"Vahi, jaapanlased!" müksas üks ninarõngaga ja kottpükstes soomlasest koolipoiss teist omasugust, kui seminarile "Põlisrahvad ja nafta" tulnud siberlaste delegatsioon varahommikuselt unises linnaliinibussis Turu keskuse poole loksus. Oli 1. veebruar ja Turu Inimõiguste Instituut ootas Soome saabunud väikerahvaste esindajaid põlisrahvaste õigusi käsitlevale kursusele.

"Jaapanlaste" seltskond oli märksa kirevam ja põnevam, kui järjekordset sinist esmaspäeva põdevad kaasreisijad aimatagi oleks osanud. Metsaneenetsist põhjapõdrakasvataja Juri Aivaseda ehk Vella on tuntud luuletaja. Ta demonstreeris kogu Turus oldud aja vältel oma nüüdset relvaarsenali: pussi põdranahksel vööl ja videokaamerat õlal. Tema parem mina ehk handist abikaasa Jelena Aivaseda, kes alati õigel ajal õiges kohas oskas olla, on tööstusest tagasi koriluse ja põhjapõdranduse juurde siirdunud hant. Südamlik ja lihtne handi naine Agrafena Sopotšina on keeleteadlane, kirjanik ja loomulikult põhjapõdrapidaja. Oma kindlameelse ja kangekaelse suhtumise pärast naftatšinovnikutesse kutsutakse teda omade keskel tunnustavalt "tõrvakännuks". Tõsine tundraneenets Grigori Anaguritši, kes rääkis gaasitootmise poolt Siberi põlisrahvastele põhjustatud sotsiaalsetest ja psüühilistest probleemidest, ei väsinud muu asise jutu hulgas toonitamast, et kuigi ta on tšinovnik, on ta ikkagi inimene. "Proua põhjapõdrakasvatus" ehk Lidija Okotetto (tema perekonnanimi tähendab neenetsi keelest tõlkides "paljude põtrade omanik"), kes polevat oma viimase 36 eluaasta jooksul muud näinud kui põtru, on aktiivne tundraneenetsite õiguste eest seisja. Oma maailmas elav, boheemlase kohta sündsalt edev handi kirjanik Jeremei Aipin on tuntud kirjanik ja endine rahvasaadik. Seltskonna ainus mittesiberlane, pontšos ringi lehviv kitšuate esindaja Ecuadorist Arturo Yumbay Iligama, Ecuadori põlisrahvaste organisatsiooni CONAIE president, on võtnud aktiivselt osa põlisrahvaste ja Texaco, Occidentali ning muude naftafirmade vaheliste lahkhelide lahendamisest. And last but not least vastavalt vajadusele kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid keeli rääkiv eestlane Andres Heinapuu. Peale paari potti õlut oleks ta, muidugi mõningaid kompromisse tehes, olnud nõus isegi Arturoga kangesti läti keele moodi kõlavat hispaania keelt kõnelema. Ent kuna õllemüügiajad olid Turus üsna tarbijavaenulikud, siis konverentsi avapäevadel eestlased ja kitšuad veel vennastuda ei jõudnud.

Rootsikeelse Åbo Akademi alluvuses tegutsevas Inimõiguste Instituudis jagati külalistele ingliskeelseid infolehti ning öeldi tervitussõnad sulaselges soome keeles, et need kohe vene ja hispaania keelde ümber panna. Kursuse organiseerijate poolt paika pandud ajagraafik löödi osalejate poolt kohe peale esimest põlisrahvaste õigusloomele pühendatud ettekannet segi. Hantide ja neenetsite esindajad võtsid küsimuste esitamiseks õigusega rohkem aega, kui neile esialgu antud napid viis minutit.

Teisipäeva, 2. veebruari ennelõunal oli Turu vanas raekojas pressikonverents, ja pealelõunal linnarahvale ja –rahvaga koosolek põlisrahvaste olukorrast naftatarnimisaladel. Õhtul peeti meil omal ajal rahvaste sõpruse kontserdi nime all tuntud rahvapidu. Laval olnud soomlased, marid, handid, neenetsid, hispaanlased ja brasiillased laulsid, tantsisid, ja ilukõnelesid, saalis istuvad plaksutasid, vilistasid, huilgasid ja ilmutasid muul moel oma vaimustust. Kõik olid rahul ja rõõmsad ning mõistsid üksteist sõnadetagi.

