14. aprillil sai 90-aastaseks Fenno-Ugria vanim liige Eesti Rahva Muuseum. Muuseumi alguseks loetakse Eesti Rahva Muuseumi seltsi esimest põhikirjalist koosolekut. Tegelikult ulatub ERMi ajalugu tunduvalt kaugemasse aega. Esiteks on ERMi ja tema järglaste kogudes ka varasematele organisatsioonidele kuulunud vaimuvara. Ka Eesti rahvusmuuseumi asutamismõte on tunduvalt vanem: juba 1994. aasta juulis ilmus mitmes ajalehes Oskar Kallase üleskutse "Eesti muuseumi asjus". Eesti Üliõpilaste Seltsile ja teistelegi seltsidele sajandivahetuseks kogunenud vaimne ja aineline kultuurivara vajas paremaid säilitustingimusi ja paljudel juhtudel ka korralikku arvelevõtmist. Jakob Hurda rahvaluulekogu näiteks tuli kohalike võimaluste puudumisel deponeerida Soome Kirjanduse Seltsile. Otsustava tõuke muuseumi loomiseks andis Jakob Hurda surm: tema matusepäeval 17. jaanuaril 1907 otsustas rühm tartu haritlasi (V.Reiman, O.Kallas, M.J.Eisen, J.Tõnisson, A.Laikmaa jt.) moodustada toikonna Hurda muuseumi põhikirja välja töötama ja muid vajalikke eeltöid tegema. Nii moodustatigi "Hurda mälestuse kestvaks austamiseks" Eesti Rahva Muuseum.

1940. aastaks oli ERM muutunud tõeliseks Eesti rahvuskultuuri keskuseks, tegeledes lisaks kogumisele ka uurimistööga. 1922. aastast paiknesid Raadil esemekogud ja ekspositsioon, kesklinnas arhiivraamatukogu (sisuliselt Eesti rahvusraamatukogu), Eesti Bibliograafia Asutis) Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 1940. aastal lahutati viimased ERMist Kirjandusmuuseumiks.

Asutamiseelseist aegadest alates on ERM pööranud tähelepanu ka meie sugulasrahvastele. Pärast Eesti annekteerimist N. Liitu avanesid uued võimalused idapoolsete hõimurahvastega tegelemiseks, mida suti kohe ka ära kasutama. Vabanemise järel idasuunaline tegevus küll lühikeseks ajaks kahanes, kuid taastus peagi uuel kujul ja uues kvaliteedis (vt. Art Leete kirjutisi infolehe varasematest numbritest).