoogilise Instituudi juures on asutatud udmurdi osakond, mille järgmisel aastal lõpetavad esimesed 30 tudengit. Sellest aastast võtab aga vastavalt kultuurikeskusega sõlmitud lepingule Udmurdi Meditsiiniakadeemia vastu 10 udmurdi üliõpilast Baðkiirimaalt. Side Udmurdimaaga olevat aga üldiselt nõrk ja kaootiline, sest pole Udmurdimaa ja Baðkortostani valitsuste tasemel lepingut.

Galjamðin arvas siiski, et udmurdi keele olukord on praeguseks paranenud, sest udmurdi keelt kuuleb tänavail rohkem. Samuti on taastatud loodususu palvuste läbiviimine ja Novõje-Tatõðlõsse ehitati hiljuti suur udmurdi pühakoda kuala. Galjamðin leiab, et olukord paraneks veelgi, kui moodustataks kultuurautonoomia.

Unustamatu mulje jättis mulle Novõje Tatõðlõ külakalmistu, mille kombeid tutvustas Tatjana Minnijahmetova. Enne kalmistule sisenemist visatakse vastupäeva jahu või muud teravilja ja öeldakse: ”Mina ei häiri teid ja teie ärge häirige meid.” Surnuaias midagi ei puudutata – mis variseb või kokku kukub, seda ei parandata. Vanemad hauad on piiratud puutaraga, uuemad raudvarbadega. Vanasti olid haudadel surnutele kivist tähised. Igale surnule istutati puu, mille nime surema hakkav inimene ütles või mis teati ta lemmikpuu olevat. Põhilised puud olid kask ja mänd. Kuna tegemist on loodususklike kalmistuga, siis riste kalmudel pole, küll aga kohtab haudadel nõukogude sümboolikat (sirp ja vasar) päris palju. Keset surnuaeda on maja, kus hoitakse matuseks vajalikke esemeid. Tähelepanuväärseim neist on surnu pesemise küna, mis viiakse lahkunu peresse. Pärast matust peab küna tagasi tooma. Surnut saadetakse tunde kestvate itkudega. Surnuaiast midagi kaasa võtta ei tohi. Väravat sulgedes on aia peal mingi konks, millega veetakse värava taha joon, siis ei tule surnute vaimud kaasa.