Möödunud aastal toimusid hõimupäevade üritused üle kogu Eesti 13.-18. oktoobrini, näitused olid avatud kauem ning Tartus lõppes hõimukuu alles 25. oktoobril. Kahjuks jäid nii hõimupäevadele kui samal ajal toimunud Teisele soome-ugri ajalookongressile majanduslikel põhjustel tulemata mitmed kutsutud hõimurahvaste esinejad ja teadlased Venemaalt.

Ajaloolised olid 1998. aasta hõimupäevad esiteks sellepärast, et esimest korda tähistati neid Eestis 70 aastat tagasi, niisiis omamoodi juubel. Teiseks sellepärast, et vastavalt viis aastat tagasi Oulus esimesel soome-ugri ajalookongressil tollase peaministri Mart Laari antud lubadusele tuli eestlastel korraldada teine ajalookongress. Tõsi, see ei toimunud Tartus, nagu Laar lubas, ja eesti ajaloolasi osales sellel vaid mõni üksik (enamus osalenud eestlastest olid arheoloogid või filoloogid), kuid lubadus sai siiski täidetud.

13. oktoobril avati hõimupäevad Tallinnas Akadeemilises raamatukogus Kunstiakadeemia näitusega "Obi handid" ja Kunstiakadeemia ning Fenno-Ugria koostööna valminud "Hõimukalendri 1999" esitlusega. Näitus oli koostatud Eesti Kunstiakadeemia mullusuvise Kadri Viirese juhitud ekspeditsiooni tulemusena. Näidati nii etnograafiliste esemete ülesjoonistusi kui fotosid Obi jõe kallastel elava hõimurahva elust. Avamisel mängisid Eestis õppivad marid torupilli. Esitletud kalendergi oli Kadri Viirese koostatud ning illustreeritud Kunstiakadeemia eri rahvaste juurde tehtud ekspeditsioonide materjalidega. Kalendritekstid, milles jutustatakse soomeugrilaste rahvakalendri aastatsüklist, on Kristi Salve ja Mall Hiiemäe koostatud.

Samal päeval avati Tartus galeriis "Legend" komi etnofuturistliku kunstniku Pavel Mikuševi personaalnäitus "Minu paganlikud jumalad" ja esitleti "Hõimukalendrit 1999". Paša Mikušev (dokumentides Pavel) on sündinud 1962. aastal Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris. Ta on seitsmelapselise pere noorim laps. Pereisa oli traditsiooniline komi jahimees. Komimaal pärib peremärgi just noorim poeg ja nii on Paša Mikuševi kunstnikusigneeringu esimene täht isalt saadud peremärgi stiliseering. Paša Mikušev on õpetaja kunstikallakuga elitaargümnaasiumis ja Komi kultuuriajakirja ART peakunstnik.

Koos ateljeekaaslase Juri Lissovskiga kujundab ta Komi mütoloogia-entsüklopeediat. Kunstinäitustega on ta esinenud nii kodumaal kui ka teistes soome-ugri maades. Mikuševi looming kuulub soome-ugri rahvaste perestroikale järgnenud ärkamisaja ruumi. Nii komi, mari, udmurdi kui ersa rahvuslikku kunstielu vedasid ja veavad kunstnikud, kes loovad suuri rahvusliku taassünni energiast pulbitsevaid õlimaale. Need on mütoloogilise sisuga ja neil on kujutatud ohtrasti vanu rahvuslikke sümboleid, kujundeid, kirju või märke. Mikuševi on inspireerinud ka komide oma tähestik, teadaolevalt ainus originaalne tähestik Venemaa soomeugrilastel. Ta iidse mäluga maalid on samas väga modernse kujundikeelega. Aigi Viira kirjutas näituse kohta Tartu Postimehes: "Paganlikke jumalaid kujutavad pildid on komi motiivistikku kujutavad ja ei ole ka. Neis on enam: pisut hanti, mõnevõrra mansit ja osade puhul kisub temaatika vägisi indiaani rahvakunsti kanti. Värvi on palju: rasket punast ja sinist, kiirgavat kollast ja tihedat rohelist ning üle igasuguse mõõdu kulda. Mikuševi maalide kuldkirjad ei mõju odavalt. Raske kullaga pikitud kõmisev tervitus kajab šamaanitrummi pildist: tuttavvõõras äratundmishetk lubab seletava sõnaraamatuna mõista ka teisi Mikuševi maale." (Aigi Viira. Mikuševi maalid kõmisevad. – Postimees. Tartu (lisaleht). – 27. november 1998; http://www.postimees.ee/htbin/1arta?/98/11/27/tartu/uudised.htmXyheksas).

