Juba teist aastat järjest olen käinud Jazzkaare peaesinejat kuulamas, kuigi ei ole kunagi end džässmuusika fänniks pidanud. Ja juba teist aastat järjest igatsen konferansjeeks Ingrid Rüütlit. Alati, kui Ingrid Rüütel on juhatanud sisse mingit muusikalist numbrit, olgu kas Baltical, soome-ugri rahvaste folkloorifestivalil, hõimupäevadel või ammustel rahvamuusikakonverentside kontsertidel, olen saanud rohkem teada nii muusikast kui selle üldisemast kultuuritaustast.

Tänavu värdas konferansjee karjala laule esitava soomlaste ansambli nime Tveri murraku päraseks "Värdinäks", kuid muu jutu järgi sai aru, et ta siiski Kalinini oblasti elanikkonda nende "varsti Canadasse ja Ameerikasse" kontsertreisile minevate EU-inimestega seostada ei oska, ning kui oskaks, ei söandaks. Eelmisel aastal ütles teadustaja, et Mari Boine on kõige kuulsam laplane maailmas (paraku on Aillohaš ehk Nils-Aslak Valkeapää kindlasti kuulsam, sest teda tuntakse lisaks muusikamaailmale ka kirjandus-, kunsti- ja poliitikamaailmas), ei teadnud aga, et ta keeldus Norra kolonisaatoreid Lillehammeri olümpiamängude avatseremoonial teenimast, nii et Norra rahvaste sõpruse väljendamiseks tuli Soomest toosama Aillohaš importida. "Värttinä" puhul ei nimetatud Sibeliuse Akadeemia rahvamuusika osakonda, kus üliõpilastel tekkis mõte karjala laule kaks korda kiiremini laulda, Mari Boine puhul Alta sõda, mille tulemusena temast just saami folklaulja sai. Loomulikult ei olnud kumbki kord vähimatki juttu ka sellest, kust tuleb nende muusika ja mis temaga tehtud on.

Siiski on kaunis, et juba teist aastat järjest kutsub Jazzkaar peaesinejaks hõimlasi. Kui džässi peale rõhuda, siis söandaksin järgmiseks aastaks välja pakkuda äärmiselt huvitava lõunalapi noormehe Frode Fjellheimi, kes on leidnud hoopis uudse võtme joiu ja džässi sulandamiseks, mis võiks olla samm edasi Aillohaši-Wimme suunast, kus džäss on joiu taustaks või vastupidi. Igatahes on sel noormehel džässiga palju rohkem pistmist kui Mari Boinel ja “Värttinäl” kokku. Karta on aga, et teda ei kutsuta, sest tal pole veel plaatina-plaate ette näidata ega ole teda ka veel Canadasse ja Ameerikasse kutsutud. Kui “Värttinäle” oleks pakutud Jazzkaare peaesinejaks olemist kolm aastat tagasi, enne Jaapani-turneed, oleks saanud pärast pajatada, Kuidas Jazzkaar on “Värttinä” maailmale avastanud. Kindlasti oleksid tüdrukud tollal olnud avatumad ning kasutanud ka enne esinemist võimalust oma setu hääldust parandada.

Teisalt, kui Wimme neli aastat enne möödunudaastast Viljandi folki “Vanemuise” kontserdisaalis esinedes enam-vähem sama tegi, mis Viljandiski, oli saalist täidetud vaid veerand, kuigi piletid olid kümme korda odavamad. Sel korral ei olnud tegemist suurüritusega, oli Eesti-Saami Ühenduse aastapäevafestival, millel halvustav soome-ugri märk küljes. Ka mordva “Tooramat” möödunud hõimupäevadel massid ei rünnanud (Tartu ülikooli aula oli pooltühi, Rahvusraamatukogu saali täitsid ajalookongressist osavõtjad), kuigi teda pakuti lausa tasuta. Ausalt öeldes on mul ammu unistus, et mõnel “Fenno-Ugria” üritusel oleksid Jazzkaare või vähemalt Viljandi pärimusmuusika festivali piletihinnad ja sponsoriteks Finnair, Finlandia vodka, Viru hotell ja Eesti Päevaleht. Mis tegelikult ei tohiks võimatu olla. Tegemist on puhtalt reklaami küsimusega. Ja Fenno-Ugrial on soomeugrilastele reklaami tegemine lausa põhikirjaline ülesanne.

Möödunud aastal oli Mari Boine kontserdil umbes veerand publikust kampsunites karvased (maa- ja taarausulised, maasõbrad ja hõimuinimesed). “Värttinä” kontserdil niisuguseid peaaegu silma ei hakanud, kui Tuule Kann ja veel mõned välja arvata. Võib-olla on põhjus selles, et inimestel pole enam raha. Siis on mu unistus küll teostamatu. Teine võimalus on selles, et “Värttinä” tuli Eestisse liiga hilja, juba popstaaridena, kolmas aga see, et Jazzkaar pole ugrimugri kalduvustega inimestele usaldustäratav firmamärk (vt. algust!). Tuleks välja selgitada, milles oli asi ja vastavalt sellele tegutsema hakata. Kutsuda kasvõi ise Frode Fjällheim kohale.

Siiski on asjad hakanud veidi liikuma: möödunud hõimupäevadel “avastatud” “Toorama” tuleb tänavu suvel ka Viljandi pärimusmuusika festivalile. Järgmine samm oleks kutsuda Venemaalt mõni samal tasemel soomeugrilane, kellel CD-dki ei ole. Sest “Toorama” CD on välja antud Soomes, aga loogiline oleks, et Venemaa soomeugrilase tee kulgeks Eestist Soome, mitte vastupidi.

“Värttinä” esialgne edu seisnes selles, et nad hakkasid karjala laule laulma poole kiiremini ning lisasid neisse veidi türgipärast vürtsi. Tegelikult on läänemeresoome ja türgi muusika vahevariandid olemas udmurtide ja maride juures, mida, muuseas, ka “Värttinä” on laulnud. Kahjuks ei olnud kontserdil näha ka ühtki volga ega permi rahvaste muusikut, kes oleks võinud neilt õppida, kuidas oma muusikaga Ameerikasse minna. Ja kui kontsertide korraldamine ei ole tingimata Fenno-Ugria ülesanne, siis idapoolsete sugurahvaste etnofuturismi edendamine peaks seda küll olema. Välismaal kuulsaks saanud omakeelset muusikat tuleks kuulama ka see noor, kellele vanemad emakeelt õpetanud pole.

Lõppu lisaksin teisegi unistuse: et ülejärgmise aasta Jazzkaare peaesineja oleks udmurt või mari või ersa või komi, või, mine tea, ehk koguni neenets. Tegelikult on kogu eelnev virisemine kirja pandud, et ärgitada inimesi mõtlema, kuidas see võimalik oleks.