1. Maailmas on üle 23 miljoni uurali keelte kõneleja ja 1989. aasta rahvaloenduse kohaselt elab neist peaaegu 3,3 miljonit vähemusrahvustena Venemaa Föderatsioonis. Mitte kõik neist ei kasuta oma emakeelt regulaarselt. Assamblee on mures uurali keelte ja kultuuride ohustatuse pärast Venemaal.

2. Venemaal elavatest uurali rahvastest on karjalastel, mordvalastel, maridel, komidel ja udmurtidel omariiklus omanimeliste vabariikide näol; hantidel, mansidel, permi komidel ja neenetsitel on autonoomia oma autonoomsetes halduspiirkondades, kusjuures paljudes nendest üksustest ei moodusta nad elanikkonna enamust. Assamblee väljendab suurt muret raskete füüsiliste olude ja sotsiaalse kaitse madala taseme üle uurali väikerahvaste hulgas, kes elavad lähisarktilistel aladel rasketes tingimustes vaevu toimetulekupiiril.

3. Statistikast ilmneb, et nende osakaal elanikkonna hulgas, kes räägivad oma rahvuskeelt või peavad seda oma emakeeleks, on pidevalt vähenenud. Selle peamised põhjused on linnastumine, kaasaegsed demograafilised ja migratsioonisuundumused, segaabielud ja traditsioonilise eluviisi hääbumine. Kõige kiirem on rahvuskeeltest loobumine olnud linnaelanike ja noorte hulgas. Mõnede väikeste uurali keelte arengut on takistanud ka rändav eluviis ja hajaasustus.

4. Ühiskonnas ja majanduses valitseva segase olukorra tõttu on vähemuskeelte seisund muutunud veelgi ebakindlamaks, kuna inimesed on sunnitud keskenduma igapäevaelu probleemidele ja elatise teenimisele. Põhjamaades on saamidel tänapäeval seadusejärgne õigus oma keelele, kultuurile ja emakeelsele haridusele. Venemaa Föderatsiooni põhiseaduses, Venemaa Föderatsiooni rahvaste keelte seaduses ja rahvusliku kultuuriautonoomia seaduses ning rahvusvabariikide põhiseadustes ja seadustes on olemas sätted rahvuskeelte ja -kultuuride säilitamiseks ja arendamiseks. Rahvusvabariikides on rahvuskeeled vene keele kõrval riigikeeled. Praeguses raskes sotsiaalmajanduslikus olukorras ei suuda riik siiski tagada piisavalt ressursse nende sätete rakendamiseks.

5. Venemaa Föderatsioonis toimub koolides õppetöö seitsmekümne viies rahvuskeeles, nende hulgas kolmeteistkümnes uurali keeles. Vabariikides ja piirkondades, kus elavad uurali rahvad, on olemas nii rahvuslikud alg- ja keskkoolid kui ka vene koolid – seda peamiselt maapiirkondades –, kus uurali keeli õpetatakse eraldi õppeainena. Haridussüsteemi kriisi tõttu Venemaa Föderatsioonis nende koolide arv ei kasva ja neis valitseb terav õpetajate- ja õpikutepuudus. Assamblee usub, et haridus on kõige tähtsam valdkond uurali rahvaste rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri säilimisel, ning peab ülioluliseks astuda kiireloomulisi samme uurali rahvaste emakeelse hariduse säilitamiseks ja arendamiseks. Mõnede Kesk- ja Põhja-Venemaa ning Siberi põlisrahvaste keeled eksisteerivad üksnes suulisel kujul.

6. Soome, eesti ja ungari keelt emakeelena kõnelevad inimesed väärtustavad oma keeletausta, mis ei ole indoeuroopalik. Kultuuride ja keelte mitmekesisust tuleks pidada hinnaliseks ressursiks, mis rikastab meie Euroopa pärandit ja samas tugevdab iga rahvuse ja üksikisiku eneseteadvust.