14. oktoobril tutvustas Võru Instituut Tartu ülikooli raamatukogus oma uusi väljaandeid. 15. oktoobril avati samas liiviteemaline fotonäitus "See on minu kodu" ja esitleti liivi luuleantoloogiat "Olen sust, tursast, kavalam" (vt. ka: Anti Einpaul. Liivlased - tursast ja lätlastest kavalamad. – Postimees. 17. oktoober 1998; http://www.postimees.ee/htbin/1art-a?/98/10/17/kultuur.htmXkolmas).

Tavapärased peakontserdid toimusid Tartu Ülikooli aulas 17. oktoobril ja Tallinnas Rahvusraamatukogus 18. oktoobril. Üle Eesti esinenud ersamordvalased, liivlased, marid, setud, soomlased ja ungarlased said neil kontsertidel kokku. Mitteametlikuks peaesinejaks tuleb pidada mordva ansamblit "Toorama", kes sai lõppkontserdil niisama suure kaasaelamise osaliseks kui viimasel Baltical temperamentsed alžeerlased. Tallinnas Kloostri Aidas toimus 16. oktoobril mari õhtu ja 17. oktoobril ungari õhtu.

Seekordseid hõimupäevi ilmestas 15.-18. oktoobrini Tallinnas toimunud Teine soome-ugri ajalookongress (Congressus Secundus Historiae Fenno-Ugricae), mille korraldas Fenno-Ugria Asutuse Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus koostöös Ajaloo Instituudiga Eesti riigi, Tallinna Linnavalitsuse ja Avatud Eesti Fondi rahalisel toetusel. Hindamatut abi osutasid kongressi korraldamisele Eesti Vabariigi Haridusministeerium, suursaatkond Moskvas ja konsulaat Peterburis. Kongressi temaatika hõlmas soomeugrilaste ajalugu kõige varasemast ajast kuni 1917. aastani. Arutusel olid ka soomeugrilaste usundiloo küsimused. Osavõtjate hulgas oli ajaloolasi Venemaalt (30; Udmurtiast, Marimaalt, Komimaalt, Tatarstanist, Baškortostanist, Moskvast, Peterburist ja mujalt), Soomest (3), Ungarist (4), Rootsist (4), USAst (3) ja Eestist (ca 20). Külalisi tervitas haridusminister Mait Klaassen, Tallinna linnavalitsus korraldas osalejatele vastuvõtu 16. oktoobril, Fenno-Ugria 17. oktoobril. Plenaaristungil esinesid ettekannetega Kyösti Julku (Soome), Valeri Patrušev (Marimaa), Ksenofont Sanukov (Marimaa) ja Ea Jansen (Eesti). Sektsioone oli kokku viis:

Arheoloogia ja soome-ugri rahvaste varasem ajalugu;

Soome-ugri rahvad ja indoeuropeiseerumine: keelevahetus või rahvastikuränne?;

Soome-ugri rahvad ja Vana-Vene riik;

Soome-ugri rahvad ja Vene tsaaririik;

Religioonid, konfessioonid soome-ugri rahvad.

Kongressist osavõtjad said osa ka muust hõimupäevadel toimunust ning kohati aitasid hõimupäevade õnnestumisele ka omalt poolt kaasa. Nii et tunnistajate sõnade kohaselt lahkusid nad Eestist puruväsinute, kuid õnnelikena ning arusaamises, et nende siinviibimine tõesti vajalik oli. Külalistele korraldati ekskursioon Tallinna vanalinnas (Jüri Kuuskemaa nauditaval juhatusel) ja Ajaloo Instituudi arheoloogiamuuseumis. Ajaloolased osalesid kõigil hõimupäevade üritustel, kuhu vähegi jõudsid: külastati Obi hantide näitust, Kloostri Aida mari õhtul võis näha auväärt professorit Sanukovi virtuoosselt mari tantsu steppimas. Hõimupäevade lõppkontserdil Rahvusraamatukogus osales enamik ajaloolastest. Udmurdi ansamblite puudumise otsustasid korvata teadlased Mihhail Atamanov ja Tatjana Minnijahmetova, kes improviseerisid kohapeal udmurdi ajaloolaste ja Eesti udmurtide ühisansambli ning esitasid mõned udmurdi rahvalaulud ka duetis.