Külaliste sõnul olevat Lääne inimestel põhja põlisrahvastelt paljugi õppida. Ja siberlased ei hoidnud küünalt vaka all. Nappide Turu päevade jooksul õpetati soome poiss korralikult sauna kütma ja mind kuuma teed keetma. Vähe sellest. Neenetsid ja handid tundsid oma tõelised teadmised minetanud sugulasrahvaste edasise käekäigu pärast nii suurt muret, et Turu lõppkontserdil hakati kunagi läänemeresoome vendi ühendanud soome silda taastama. Ühise ürituse hüvanguks tööd rabanud "kaksikud", eestlasest tõlk ja soomlasest saunakütja, said vendluse kinnituseks põdranahksed tubakakotid, mille peale soome silla lõunakaldapoolne "tugisammas" läks mõtlikult rahupiipu tõmbama.

Kõik Turu päevi korraldanud soome(-ugrilastest) vabatahtlikud erinevatest seltsidest andsid seminari õnnestumise nimel endast parima. Magamata ööd tegid lõpuks siiski oma töö ja ühel kiirel hommikul ununes handist kirjanik seltskonna peatuskohta, Aurinkolahti puhkemajja, luku taha. Lahkumispäeva varahommikul kallite külaliste ärakaotamishirmust seltskonda üle lugedes oli, aga üks hoopis üle. Tegu oli Soomes karupeiede reanimeerimist plaaniva sugulasrahvaste eaka ja andunud austaja Harry Frilundiga, keda siberlased hellitavalt "deduškaks" kutsusid.

Kui palju üks keskmine lääneriiklane, kelle autot ajab ringi peamiselt põlisrahvaste maadelt tulev kütus, ikka vaevub südant valutama selle üle, et maavarade kaevandamise tulemusena maale ja keskonnale põhjustatud kahjud on pahatihti võrreldavad pommirünnakute või keemilise sõja poolt põhjustatud hävinguga. Seminar ergutas loodetavasti nii mõnegi tarbija mõttetegevust.

1960- ja 70-aastatel Venemaal alanud naftabuumi tagajärjel kolis hantide, manside ja neenetsite asualadele rohkesti võõraid üle kogu tollase Nõukogude Liidu. Põdrakasvatajatest põlisrahvas, kes pidas uusi asunikke heausklikult sama inimlikeks ja loodushoidlikeks, leidis end ühtäkki olukorrast, kus nende põliste õigustega omale maale ja veele enam ei arvestatud. Ob, selle lugematud lisajõed ja laiad tundraalad, mis on esiisade aegadest saadik andnud kohalikele toidust ja kehakatet, on naftapuurimise ja muu rasketööstuse tulemusena muutunud elukõlbmatuteks. Maad on saastatud, veed mürgitatud, inimesed ja loomad parandamatult haiged. Perestroika järgsel Venemaal ei ole naftafirmadel teoreetiliselt õigust ilma maaomanike loata puurida. Ent kuna Venemaa majandus sõltub suuresti nafta ja maagaasi ekspordist, jäetakse hantide, neenetsite ja manside nõudmised lihtsalt tähele panemata.

Aastaid tagasi leiti Ecuadorist, Andide idaosast, naftat. Naftapuurimisega algas kohalike elanike kannatuste rada, mille tulemusena on tetete ja zaparo rahvad välja surnud. Üha suurema hulga rahvuste, sealhulgas ka seminaril esindatud kitšuate, kultuuriline ja füüsiline säilimine on ohus. Kontrollimatu naftaotsimine ja -puurimine ühes muu tööstustegevusega saastavad maailma suurimaid vihmametsi — Maa kopse.

