ETNOFUTURISMI ÕITSENG ehk

IŽKAR-JÄRVEKÜLA-PIIRISSAARE-SÕKTÕVKAR

Kauksi Ülle tekst, Peeter Lauritsa fotod

Etnofuturism käib mingi hiidlaine või keeristormi süsteemi järele. Tema puhkemise aastateks võiks nimetada 1989, 1994 ja 1998. Kes oleks võinud arvata aastail 1988-89, kui me noorte kirjanike Sinijärve, Kivisildniku ja Ehlvestiga minu Aleksandri tänava korteris lõime poeese ja manifeste etnofuturismi vaimus, et see Karl Martini välja öeldud sõna hakkab kõlama igasuguste aktsentidega, et seda lihtsalt mingi rahvuse tahet edasi elada endana hakatakse kusagil tuhandete kilomeetrite taga seostama meiega ja et see omandab igasuguseid tõlgendusi. Ja mis peamine, et temast on praktilist kasu. 1993. aastal MAFUNi II kongressil Udmurtias tegin ettekande Kostabi Seltsist, Võru liikumisest ja etnofuturismist. Ärganud vastukajade mõjul otsustasin teha soome-ugri noorte loojate etnofuturismi konverentsi 1994. aasta kevadel. Ligi 60 soome-ugri loojat läbisid nimetatud ürituse. Sama 1994. aasta suvel olin Marimaal seminaril Noored, omausk ja kaasaeg. Pärast seda oli nüüd 1998. aasta jaanipäeva paiku üle pika aja võimalus minna hõimurahvaste juurde.

Sattusin Udmurdimaale

põhiliselt sellepärast, et Jaak Prozes ei saanud viisat ja 10-liikmeline delegatsioon noortest muusikutest, kirjanikest ja kunstnikest ei leidnud fondide toetust. Sellest on väga kahju, sest etnofuturismi seminar oli sisukas ja oleks noortele loojatele pakkunud palju. Seminar toimus paralleelselt MAFUNi nõupidamisega noortemajas, mille ruumide kujundus oli nagu sotsialismimuuseumi väljapanek: oma kirevuses ja harjumatutes värvikombinatsioonides väsitav ja närviliseks tegev. Õnneks oli enamasti hämar või pime.

Seminarist võtsid osa marid, udmurdid, komid, ersad ja teised, soomlasi ei olnud ja ungarlaste esindaja haarati MAFUNi töösse. Osalejad jagunesid alade järgi gruppidesse. Muusikud läksid udmurditarist poplaulja Nadezhda Utkina juhtimisel musitseerima, kunstnikud vapikunstnik Juri Lobanovi juhtimisel näitust üles panema ja kirjanikud Pjotr Zahharovi eestvõttel tühja punaste tugitoolide ja mustade laudadega ning sametkardinatega baari.

Tahtsin algul laulmise grupiga ühineda, kuid Pjotr Zahharov, noorte kultuuriajakirja Invozho toimetaja, luuletaja ja dramaturg, viis mind noorte filoloogide, tõlkijate ja luuletajate juurde. Ta ütles midagi taolist, et etnofuturismi väljamõtleja räägib teile nüüd, mis asi see etnofuturism õieti on. Siis algas mitu päeva kestnud monoloog-intervjuu, kus püüdsin vene keeles seletada kõike, mis neid huvitas. Kuna vene keelt ma olen keeldunud pikka aega väljaspool koolitunde tarvitamast, oli mu tekst lihtne ja selge, aga sellega ka arusaadav. Kolmandal päeval, kui spontaanselt näituse avamisel sõna anti, ma isegi ei ehmunud enam. Kui omadega seletades rappa lähen mõnel võõral maal, siis ma tavaliselt ütlen, et nüüd laulan teile oma koduküla laulu ja laulangi. Seekord mul ei vedanud, etnofuturismi-alase kunstinäituse avamisele oli ka MAFUN ära toodud koos poeet Rahmaniga, kes teatas Lobanovile, et see on üks läti laul, ja mina hakkasin peaaegu nutma. Muidu me saime hästi läbi, sest pidime kogu aeg võru laule laulma. Me rääkisime omavahel võru keelt ka kogu aeg ja lõpuks arvati, et Võrumaa tõsimeeli tahab oma riiki teha. See oli küll kaudne järeldus, me ju ainult laulsime ja kõnelesime võru keeles.

