MAFUNI JUHATUS PIDAS UDMURDIMAAL NÕU
Jan Rahman
Jaanilaupäev. Viisteist minutit enne rongi väljumist olime viisad kätte saanud, ostsime piletid ja marssisime rongi. Läksime Udmurtiasse, mina MAFUNi (Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsiooni) juhatuse koosolekule, Kauksi Ülle etnofuturismi seminarile. Perroonile jäi lehvitama viisatu Prozes, ühes silmas pisarahelk, teises lootus, et võibolla saab viisa homme. Tühi lootus. Nii sõitsime jaaniõhtul läbi Jaanilinna Moskva poole. Jaanipäeval Moskvast Izhkari poole. Täiesti tavaline rongisõit, ainult et samas luksäriklassivagunis (mujale ei saanud pileteid), kus me sõitsime, sõitis ka ungarlanna, kes sõitis ka MAFUNi nõupidamisele ja kellel oli kaasas vein Jaak Prozesele. Selgitasime siis talle, et ega see Prozes ikka viisat ei saa ja jõime veini ära.
Hommikul oli rongi vastas kaks udmurditari, meid laaditi bussi ja viidi profülaktooriumisse. See oli vist mingi ravi- või puhkeasutus, kus kraanis voolas mineraalvesi, sööklas olid pudrumäed ja piimaojad. Uimaseid reisist väsinud külalisi veeti veel samal päeval mingisse ministeeriumisse, vist kultuuriministeeriumisse. Tervitasime. Andsime informatsiooni “kohtadelt”. Ja pärast seda kultuurimajja, kus oli disko ja Nadezhda Utkina laulude õhtu. Ja jälle disko. Õnneks viis sealt diskolt meid endale külla fotograaf Mihhail Jegorov, tulid ka vapikunstnik Juri Lobanov ja kunstnik Olga Listratova.
26. juunil hakkas MAFUNimine pihta. Tervitused. Informatsioon “kohtadelt”. Tarvitusel uus sidesõna – Prozes. Jah, kahju et presidenti ei ole, aga… Võtame läbi põhikirja. Arutame Ungari koosoleku ülesannete täitmist. Arutame MAFUNi ametlikustamist (registreerimist). Ah jaa, mafunnimise vaheajal käime vaatame, mida teevad etnofuturistid. Avavad näitust. Põletavad pabereid (ohverdavad). Ja veel viidi meid ühel õhtul maale, kus Tshetkarjovid näitasid maad ja talurahvamuuseumit, küpsetati perepetsi ja pakuti kumõskat. Teisel või kolmandal päeval jõudis kohale komi poetess Niina Obrezkova, tahtis vist osa võtta etnofutust, aga meie muidugi hõivasime ta MAFUNi töösse.
Samuti jõudis teisel või kolmandal mafunnimise päeval “telegramm”. Nimelt saatis Jaak Prozes Tallinnast faksi oma seisukohtadega. Arutasime seisukohad läbi. Võtsime teadmiseks. Lähemalt nendest seisukohtadest. Prozes leiab, et MAFUN peab muutuma. Muutuma nooremaks (liikmeskond), suuremaks (liikmesorganisatsioonide arv võiks mõne aasta pärast ületada 50), ametlikumaks (peab tegelema registreerimisega) ja ingliskeelsemaks. Peale selle veel soovis MAFUNiga liituda Mari noorteorganisatsioon Ontshõko. Kõike seda oli vaja seal arutada. Ja nii me arutasimegi kolm päeva.
Selline oligi MAFUNi nõupidamine Udmurdimaa pealinnas Izhkaris, kui lühidalt ja lünklikult kirjeldada. Järgmine juhatuse koosolek on Soomes, oktoobrikuu lõpus.