Käesoleval aastal täitub 150 aastat nn Uue Kalevala ilmumisest. 28. veebruaril 1835 kirjutas Elias Lönnrot alla Kalevala eessõnale, kuid kuna laulukogud täienesid ja mitmekesistusid, ilmus 1849. aastal tublisti täiendatud Uus Kalevala. Seda tähtpäeva tähistatakse kogu maailmas mitmesuguste yritustega. Yheks neist oli Kalevala päev 28. veebruaril. Helsingis oli tegelikult kyll tegu terve Kalevala nädalavahetusega. Laupäeval, 27. veebruaril kell 12 algas Helsingi Ylikooli peosaalis avalik seminar, kus esinesid mitmed tuntud Kalevala uurijad.

Seminari avas rahvaluulearhiivi juhataja Pekka Laaksonen, kes rääkis lyhidalt Kalevala synniloost, muuhulgas "Kalevala" teise tryki ilmumisega seotud majanduslikest probleemidest. Lönnrot sai autoritasu 250 vabaeksemplari väärtuseks tänapäeva rahasse ymber arvutatuna u 15000 Soome marka. Tänaseks on Kalevala tõlgitud 46 keelde, kokku u 150 tõlkes. Seejärel andis ta sõna esimesele ettekandjale.

Prof. Anna-Leena Siikala teemaks oli "Kalevala ja eepilised traditsioonid". Siikala alustas seletusega, mis on eepos ja lyhikese põikega eeposte tekkega seotud problemaatikasse. Oma ettekandes käsitles ta "Kalevala" ka võrdluses teiste eepostega, samuti Kameruni ja Ekvatoriaal-Guinea rahvaste eepilise bet-luulega, mida lauldakse samanimelise pilli saatel ning polyneeslaste koreeroga.

Prof. Juha Pentikäinen esines ettekandega "Runolauljad ja Kalevala maailm". Runolauljate prototyybiks on habemessekasvanud vanamees. Nad olid vanausulised, kes ei sallinud suitsetamist, sõid eri sööginõudest ja ei käitunud nii nagu runokogujad oleksid tahtnud. Runolauljad olid tavalised inimesed, kellel oli mingi igapäevatöö või elukutse, aga lisaks sellele olid nad ka lauljad, itkejad, šamaanid ja jutuvestjad. Nende jaoks oli tähtis laul ja loodusega tasakaalus elamine. Runodes on alati mingi osa runolauljast endast. Lönnroti "Kalevala" on piibellik, lineaarse syþeega teos, samas kui rahvalaulud on tsyklilise maailmapildi kandjad.

Pertti Karkama "Kalevala ja 1840-ndate aastate arutelu Soome ajaloost" käsitles Zacharias Topeliuse 1840-ndail algatatud vaidlust, milles osalesid kõik tähtsamad kultuuritegelased. Soome oli poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt pöördumas Kesk- ja Lääne-Euroopa poole.

Päivi Molarius võttis ettekandes "Mitmenäolised sangarid - Kalevala retseptsiooni probleeme" vaatluse alla Kalevala feministliku tõlgenduse. Eepos ei ole nii must-valge, kui sageli tõlgendatakse. Väinämöinen on mitmekylgne ja vastuoluline tegelane. Väinämöise korduvad itkud äratavad lugejates halvakspanu, ta on ka ebaõnnestunud kosija: kõik naised tõrjuvad ta eemale. Kuigi algupäraselt oli Väinämöinen merejumal, on ta just vees kõige abitum. Lönnrot kirjutas oma ladinakeelse väitekirja Väinämöisest. Kuigi Väinämöinen on jumal, palub ta ise abi jumalatelt (nt Ukolt). Tänu Sampo-retkele sai Väinämöisest rahvussangar. Tegemist on suure kosmilise draamaga. Kalevala lõpp näitlikustab kuristiku Kalevala-ajastu ja tänapäeva Soome vahel. Yhes variandis syydistab laps Väinämöist verepilastuses, oma ema magatamises. Kalevala tegelaste kujudes on nii kangelaslikkust kui inimesele omast abitust.

Prof. Seppo Knuuttila rõhutas ettekandes "Kalevala ja myytiline soomlus", et Kalevala naised ei ole kunagi koomilised. Kalevala peetakse kuldaja kirjelduseks, kuid ta on vastukäiv ja ebayhtlane. Kuna Ilmarinen on liiga positiivne tegelaskuju, on tema saatus raske. Ilmarinen on Annisti meelest soomlase tyyp, mida võib kohata ka praegu rahva seas.