Probleemilahendaja või politruk

Zahharov kurtis, et neil ei ole noori meesluuletajaid, on vaid loodusest ja armastusest kirjutavaid neiusid. Ütlesin, et meilgi on neid alati olnud, aga neid peetakse harrastusluuletajateks, ning rääkisin pikalt Tartu Noorte Autorite Koondise loomise taktikast ja kirjeldasin töömeetodeid. Nad kirjutasid kõik üles ja lubasid katsetada. Kui nende noorluuletajate selts tööhoo sisse saab, korraldame Tartus ühise seminari Tartu ja Udmurdi literaatidele. Üks üliõpilastest tegi ka sisuka ettekande etnofuturismi ilmingutest udmurdi kirjanduses – neil tõepoolest leidus mitu sellelaadset teost. Veel otsustasime, et kui Kajar Pruul saab valmis Eesti etnofuturistliku luule antoloogia, tõlgime selle sissejuhatuse ja valiku kõigist autoritest ka udmurdi keelde. Soome-ugri tudengite koolitamine Eestis teeb peagi võimalikuks hõimurahvaste kirjanduste vahendamise otsetõlkes. Pidin rääkima ka maailmakirjandusest. Jutustasin ümber Peter Hoegi Preili Smilla lumetaju. Ja analüüsisin seda kui etnofuturistlikku teost.

Kunstinäituse avamisel toimus ka vaatemäng, mida meil perfoomens’iks nimetatakse: püstkoja ehitamine, loitsimine ja joonistuste põletamine. Näitus ise oli huvitav ja mitmekesine. Nii mulle kui Janile jäi silma üks väga mõjuv portree. Nõudsime toda kunstnikku näha, et kutsuda ta Piirissaare kunstilaagrisse. Öeldi, et Stanislav Asminin on taksojuht ja ta ei käi näituste avamisel ja ta on imelik. Toodi ikkagi kohale, kriipsugi ei olnud imelik, saadeti meile laagrisse ka ja sealgi ilmnes tema andekus. Kavatseb tulla Eestisse kunsti õppima.

Muusikasektsiooni juhatanud Nadezhda Utkina on väga ilusa välimuse ja kauni lauluhäälega daam, kes kandis muude tualettide seas ka udmurdi rahvariiete läbipaistvast gaasriidest varianti. Tema oli enamuse peoõhtute hingeks, aga kuna ma diskot ei armasta, läksin ma tavaliselt magama, kui enam ei lauldud, vaid plaadid ja kõlarid mängu tulid.

Väga armas oli taaskohtumine Aleksander Tshetkarjovi ja tema miilitsast naise Ljubaga. Nemad viisid meid talumuuseumisse ja hiljem oma kodukülla peole. Üsna uus talumuuseum oli hämmastavalt kodune, külanaised laulsid ja ahjus küpsetati perepetse, ning pakuti muud traditsioonilist toitu. Sai vaadata ja käia kõigis kõrvalhoonetes. Unustamatu tunde jättis palvekoda kuala. Vat kus rahvas – igal perel oma tempel või pühakoda.

Tshetkarjovide kodukülas Kamennojes oli järve ääres täpselt selline pidu, nagu kunagi olin näinud Petersoni tehtud etnograafilistes filmides. Linad maas ja külmsupid kaussidega sees. Laulud, tantsud ja memmekesed kumõskat pakkumas. Irina Orehhova jutt matriarhaadist Udmurtias osutus enam kui tõeks. Nii nagu külas naised eest võtsid, nii ka MAFUN ja seminari korraldustoimkond koosnes daamidest, enamasti blondeeritud daamidest. Sealne kostüümimood oli kaunis harjumatu, kunstmaterjalidest rohkete läikivate lisanditega heledad kostüümid, poes kallid ja ebatervislikust materjalist. Tshetkarjov nimetas seda stiili bazarnaja. Aga Udmurdi rahvariided, punased erilise ruudustikuga kleidid ja rätid ning peaehted naiste juuste kinnitamiseks, et juukseid mingil juhul võõrastele näha ei oleks, on kuidagi väga lähedased ja armsad.