Uue õppimise tuhinas kipuvad nii mõnedki esiisade loodushoidlikud elutarkused märkamatult ununema. Ärgem häbenegem siis tunnistada oma rumalust ja küsida nõu nendelt, kes veel teavad.

Eelmise aasta septembrist alates õpime me Turu Ülikoolis, mis tähendab, et juba pool aastat oleme me kaugel kodumaast ja lähedastest, kuigi meisse suhtutakse siin väga soojalt ja meil ei teki mingeid probleeme. Siiski jälgime me alati huviga sündmusi, mis toimuvad Marimaal ja Udmurtias ja muidugi huvitab meid kõikide soome-ugri rahvaste elu. Võimaluse korral püüame me olla sündmuste keskpunktis. Paraku Turus ei toimu uurali rahvaste kultuuri ja traditsioonidega seotud üritusi nii sageli kui Helsingis. Selle aasta veebruar oli erandiks: me osalesime seminaril "Põlisrahvad ja nafta" ning kohtusime hõimurahvaste esindajatega.

Igal rahval, nii arvult suurel kui väikesel, on oma territoorium. Mõned rahvad elavad iseseisval maal, näiteks soomlased, ungarlased ja nüüd ka eestlased, kuid enamik uurali rahvastest on sattunud tohutu suure riigi territooriumile, rohkearvulise rahva naabrusesse. Kuidas sellises olukorras elada? Kes peab valdama loendamatuid loodusrikkusi – kas rahvas, kes, kuigi arvult väike, on elanud sellel maal iidsest ajast peale või riik? Kuidas teha nii, et lambad oleksid terved, aga ka hundid söönud? Et arutada neid ja mitmeid teisi probleeme, leida väljapääsu nendest probleemidest, jagada teistega oma kogemusi ja tutvuda teiste väikerahvaste eluga, tulid kohale kaugest Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast handid ja neenetsid, aga ka täiesti teiselt mandrilt Ecuadori esindajad. Seminar oli huvitav, me saime palju teada nende rahvaste elust, sest ise polnud me kunagi Siberis käinud, ammugi mitte Ecuadoris. Kuid probleemid olid tuttavad: lastele emakeele õpetamine, emakeelsete raamatute ja ajakirjanduse väljaandmine... Kõiki probleeme ei jõuaks üles lugeda.

Meil ei õnnestunud kahjuks osaleda seminari kõikidel üritustel, kuid viimasel päeval kohtusime me selle seminari osalejatega ja nägime nende rahulolevaid nägusid ja mõistsime, et midagi ei tule iseenesest, maaslebava kivi alla vesi ei voola, meil tuleb hoida kokku, koos töötada probleemide kallal, aidata üksteist ja siis jääb lahendamatuid probleeme palju vähemaks.

Turust liikus õli käes vaevlevate rahvaste seltskond Helsingisse, kus toimus lisaks konverentsile veel mitmeid kohtumisi, nagu Europarlamendi rohelistega, Eduskunna soome-ugri sõprusrühmaga ja arktilise koostöö rühmaga ning paljude teistega. Pressikonverentsile oli tulnud rohkesti ajakirjanikke ning pressis kajastati üritustesarja laialdaselt. Erisaate tegi TV-saatesari "Ekoisti". Konverentsil osalejad võtsid vastu kommünikee, mis allpool ära toodud ning mis anti üle Soome välisministrile Tarja Halosele, kes samuti võttis põlisrahvaste esindajad vastu. Siberlastele korraldas Castréni Selts kirjandusõhtu.

