Võrukesed on imelik rahvas, siinkirjutaja kaasa arvatud: hakkavad tööjärjel kinni kust juhtub!

Kümmekond aastat tagasi tuli kamp Tartusse pagenud kagueestlasi kokku ja arvas, et peaks kodukandi rahvale võrukeelse jutupauniku üllitama. Mõeldud-tehtud. Midä tasus tetäq, tuud tasus üle kah tetäq, ütleb võru vanasõna ja ulguvõrukesed andsidki oma lugemikust teise, toekama trüki välja.

Siis aga juhtus midagi traagilist – võru murre kuulutati keeleks, loodi oma kirjaviiski, aga võrukeelset päris-algusest-alustamise raamatut elik aabitsat pole kusagilt võtta. Kauksi Ülle moodustatud ja juhitud aabitsakogo nägi viis aastat kurja vaeva, et aabits koostada, õpetajatele metoodika välja töötada ning rahapadade vardjatele ürituse vajalikkust tõestada.

8. jaanuaril 1999 toimus Võrus ABC-KIRÄOPPUSÕ ametlik esitlus. Ministrihärra Jaak Allikule ei olnud abc-raamatu klantsiv olek vist päris meeltmööda, sest tema ülesastumisest võis välja lugeda, nagu oleks talle Kreutzwaldi-muuseumi tiibklaveri kaanel meeldinud näha kapsaks loetud võrukeelsete aabitsate virna, mitte vagivahtsõt küütlevate sabasulgedega kirevat aabitsakikast kenitlemas. Enamus Võrumaa koolide algklassiõpetajaist sai sealsamas kauaoodatud kikkapildiga õpperaamatu õnnelikeks omanikeks. Võru keelt õpetatakse juba kümnes Võrumaa ja kahes Põlvamaa koolis.

Kuninglik kikas juhatab huvilisi etnofuturistlikus stiilis traditsioonilisest Võrumaa taluõuest virtuaalsesse ning kosmilisse ilmaruumi. Mis sellest, et vihusauna materjaliks on kunstnik valinud silikaattelliskivi ja arvudihiire asemel põrnitseb mustvalgel fotol ühe koostaja kõuts enam kui ühemõtteliselt Mus musculus’t (koduhiirt), tegijal ju juhtub!

Järjekordne võrukeelne kooliraamat on saanud koduselt korporatiivne, tegijateks ikka ja jälle NEEDSAMAD emändäd-esändäd, keda laiem avalikkus on harjunud seostama SUURE VÕRU ASJAGA… Heameel on ainult tõdeda, et arvestatavateks kaastöölisteks on kasvanud nii mõnedki tsura’d (Rahmani Jan näiteks) ja tütrikud kes veel kümmekond aastat tagasi võru keele puulpääväkoolis tagumikke läikivaks nühkisid. Omakeelse aabitsategemise kogemuse said kaastöölistena muuhulgas ka hõimurahvaste esindajad, kes siinmail tarkust taga nõuavad ning Võrumaa lapsed ise, kelle jutud ja luuletused on kõrvu "päris"kirjanike loominguga.

P.S. A-B-C KIRÄOPPUS’t olen katsetanud ka põhjaeestlase peal. Mingeid ebameeldivaid kõrvalnähte katsealusel ei esinenud. Tulemused sõnade hääldamises ning veerimises-kokkulugemises osutusid üllatavalt kiireteks ja kvaliteetseteks. Seepärast julgen soovitada kõigile keelehuvilistele!