Väljaspool programmi kutsus meid suvilasse külla Udmurdi Kultuuri Fondi esinaine Lidija Orehhova. Nojah, ta on juhuslikult meie sõbranna Irina ema ka, aga ma olin Arvo Valtonilt temast juba ammu kuulnud ja konverentsidel kaugelt näinud ning tahtnud tutvuda ja see oli tõesti tore kohtumine. Tegime välkekspeditsiooni, et külastada täiesti juhuslikku udmurdi peret. Võtsime viina kilekotti ja sõitsime bussiga paar peatust. Küsisime külas, kas siin udmurte elab. Küla lõpus elavatki, olla ehitanud uue maja. Peremees kutsus lahkelt sisse. Tuli minna trepist üles, majapidamiskorrus jääb alla. Ruumikas külalistetuba on maitsekalt sisustatud ja korras, umbes nagu meie väikelinna- või alevikorterid, pühasenurk muidugi lisaks. Perenaine toob näha oma rahvariided, vanad punasekirjud paneb selga, ema aegset põlle ja uusi klubis tarvitatavaid läikivaid atlasest näitab niisama. Vaatame albumeid ja räägime peremehega. Neil on ka neli poega. Selgub et pereema on tulnud rajoonist, kus omausk on eriti säilinud, ka nende pojad pole ristitud. Keegi poegadest on sõjaväes, kardinapuust kõrgemale on kinnitatud rosett, mis võetakse sealt maha kui poeg on tagasi.

Pereema on vahepeal uhke laua katnud. Pakub kumõskat ja jutustab, et just viina valmistamisega õnnestus tal maja kiiresti üles ehitada. Tal on oma retsept, aga see libises mul kõrvust mööda. Maitseme maasikaid ja koduvõid, jutustame Eestist ning laulame palve peale Jani telefoninumbri laulu. Laulan ka oma vaeslapselaulu kuutüdrukust ja tõlkimise järel kinnitavad udmurdid, et neil on ka sellesisuline laul, niisama läheb ka jaanipäevalauluga, neil olla samamoodi vormistatud palve põldudele. Nüüd aga tuleb koju perenaise isa ja selgub, et see on väga oluline vana isand, sest ta oli poisikesena olnud esipalvetaja abiline, ning kui perestroika ajal viidi läbi taassünni palvust, kutsuti ta esipalvetajaks. Nii auväärsesse kohta olime siis külla sattunud.

Jutustasime pikalt perekonnalugusid ja oli tõepoolest tunne, et oleme sugulastel külas. Nii sarnased on udmurdi või ka mari ja komi külainimesed selle Võrumaaga, mida mäletan lapsepõlvest, kui vanaema käekõrval tema õdesid külastasin.

Ugrisuvi jätkub Järvekülas

Udmurdimaalt tagasi jõudnud, tuli kohe tegutseda et noorte autorite seminar Lätete pääl Järvekülas ära pidada. Otsisime kolm päeva sääl omavaimu ja Veiko Märka pidi isegi paar korda vette kukkuma, sest ta järve sülitamisega Järveema pahandas. Irina Orehhova pidas seminaril ettekande udmurdi rahvausundi maailmapildist. Ta rääkis oma kogetu ja raamatutest loetu põhjal, tuues selle maailma noorte kirjutajate jaoks käegakatsutavasse kaugusesse, nii et noored tahtsid sellega ka edaspidi tegelda. Julia Kuprina esitas mari kangelasballaade kandlel ja jutustas mari muinasjutte.

Prozes ahvatleb Piirissaarele

Vaevalt oli noorte autorite laager laiali veetud, kui tuli taas valmistuma hakata, seekord soome-ugri kunstnike laagriks Piirissaarel. Korraldustoimkond sattus Piirissaarele esimest korda, Jaak Prozese kaugete mälestuste ajel. Mina läksin südametunnistuse sunnil. Nimelt komi kunstnikud, kes aastal 1994 olid meie konverentsil, olid jätnud meile kingituseks 10 õlimaali. Need pildid on kaunistanud minu elutuba tollest ajast peale ja lapsed hakkavad nutma, kui püüan neid kuhugi näitusele viia. Neid on püütud osta ka viis tuhat dollarit tükk, kuid ma ei müü kingitusi. Nii ma siis soostusingi hakkama söögivalmistajaks- kultuuriprogrammi juhiks kunstilaagris.

Kunstilaagri oli MAFUNi jaoks välja mõelnud Aleksandr Ivanov. Mitmed Fenno-Ugria korraldatud näitused on ära jäänud või tulnud asendada, kuna Venemaalt on keeruline pilte sisse tuua. Aleksandr leidis lahenduse: kunstnikud tulgu Eestisse ja joonistagu pildid siin valmis. Nii saabuski esimeseks augustiks, tegelikult küll ette teatamata päev varem, kolmteist soome-ugri kunstnikku Tartusse.