7. Venemaa Föderatsioonis vähemustena elavad uurali rahvad ei esita nõudmisi poliitilisteks muudatusteks, ent nad vajavad ametivõimude toetust oma keeltele ja kultuuridele, millest mitmed tõenäoliselt hääbuvad ilma selliste organisatsioonide nagu Euroopa Nõukogu poolse sekkumiseta. Assamblee on sügavas mures uurali rahvaste rahvuskultuuride võimaliku allakäigu, sealhulgas rahvuskeelsete väljaannete, raadio- ja teleprogrammide arvu vähenemise ning rahvusteatrite ja traditsiooniliste kunstialade toetamise lõpetamise pärast majanduskriisi tõttu Venemaa Föderatsioonis.

8. Assamblee meenutab oma soovitust 1203 (1993) mustlaste kohta Euroopas ning soovitusi 1291 (1996) jidiši kultuuri kohta ja 1333 (1997) aromaani kultuuri ja keele kohta, milles nimetatakse hajutatud vähemusrahvuste uurimiskeskuse asutamist koostöös Euroopa Nõukoguga. Selle organi ülesanne oleks aidata neil vähemustel säilitada oma kultuuritraditsioone ja ajalootunnetust, toetada keelemälestiste ja suulise traditsiooni kogumist ja salvestamist, edendada materjalide väljaandmist nende emakeeles ja üldse anda oma parim, et hoida ära Euroopa keelte ja kultuuride hääbumine. Seda peetakse väga tähtsaks. Uurimiskeskusele tuleks anda ka seirefunktsioonid.

9. Assamblee toetab kultuuri- ja hariduskomitee töö jätkamist sel alal koostöös Venemaa võimudega.

10. Assamblee julgustab maid, kus elavad uurali keeli kõnelevad vähemused, ja eelkõige Venemaa Föderatsiooni, nende püüdlustes tagada sellistele vähemustele elav tulevik Euraasia kultuurikaardil. Tuleks arvestada järgmisi põhimõtteid:

emakeelne kool on alus, millelt keeli ja kultuure elavdada ja arendada. Seetõttu tuleks kõnealuseid riike julgustada ja toetada lastele emakeelse õpetuse andmisel alguses põhikooli nooremates klassides, laiendades seda hiljem järkjärgult ka vanematele klassidele. Rahvuskeelsed koolid tuleks asutada nii linnades kui ka maapiirkondades;

rahvusvähemustele koolide rajamise ja emakeelse õppetöö alusena tuleb kõigepealt tagada nendes keeltes õppevahendite ja abimaterjalide olemasolu. Tuleb teha ka jõupingutusi, et toetada õpetajate väljaõpet. Nende eesmärkide saavutamine eeldab positiivseid hoiakuid vähemustepoliitikas ja nõuab ressursside eraldamist õppetöö ümberkujundamiseks, õpetajate väljaõppeks ja õppematerjalide koostamiseks;

keelte säilimise eeltingimus on nende aktiivne kasutamine kirjalikus ja suulises suhtluses. Seetõttu tuleb vähemuskeelseid ajalehti, raadio- ja teleprogramme ning muud elektroonilist meediat säilitada või edendada ning erinevates vabariikides ja regioonides elavate rahvusvähemuste vahel peavad olema tagatud kontaktid;

töötajate ja õpilaste vahetus uurali piirkondade ja teiste maade ülikoolide, uurimisinstituutide ja riigiasutuste vahel peaks suurenema. Esituskunstnike, kirjanike jne kultuurivahetus erinevate vähemusrahvuste vahel tugevdab samuti nende eneseteadvust ja loob sidemeid multikultuurse maailmaga. Peale selle tuleks suunata toetusi mitmesugustele organisatsioonidele ja ühingutele, võimaldamaks neil töötada kohalikul tasandil, et elavdada ja kaitsta rahvuskeeli;

uurali rahvaid tuleks arvestada soovituse 1291 (1996) rakendamisel, eriti seoses hajutatud vähemuskultuuride uurimiskeskusega;

Muinsuskaitselised kohad, nagu näiteks Tsikmä (Kozmodemjanski) vanalinn, tuleks lülitada UNESCO maailmapärandi nimekirja, et säilitada vanu ümarpalkmaju ja puunikerdusi.

Tekst Assamblee poolt 25. septembril 1998 (32. istungil) vastu võetud.