ÜHISOSA OTSIMAS

Timo Maran

III etnofuturismi seminar tõi Tartusse kokku kõige erinevama taustaga ugrilasi. Ometigi sigines kaugete külaliste nägudele tihti äratundmisvarjund, seda nii ettekandeid kuulates kui õhtuti vesteldes. Näis, nagu meenuks kokkutulnutele aastatuhandetega tekkinud erinevuste varjust siiski aegajalt mõni ühine ilme, nimetus või kombekatke.

Erinevate mõtteviiside teadvustamise ja samas millegi tuttava äratundmise vaimus toimus ka töö ühes paljudest sektsioonidest; selles, kus arutati ökoturismi, arhitektuuri ja usunditesse puutuva üle. Tartu Kirjanduse Maja ülemisel korrusel said ümmarguse laua ümber kokku kümmekond inimest, kellest enamus teisi esmakordselt nägi. Igaüht neist sidus rahvuskultuuriga isiklik kogemus, igal neist oli rääkida oma lugu. Ametlike ettekandeid oli aga kolm.

Soome soost arhitekt Juho Rajaniemi tõstatas küsimuse arhitektuuri ja linnaplaneeringu inimsõbralikkusest. Tema nägemuses on kaasaegne arhitektuur liigselt "progressimüüdist" lähtuv ning abstraktseid eesmärke taotlev. Seos elaniku, tema soovide ja maailmavaatega jääb tihti tagaplaanile. Ettekande lõpetuseks esitas Juho Rajaniemi alternatiivse ideaali: "Ainsaks arengu mõõdupuuks on see, kuidas inimesed end oma elutingimustes tunnevad" ning "ümbrus tuleb planeerida selline, kus endal oleks hea meel elada".

Mari filosoof Semjon Novikov tutvustas oma rahva ajaloolist maailmavaadet ja usundit. Kuulajad said teada, et maride usundis on ka tänapäeval olulisel kohal rituaalne hiieskäimine, ent samas ei usuta loodusobjekte jumalusteks, vaid nähakse neid pigem jumalikkuse ehk maailmakõiksuse väljendustena. Ka inimene pole jumala poole pürgiv ja patune, nagu kristluses, vaid osa kõikehõlmavast jumalast, ning seeläbi lahutamatult seotud kõigi elavate olendite ja toimuvate sündmustega. Teisele kurja teha või kedagi ära kasutada saab vaid enesest loobumise hinnaga ning seda teed mööda näib olevat läinud kogu läänemaailm. Vaatamata kaasaegse mõtteviisi survele püüavad marid oma ajaloolist maailmavaadet igati alal hoida.

Pisut teoreetilisemal teemal kõneles ka nende ridade kirjutaja, esitades mõtteid ökosemiootika ja kirjandusökoloogia vallast. Selle vaatenurga aluseks on lihtne tõdemus, et inimlooming ja looduskeskkond on ja on alati olnud tugevas vastasmõjus. See, mis sünnib looduskeskkonnas, mõjutab inimmõtet, kultuuritraditsioone ja kirjandust ning teisipidi mõjutab inimlooming meie maailmavaate ja tegutsemise läbi looduskeskkonda. Tugeva ja terve inimkultuuri puhul on looduskeskkond, keel ja kombestik vastastikku harmooniliselt seotud – rituaalid pigem kaitsevad kui lõhuvad ümbritseva looduse tasakaalu ning iga loodusnähtuse nimetamiseks on keeles sobiv mõiste. Kultuuri allakäik algab just ebakõladega selles vastastikuses sobivuses.

Ka arutelus otsiti vastuseid küsimustele eri maailmavaadete ja kultuuride kokkupuutest. Mis saab noortest, kes võõras kultuurikeskkonnas haridust omandavad, kas on neist veel kodukanti tagasitulijaid? Mida võib rahvuskultuur õppida kokkupuudetest teiste kultuuridega, kas sellised kontaktid on üldse vajalikud? Kas rahvuskultuuri arengut saab juhtida? Kuidas seda tulemuslikult teha? – need küsimused jäid arutelust erksamalt meelde. Kokkuvõttes jäi kõrvu tõdemus, et oleme ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad ning just see võimaldabki üksteiselt õppida.