Helsingisse jõudsid pärale ka ogoni naisaktivist Charity Nenebari Ebeh ja kauaoodatud Roberto, kes oli mõeldudki kokkutuleku staariks. Ameeriklased olid koos streikivate lennujuhtidega takistanud ta õigeaegset kohalejõudmist. Roberto Cobaria (omakeelse nimega Berito Kuwaruwa) on viietuhandelise u’wa rahva üks pealikutest Kolumbiast. U’wa’de maalt naftat ei puurita, kuigi Kolumbia valitsus andis USA firmale Occidental Petroleum selleks loa juba 1995. aastal, sest u’wa’d ei nõustu ameeriklastega lepingut sõlmima. Beritot ennastki on maskides mehed tappa lubanud, kui ta lepingule alla ei kirjuta, kuid see ei aidanud. Enamgi veel: u’wa’d ähvardavad end ise kollektiivselt tappa, kui nende Püha Maa verd laskma hakatakse. Ja see pole tühi ähvardus. Konkistadooride eest mägedesse taandunud u’wa’d on kuni 1940. aastateni elanud muust maailmast eraldunult. Vastavalt nende religioonile on kogu nende maa püha: sealt ei tohi ära viia midagi, mis seal kasvanud. Nad pole kunagi välismaailmaga kaubelnud ning on kasvatanud ja valmistanud kõik vajamineva ise. Naftat peavad nad maa vereks: kui seda puurima hakatakse, tekivad maavärisemised ja tuleb maailma lõpp. Loomulikult ei taha nad seda pealt vaadata ega sellele kaasa aidata.

Siiski pole u’wa’d pelga usuga naftavampiire eemal hoidnud. Kolumbia seadus annab põlisrahvastele õiguse otsustada oma territooriumi maavarade kasutamise üle ning esimese astme kohus tunnistas ilma u’wa hõimude nõusolekuta antud kaevandusloa kehtetuks. Teise astme kohus aga tühistas otsuse, motiveerides seda naftaekspordi tähtsusega Kolumbia majandusele. U’wad kaebasid edasi ning ootavad nüüd kõrgema astme kohtu otsust. Et indiaanlased on skeptilised Kolumbia kohtusüsteemi suhtes, on nad käivitanud rahvusvahelise toetuskampaania. Ainult sellepärast rändavadki u’wa pealikud mööda maailma ringi.

Ka Arturo Yumbai Iligama rõhutas pidevalt, et ta pole turist, vaid on tulnud otsima toetust USA kompanii Texaco vastu, kelle Ecuadori põlisrahvad on New Yorgis kohtusse kaevanud, sest ei usu edusse oma maa kohtus.

Juri Vella, kes on ka Venemaa erapõdrakasvatajate Liidu esimees, võitleb Berito ja Arturoga võrreldes üksiku hundina. Kui Occidental Petroleumiga käib kohut terve rahvas ja Texacoga kõik 12 Ecuadori põlisrahvast, kes moodustavad kokku 45% riigi rahvastikust, siis Vella on kaevanud Lukoili kohtusse üksi, temaga sõlmitud lepingu rikkumise eest. Soomes ei rääkinud ta sellest avalikult üldse, võib-olla seetõttu, et parasjagu otsisid ta advokaadid kohtuvälist lahendit (millesse ta ise küll ei uskunud) või siis seepärast, et eelistab kaagutada pärast munemist. Siiski on tema kohtuasjal pretsedendi väärtus: naftabojaarid näevad, et keegi "murjan" söandab neid kohtusse kaevata, ta naabrid handid ja neenetsid näevad, et "ülemustele" on võimalik seaduslikult vastu hakata, nii et nad end kaitsma peavad. Juril on juba perestroikaaegadest radikaali kuulsus. Veel siis, kui sellest polnud kombeks kõnelda, esines ta ketserlike mõtetega põlisrahva õigusest oma maale. Korra on ta tõkestanud naftameeste tee, et hante ja neenetseid tähele pandaks. Tema pidevaks oponendiks nii konverentsil kui kuluaarides oli handi kirjanik ja endine rahvasaadik Jeremei Aipin (Eestis tuntud rohkem kui Valentin Kuigi filmi "Hääled" peategelane), kes väitis, et ainult võimudega kokku leppides saab põlisrahvaste olukorda parandada. Siiski on samavõrra Vella kui Aipini teene, et Handi-Mansi autonoomne ringkond esimese piirkonnana Venemaal seadustas põlisrahvaste maavalduse.

Põdrakasvatajad läksid Helsingist lapi kolleegidele külla, teised mitmetesse Soome linnadesse (Tampere, Jyväskylä, Joensuu, Lahti jm.) oma olukorda selgitama.