KELLE OMA ON ETNOFUTURISM ja KELLELE SEDA VAJA

Irina Orehhova

Etnofutu seminari ajal oli külm. Minu meelest liiga külm lehekuu jaoks. Miski ei suutnud ilma soojemaks muuta, ei Soome-ugri progressiivsete loojate tihedus ruutkilomeetri kohta Tartus ega temperamentsed muusikud. Ka värvirõõmsad ersa kunstniku maalid jätsid ilmataadi külmaks. Siiski ei jäänud külmaks ei konverentsist osavõtjad ega publik omakultuuri- ja kirjandusõhtul.

Idapoolsed soomeugrilased lausa pakatasid uutest ideedest ("mida ma nüüd kodus kõike teen"). Publiku ettearvamatu rohkus natukene kohutas mind, kes ma juhtusin parajasti õhtute juht olema: inimesed istusid, seisid, jalutasid, vahepeal jäi selline tunne, et lausa roomasid, ihates tunda omal nahal etnofuturistlikku kultuuri. Ühesõnaga: Kirjanike Maja oli puupüsti täis. Kas see on millegi näitaja? Kas võib arvata, et etnofutut vajatakse, oodatakse ja võetakse vastu, ükskõik mis kujul ta ennast ka ei näitaks? Eks igaüks otsib vastused ise. Mina küll leidsin.

Aga mis ma ikka endast kirjutan. Kirjutaks parem nendest udmurtidest, kes seekord etnofuturismi konverentsist osa võtsid. Seltskond oli kirju. Nii elukutselisel kui ka isiksuste tasandil. Miilitsast ökoturismi fänn, kirjanikust udmurdi etnofuturistlike kirjutajate pealik – tulevane etnofutu klassik, inglise filoloogi haridusega poplaulja, kunstnikust etnofutu-filosoof ja õpetajast õpetaja (ka etnofuturistlik – nimelt õpetab emakeelt). Kõikidel olid erinevad soovid ja tahtmised. Ja enamus neist läks täide.

Et etnofuturism on olemas, on paljud juba tükk aega teadnud. Mis asi see on, teadsid üksikud (küsige näiteks Kauksi Ülle käest). "Etnofutursm on meil juba ammu olnud," seletasid iga rahva esindajad. Peale soomlaste, kes väitsid, et neil seda lihtsalt ei ole ja kõik, kuid samas loodavad, et... Udmurtide jaoks ei olnud seekord üldse oluline, "kas, kus ja kuidas". Nende jaoks oli oluline tõestada, et see, mida nad viljelevad, ei ole haigete ja andetute fantaasia, nagu väidavad sotsrealistliku koolkonna tegelased. Et see ongi kunst, ongi see, mida peab tegema üks õige inimene, kes sügavalt tunnetab oma rahvast.

"Inimestepoolne vastuvõtt oli soe," väitsid nad toonitades ilma jahedust. Eriti meeldima hakanud inimeste kohta küsisid nad minu käest andmeid (inimesed, andke andeks, olen veendunud, et nad ei kasuta neid kurjasti), et kutsuda neid Udmurdimaale ja võõrustada nii, et kogu maa kajab. Meeliliigutavaks osutus nende jaoks mitu korda kõlanud mõte, et kõige etnofutum etnofutu ongi ainult neil. Tahaks loota, et nii see ka on. Igatahes Udmurdi Riikliku Ülikooli tudengid juba kirjutavad referaate ja uurimistöid etnofuturismist udmurdi kirjanduses ja kunstis. Üks oli koguni saanud esimese auhinna IFUSCO konverentsil.

Eesti etnofutu on kõigest seeme, millest tulid tohutud võrsed. Erinevalt mõnedest eesti kunstnikest, kes lihtsalt matkivad Läänes moodsad stiile ja maneere, on soome-ugri kunstnikud väga õpihimulised. Vaikides vaatavad nad siit ja sealt, üldiselt ise ei küsi midagi – ja äkki on sündinud midagi uut, täiesti omapärast ja hämmastavat.

Konverents oligi hea ses suhtes, et seal oli juttu ka sellest, mida nad ei julge või ei oska küsida. Igaühe jaoks oli midagi: kes ei saanud oma küsimustele vastust plenaaristungilt, võis oma uudishimu rahuldada sektsioonides, kus sai vahetada mõtteid kolleegidega.

Mina olin tõlk kirjandussektsioonis ja võin öelda, et seal oli väga huvitav: igaüks tahtis midagi öelda, kommenteerida, täiendada. Kõik tahtsid mõne ettekande kuskil avaldamiseks kaasa viia (udmurdid näiteks ajakirjas "Invožo", komid ajakirjas "Art" jne.).

Etnofuturistidest külvajad püüdsid oma tarkust külvata ka Eestis õppivate soome-ugri üliõpilaste seas, kuid enamus neist lihtsalt ehmus seepeale. Nii need külvajad mulle pärast jutustasid. Muidu olid neil küll lõbusad öised koosolemised oma rahvuskaaslastega, mis õnneks ei seganud päevast tööd ega kahandanud oluliselt loengute kuulajaskonda.

Suur menu oli väljasõidul Võrumaale. Sellised sõidud loodusesse on tohutu populaarsed Eestit külastavate soomeugrilaste hulgas (hakkasingi etnofuturismi etno-FU-turismiks hääldama). Neist räägitakse kõige rohkem oma kodustele, kolleegidele ja tuttavatele. Selliste väljasõitude ajal huvitab kõik: loodus, vaatamisväärsused ja kõige rohkem inimesed, kellega saab puhuda juttu stiilis "kuidas teil see on, aga meil on niimoodi...Tulge meile külla, mis seal ikka".

Väga tuline arutelu toimus ühes turismitalus. Etno ja futu naiseksperdid väitsid, et see on võlts, kuna lehmakooke ei ole kuskil näha – see ei ole küll kellegi öko ja etno. Naised väitsid, et sõnnik peab olema seal, kus loomad seda tekitavad, mehed jälle ütlesid: "Naised, kuidas te aru ei saa, kui on puhas, siis on ju kultuurne." Naised jälle vaidlesid ägedalt vastu. Pärast selgus, et Aigar Piho oli meelega sellist rootsi stiilis talu näidanud, et oleks ettekujutus, kes mida väärtustab ja arvab õige kaup turismimajanduses olevat. Mina arvan, et naistel oli õigus. See talu ei olnud ei öko-, ei FU-, ei etnoturism. Kuid igaüks võib midagi omaks, tõeliseks ja õigeks pidada.

Samad lood on etnofutuga. Ma ei usu, et tast saab peamine kunsti- ja kirjandusevool ükskõik kus maal. Aga mulle ta meeldib. See vist ongi minu oma. Järgmisel aastal ootavad soome-ugri etnofuturiste soomlased, kel on etnofutu nappus kõikjal. Ehk on neil seda etnofutut vaja?

Toimetuse märkus: Ei olnud neil seda vaja. Midagi Soomes ei toimunud. Aga siisiki: lugege Hannu Oittise järgmisel, taas Tartus toimunud etnofutu-konverentsil peetud ettekannet "Etnofuturismi võimalusetusest Soomes".

Udmurditar Irina Orehhovale, kes tõenäoselt tahab Eestisee jääda, võib toimetus öelda, et kui kuskil, siis just Udmurdimaal on etnofutuerismist saanud peamine kunstivool, vt nt Idna festivaliga seotud tekste.