Kongressi lõpetas vabal valikul ekskursioon kas Varbola linnusesse, kus asjatundlikke seletusi jagas eesti arheoloogia grand old man Evald Tõnisson, ja Rocca-al-Mare Vabaõhumuuseumisse või Tartusse Eesti Rahva Muuseumi näitusele "Soome-ugri müür". Selle Heno Sarve koostatud ja Kadri Viirese kujundatud näituse idee sai alguse 14.-16. juunil 1993 Oulus toimunud esimesel soome-ugri ajalookongressil, mille peakorraldaja professor Kyösti Julku ütles oma ettekandes: "Soome-ugri rahvad elavad tänapäeval hajusalt Läänemerest Loode-Siberini. Nii ei ole see alati olnud, ajalooliselt on selline olukord üsnagi uus, kujunenuna peamiselt slaavlaste rände ja ründe tagajärjel pärast esimese kristliku aastatuhande lõppu." Eelnevat ajaloolist olukorda vaadates näeme, kuidas ühtlane asustusvöö ulatus Kaama, Vjatka ja Volga jõgikondadest põhjast ja kirdest vepslasteni ja sealt juba edasi teiste läänemeresoome rahvasteni. See oli soome-ugri müür, millest põhja pool ei tunne ajalugu mitte ühtegi mitte-soomeugri etnost, ütles Julku. Kristliku maailma kirjalik ajalugu teadvustas Ida-Euroopa soome-ugri põliskultuuride olemasolu suhteliselt hilja: marid avastati kümnendal, komid neljateistkümnendal ning udmurdid alles kuueteistkümnendal sajandil. Sellegipoolest kinnitavad arheoloogide uurimused kultuurilist järjepidevust Ida-Euroopa soomeugri põlisrahvaste asualadel läbi mitme aastatuhande. See püsiv pärimustava on Mandri-Euroopa metsavööndi soome-ugri keeli kõnelevaid põlisrahvaid, erinevalt naabrusesse ilmunud ja sealt kadunud muudest rahvastest, läbi aastatuhandete säilitanud. Sõnaga "tšud" - mõistetamatu - tähistasidki slaavlased läänemeresoome rahvaid.

Näitusel sai, jalutades mööda saalipõrandale kujundatud jõgederohke Kirde-Euroopa kaarti, tajuda idapoolsete hõimukultuuride üllatavaid ühisjooni meie rahvakultuuriga. Näha sai unikaalseid, kolmkümmend aastat tagasi Vepsamaa põlismetsades jäädvustatud filmikaadreid alepõllundusest. (Vt. ka: Aigi Viira. Soome-ugri müüril ei saa kõndida.- Postimees. Tartu. 14. oktoober 1998. http://www.postimees .ee/leht/98/10/14/tartu/uudised.htm#neljas).

Eesti Rahva Muuseum lõpetas hõimukuu 25. oktoobril hõimupäevaga kogu perele. Mari kandlel mängis, laulis ja vahepeal rääkis muinasjutte Julia Kuprina. Irina Orehhova laulis udmurdi laule ja jutustas muinasjutte haldjate maailmast ning õpetas, kuidas udmurdi nukku teha. Oli ka filmi "Küll me Lindora laadal näe.." esitlus setu etnoloogi Mare Piho kommentaaridega.

Pärnus Chaplini Kunstikeskuses oli 4.-31. oktoobril avatud kunstirühmituse "Ydi" soome-ugri rahvakultuurist inspireeritud taieste näitus "Taevas ja maa", mis oli koostatud Kaljo Põllu juhtimisel. Näitusel olid esindatud kõik kunstivormid maalist installatsioonini, esinesid kõik eesti kunstnikud, kes on käinud koos Põlluga soome-ugri põlisrahvaste juures Venemaal, Hiiumaal ja Ukrainas ja Siberis ekspeditsioonidel: Malle Antson, Urmas Bereczki, Mare Hunt, Riho Hütt, Jüri Jegorov, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Eve Kaaret, Anu Kalm, Karin Kalman, Kaupo Kangur, Kadi Kurema, Andrus Kõresaar, Ly Lestberg, Ivo Lill, Ivika Luisk, Viive Noor, Erika Pedak, Martin Pedanik, Urmas Puhkan, Kaljo Põllu, Piret Raud, Ülle Saatmäe, Reti Saks, Kärt Summatavet, Merle Suurkask, Riina Tomberg, Maarja Undusk, Tüüne Undusk, Tüüne-Kristjan Vaikla, Urmo Vaikla, Maris Valk, Kertu Vellerind, Janika Veski, Kadri Viires.

Näitusel ei eksponeeritud aga ekspeditsioonidelt kogutut, vaid teoseid, mille loomiseks kunstnikud on neilt vaid kaudselt mõjutusi saanud. Pealkiri "Taevas ja maa" iseloomustas kõigi soome-ugri põlisrahvaste elu taeva ja maa vahel, iial teadmata, mis neid ees ootab.

Ja lõpuks midagi kollektsionääridele: 17. oktoobril tembeldati Tallinna Peapostkontoris hõimupäevade eriümbrikke Soome-ugri II ajalookongressi eritempliga. Ümbriku ja templi on kujundanud Loit Jõekalda.