Võro Instituudi ümber on midagi sündimas. Esmalt torkab see silma lasterohkusega konverentsi söögisaalis ja koridorides. Sisemist loomingupalangut, mis Võrumaal levib, on raskem sülle võtta ja nimetada, kuid tema olemasolus pole kahtlust. Nähtavale ilmub ta endise Kurgjärve spordibaasi külaliste õhetavate palede ja säravate silmade kaudu ning tuleb oma parimas vormis esile Karl Pajusalu ilmes. Päike humanitaarteaduste doktori näos ei lakka hetkekski paistmast ka siis, kui ta akadeemilise arutluse käigus määratleb esmalt perifeeriat kui äärelist või vähetähtsat, seejärel aga seisukohta pea pealt jalgadele seades hoopiski kui konsolideerivat ja innovatiivset nähtust. Allofoonia on tema ettekande tähtsaim sõna ja tundub, et see sobib kogu teadvustamatusest tiine kultuuriõhustiku kohta Võrumaal.

Konverentsi keskkond on kõike muud kui euroopa keskmine. Ligemale 70 innukat osalejat paigutatakse pisikesse klassiruumi, kuhu mahuvad imelikul kombel ka grafoprojektor, tahvel ja suur hulk helitehnikat, mis peab kõik sõnad salvestama. Viimane on kui vaikne ähvardus kõnelejaile: kui autor ettekande teksti ei saada, kirjutatakse see lindilt maha ja avaldatakse sellisena. Muidugi oleks tulemuseks oma ja ehtne suuline kultuur, kuid millegipärast tahab isegi Võro Instituut tugineda kirjakeelele, olgugi võrokeelsele. Professor Mati Hint, kelle arvates spetsiifiline kirjaviis küll ei aita "võru asja" elus hoida, on nõus sellega, et kirjaviis levitab keelt ja kultuuri. Võromeelsetel on seega võimalus olemas olla ja järgmine küsimus on, kuidas olla.

Eksistentsiaalsed probleemid on lahendatud magamistubade ja köögi abil. Mõnedes köetakse keskküte ja mõnedes elektriradiaatorite abil, kuid põhjamaise looduse karm käsi hoitakse külalistest eemal ja konverentsi osavõtjad viibivad elu ja tervise juures. Tõsi, üldist rahulolu tumestab kahvatu kohv ja veelgi enam teadmine, et kohalik baaridaam tuleb ehk alles järgmiseks õhtuks keldriuksi avama. Vanad kombed keedupulka ja kohvipakki konverentsiportfelli toppida on hääbunud, uued aga võtavad alles jalgu alla. Vahevormina avaneb hunnitu võimalus käia kuuvalgel läbi paar kilomeetrit igapidi vildakat metsateed lähima joomakohani, millel nimeks "Käänu Kõrts". Kõiki kohalikke kombeid eirates tellime imelisi vedelikke värvilistest klaaspudelitest, mis baaridaami seljatagust ehivad ja lisaks sellele palume vastu õhtut kohvi keeta. Muud külalised seiravad vurlesid kurvalt ja lahkuvad siis sündmuspaigalt sõnatult.

Kas võru kultuur on osa eesti kultuurist või vastandub sellele? Toomas Help kinnitab, et võru keeles peitub eriline lingvistiline süsteem ja kui tahame võru keelt eesti keelele külge haakida, on see poliitiline otsus. Niisiis on pädev mõtlemine päevasündmustele allutatud ja poliitika dikteerib teadusele, mis on tõde. Siiski jääb mulje, et kuigi germaniseerunud Eestimaa on juba sada aastat püüdnud maha suruda iidse Djakovo kultuuri Pihkvatagust perifeeriat, pole kadunud lootus ka selles osas vaatenurka vahetada.

Vaatenurga avardamiseks on kavas rännak Suurele Munamäele. Sakslased ja soomlased, karjalased ja eestlased on plaaniga päri ja ronivad ettenähtud tunnil vaatetornini. Videvik ligineb ja siis saabub ka tornivaht, kuid tema allofooniline ahetus kustutab kõik etteheited juba eos. Võrumaa pole mitte ainult pühitsetud paik, ka aeg voolab siin omasoodu.

Kui saabub pimedus, algavad laulud. Seda võib käsitleda kui Võromaa kohal lehvivate tumejõudude tõrjemaagiat ning külalised panevad unele vapralt vastu. Võitlus käib territoriaalsete alajaotuste kaupa. Kõivupuu Marju kaitseb Kagu-Eesti läänepoolset ja Hagu Paul idapoolset nurka. Õnneks teeb kumbki pool järelandmisi nii murdekeele nüansside kui ka viisitüüpide tasandil ja kooslaul saab õige hoo sisse juba poole ühe paiku. Öörahule minnakse hällilaulu saatel, mille traditsioonilised refräänsõnad on võrokeelne mugandus prantsuse sõdurite võitlushüüust vive la copagnie!

Esimene hommikune ettekanne algab punkt üheksa ja neid järgneb tänuväärselt paljude esinemissoovide tõttu üheksa. See maagiline number inspireerib enamikku kohalolijaist, vaid mõned kesk-eurooplased kukuvad näost ära ja ei mõista, kuhu jääb vaba aeg. Eestis on aga teadus tõsine asi ja ka soome vanem koolkond peab vastu. Kalevi Wiik tõstab üksteise järel ekraanile 25 kaarti, 8 diagrammi ja 3 tabelit ning määrab protsendilise täpsusega põhja- ja lõuna-eesti murde piire. Õnneks jääb see kahtlane ala Võrtsjärve ülemisse serva ja oht alla neelatud saada tundub hetkel veel kaugel olevat.

Kurgjärve teaduskonverentsist osavõtjad moodustavad eeskujuliku kombinatsiooni elavast ja funktsioneerivast teadusühiskonnast. Ülekaal on lingvistidel, kuid sõna saavad ka arheoloogid, folkloristid ja etnomusikoloogid. Ka teaduslik hierarhia on kaetud emeriitprofessoritest üliõpilasteni, nii et dialoogiks on mitmeti põhjust. Et lisaks sellele on Haanja kõrgustikult raske linnamüüride vahele pageda, püsib enamik konverentsi külalistest kõik kolm päeva paigal. Selle aja jooksul selgub veelkord, et teadlase töö muutub teaduseks alles sotsiaalses protsessis, kus teadusühiskond selle heaks kiidab, kui kiidab. Missugune see teadus aga oli, selgub "Võro Instituudi Toimõtisõq" mõnest järgmisest numbrist. Kütioru konverentsi "Läänemeresoome lõunapiir" (1996) ja eelmise Kurgjärve konverentsi "Õdagumeresoomõ väikuq keeleq" (1997) materjalid on seal juba ilmunud.

 Toimetuselt: Konverentsi peateemaks oli "Kultuuri- ja keeleuuenduse teed, kohad ja levik". Konverentsi korraldasid Võru Instituut ja Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakond. Osalejate seas olid põhja- ja lõunaeestlased, soomlased, liivlased, karjalased ja vepslased; filoloogid, folkloristid, muusikateadlased, kulturoloogid Eestist, soomest, Venemaalt, Saksamaalt, Lätist ja Ungarist. Mati Hindi ettekanne on juba ilmunud "Keele ja Kirjanduse" 4. numbris.