Paavo Liski kurtis ettekandes "Kalevala lavatõlgendused", et soomlastel on traumaatiline suhtumine Kalevalasse. "Kalevala" märgatakse vaid 100 ja 150 aastapäevade puhul.

Prof. Lars Huldéni "Kalevala neljas rootsindus uue sajandi kynnisel" rääkis varasematest Kalevala tõlgetest rootsi keelde ja tõlkimisel esinevatest probleemidest. Esimene tõlge ilmus juba 1860 a. Järgmised 1944. ja 1948. a. Praegu on tal käsil neljas tõlge.

Pyhapäeval jätkusid pidustused Helsingi Jäähallis kontserdiga "Väinönlieskat", kus esinesid väga erinevate stiilidega muusikud ja kollektiivid. Kontserdile andis sissejuhatuse symfooniaorkester VIVO helilooja Uuno Klami oopusega nr. 23 "Kalevala" sarjast, dirigendiks Tallinnaski dirigeerinud Mikko Franck. Oopus nr. 23 koosneb 5 osast: "Maa synd", "Kevadine oras", "Terhenniemi", "Hällilaul Lemminkäisele" ja "Sampo tagumine". Esimesed osad on Stravinski mõjutustega ja keskmised ysna romantilised, kuid eriti võimsa mulje jättis viimane osa, mis vahepeal silma tikkunud une lõplikult minema pyhkis. VIVO on noorte muusikute symfooniaorkester, mis alustas tegevust 1986. aastal. Praegu on muusikute keskmine iga u 20 aastat ja nad on pärit eri kohtadest kogu Soomest. Kui orkester pille kokku korjas, jutustas ja laulis trummide saatel ryhm noori lava eesnurgas Kalevala-lugu.

Järgmisena esines tantsijatar Arja Raatikainen Heikki Laitineni tantsuga "3 puudub 12-st". Poleks ka midagi hullu olnud, kui see ainuke tantsunumber välja oleks jäetud.

Peale Raatikaineni soolot astus lavale "Värttinä", kes paljudele eestlastele pikemat tutvustamist ei vaja. Rockmuusikaga vyrtsitatud karjala rahvalaulud kõlasid Marja Kaasineni ja Kirsi Kähköneni suus oma tuntud headuses. Esitamisele tuli nii vanemaid hitte kui ka lugusid viimaselt, äsjailmunud plaadilt. Hoolimata kestvast aplausist lisalugusid ei tulnud, sest ajakava sundis tagant: järgmisena oli kavas vaheaeg, kus näljastele soomlastele hot doge ja "Coca Colat" pakuti.

Vanem generatsioon kasutas võimalust lahkumiseks, sest kavalehed ei tõotanud neile enam midagi head. Järgmiseks esinejaks oli nimelt "Pohjannaula", kelle kohta kavaleht andis teada, et nende muusika retseptiks on muuhulgas kalevalalisus, okaspuude lõhn, koit heinalakas ning rokk- ja punkmuusika mõjud. Midagi sellist see oligi ja tulemus ei olnud sugugi halb.

"Kantele 2001" oli järgmise pundi nimi. Projekti hingeks on Hannu Koistinen, kandlemeister, kes hoolitseb, et tal ka järgmisel sajandil tööst puudu ei tuleks. Selleks on ta asunud propageerima elektrikannelt. Seekordne kontsert oli neile esimene avalik esinemine. Ja algus läkski aia taha, sest esimeses loos kandlehäält muude pillide helide tagant eriti kuulda ei olnud. Publiku kurjustamise peale liigutas helitehnik mõnda nuppu ja ennäe, järgmises loos oligi kuulda elektrilist kandlehäält.

Õhtu lõpetuseks tuli ettekandele seitsmeosaline oopus nimega "Taevataguja". Autoriteks A.W.Yrjänä ja "Hedningarnast" tuttav Sanna Kurki-Suonio. Muusikaline runo võiks olla selle teose þanrimääratlus. Solistideks Yrjänä ja Kurki-Suonio, lisaks meeskoor, tðellod, kandled, trummid ja muud löökpillid. Sisult sarnanes see rahvalauludele tuginev teos kontserti avanud Uuno Klami oopusega. Ka siin uinutati kuulajat enne unelauluga, et viimase osa loitsuga "Neela oma tuli" jälle yles ehmatada. Selle needusega kontsert ka lõppes, saades osaks tormilised ovatsioonid.

Kalevala juubeli tähistamine ei ole sellega aga sugugi lõppenud, kestes terve käesoleva aasta näituste ja kontsertidega kogu maailmas.