Kunstnikke võtsid vastu Kursi koolkonna esindajad Peeter Allik ja Ilmar Kruusamäe oma ateljeedes. Francois Serpent tegi ekskursiooni Tartu ametliku kunstielu paikades, muuseumides, galeriides ja õhtul võttis Obu galeriis neid vastu Navitrolla. Ta jutustas oma leheküljest Internetis ja vajadusest olla ka hea manager, et tänapäeval läbi lüüa.

Navitrolla ja hiljem ka Matti Milius olid huvitatud ersa kunstniku Juri Dõrini täisetnofuturistlikest töödest. Matti nõudis kõiki oma kogudesse. Hiljem õnnestus Juril müüa Seto Kuningriigi päeval kaks oma suurt õlimaali ja ersa vendadel-puunikerdajatel Pjotr ja Nikolai Rjabovil palju puust hobuseid, koduhaldjaid, kalureid ja muid traditsioonilisi puukujukesi. Noorem vend Nikolai oli hämmastav tegelane sellepoolest, et ta oli väga abivalmis ja küsis kogu aeg tööd. Viie minutiga valmis kalalõikamiselaud, teflonpannilusikas ja pudrupöörad, suure ja väikse poti jaoks. Kurgipurgi avas ta kahe pöidlaga ja lahkus häbelikult minu hämmastunud pilgu peale. Hiljem selgus, et ta on mingi järguga maadleja ning täiskarsklane.

Spordiks kiskus nii või teisiti, sest esimesel päeval tungisid kohalikud kalurid kunstnikele kallale. Komide Jura (nii kutsusin Juri Lissovskit, kes tegelikult on puhastverd ukrainlane, aga ta naine ja lapsed on komid ja ta räägib komi keelt ja pildid on komi kunst) viis võitluse käesurumisele ja võitis kõiki. Juri elatab peret vagunite laadimisega ja mõned käed suruda või kartulikotiga jalutada ei muuda ta naerunägu üldse tõsiseks.

Aleksander Ivanov, kes kogu aeg vägesid juhatab ja keda hakataksegi Makedoonia Aleksandriks kutsuma, teeb ettepaneku jalgpallivõistlus korraldada. Igaõhtused jalgpallivõistlused jäävad kestma pärast meie lahkumistki.

Ikkagi tahavad kohalikud edasi kakelda. Alles siis, kui hapra väljanägemisega patsiga mari noormehe jalahoobist paiskub mees mitme meetri kaugusele, tunnistatakse mari kunstnik Ivan Koževnikov saare kuningaks. Teda teretavad kohalikud kättpidi, hommikul kell pool seitse tulevad ukse taha ootama, et ehk tahab rüübata, kui ärkab. Ivan võetakse ka kalale kaasa, too on ka suur au. Kui Aleksandr Ivani mulle kööki appi käsutas ja ta padjapüüri sees kaladest uhhaad keetis, ei uskunud ma, et ta kedagi lüüa võiks. Tahtsin teada, mida ta joonistab. Tõi albumi. Jumalaema ikoone ja looduspilte. Taga paremaks, religioosne loodusemaalija. Ta maalis paadiga pildi, mida nähes kohalik memmeke hakkas nutma ja ütles, et täpselt niisugune paat, nagu ta kadunud mees ehitas. Nii jäidki Ivan ja Sergei Tanõgin, Mari Teatri peakunstnik, palehigis joonistama kohalikele inimestele tellimustöid. Muist osteti, osa kinkisid. Memmed võtsid nad oma toidule – nii nad teenisid endale tagasisõiduraha ja Tallinnas elamise rahagi. Ka Tallinnas kunstinädalal lõid mari kunstnikud läbi ja teenisid hästi. Aleksander Ivanov maalis suure ilusa Tallinna pildi, Tallinn nagu ikka, ainult all servas joob Prozes õlut ja linna kohal on veelindude parv.

Udmurdi kunstnikud töötasid vaikselt, aga said valmis palju pilte. Maksim Verjovkin oli ebasümmeetrilise soenguga noor taimetoitlane. Ta leidis surnud piiritaja, mattis selle maha ja moodustas metallist hauasamba. Hiljem maalis ta kalureid, kalu ja randa ning paate.

“Imelik” taksojuht Stanislav Asminin sai ka pilte valmis ja kodunes saarel niivõrd, et keegi kaluritest kinkis talle triibulise meremehesärgi. Vjatšeslav Mihhailov näitas kuhja oma illustreeritud udmurdi lasteraamatuid ja maalis suure pildi. Ta tegi veel pastelli minu elu teisest lilleseadest, mille tõusnud tuul juba paari tunni pärast välilaua pealt maha puhus. Lihtsalt nii loominguline õhkkond, et Kauksi Ülle hakkab lilli seadma, kujutage ette.

Komi kunstnikud ütlesid, et neil on kodus ateljee. Käisin hiljem vaatamas, oligi, suur ja uhke. Seal nad maalivad, siin koguvad inspiratsiooni. Jura maalis leitud vineeritükile fantastilise koera. Siis ta tegi veel karikatuurisarja laagrielust ja kui kalurid teda riidlesid, et miks on linnud tindisinised, tegi ta asja nii ilusasti selgeks, et kalurid naersid ja nautisid ta pilte. Jura ise põgenes Ukrainast kodunt 14-aastasena. Töötas umbes samasugusel laeval nagu Peksi, mis käib Piirissaare ja Laaksaare vahet, ning hiljem võttis naiseks komi tüdruku ja komistus täiesti.

Eesti kunstnikud, Kärt Summataveti õpilased, kodunevad eestlaste kombel selle püssirohutünni taolise eluga aeglaselt, aga hiljem ei raatsi kuidagi lahkuda. Õhtuti tegime lõket, meil oli kaasas Turvamees - Pillimees - Magister - Jalgpallur Ain Raal, kes mängis lõõtsa. Mängisid teisedki ja Ahto Raudoja viis läbi tantsukursuse. Ahtoga oskavad kõik väga hästi tantsida. Ainus viga – ugrilaste temperamendiga said kõik tantsud kiirenduse ja ei püsinud hästi rütmis. Laulsime ka Võrumaa regilaule ja vahel tõlkisime neid. Kujunes kontserdiks. Korraldasime saarel kunstinäituse. Piirivalvuridki käisid seda vaatamas. Kohalikud tegid saunaõhtu. Voodilinad me õnneks ostsime, sest ühest neist tegi Aleksandr laagrilipu oma välja mõeldud MAFUNi märgiga. Ivan ja Sergei joonistasid valmis laagri särgid, selle kaelkirjaku moodi Fenno-Ugria linnuga.

Kunstnikud olid külas ka Kütioru Avatud Ateljees Peeter Lauritsa juures. Tema ja Leelo lubasid edaspidigi soome-ugri kunstnikele töötamisvõimalusi. Ahto Raudoja viis külalised Seto Kuningriiki, kus toimus pidu ja müük. Ise jooksin ära Kaika suveülikoolist, et teha lõpubankett ja saata kunstnikud rongile.

Kuigi olin olnud väsinud ja tusane, et pean 10 päeva puhkuse asemel Piirissaarel nõusid küürima, ei kahetse ma ühtki hetke sellest, sest oli sellel üritusel suur kasutegur. Tõeline andekate mitmekülgsete inimeste paraad ja teineteise täiendamine. Kõik said midagi, kas siis raha, elamusi või energiat. Eesti Kostabi Seltsi etnofuturistliku kunsti kogu täienes oluliselt. Otsustasime Kärt Summatavetiga käivitada projekti nende jõulise etnofuturistliku kunsti viimiseks maailma.

Soome-ugri kirjanike V kongress Komimaal

Olen kohal olnud kõigil soome-ugri kirjanike kongressidel alates teisest, mis toimus Soomes, Espoos (kolmas ja neljas olid Egeris ja Lohusalus). Arvo Valton on Soome-Ugri Kirjanike Assotsiatsiooni president ja valiti selleks ka uuesti. Seekordsesse delegatsiooni oli ta kutsunud noored kirjanikud Aare Pilve, Mehis Heinsaare, Kristiina Ehini, Lauri Soomeri, mina soovitasin Contrat ehk Margus Konnulat. Olime kõige noorem delegatsioon ja laulsime ning liikusime kogu aeg. Contrale pakuti Nöbdinös külatüdrukut naiseks ja pandi vägev toidukott kaasa. Ta ütles, et siin meeldivad talle isegi muuseumid. Pakuti väga palju ehtsat ja head kohalikku folkloori. Kirjutasin üles esinejate nimesid ja aadresse, juhuks kui on festivalidele midagi autentset tarvis.Järgmine kongress on Mordvas ja selle teema on Kirjandus, kool, tulevik. Kavas on kaasaegse lastekirjanduse näitus.

Kari Sallamaa seekordne peaettekanne keskendus etnofuturismile kui vajalikule filosoofiale soome-ugri rahvaste ellujäämisel. Udmurdi kirjanik Viktor käsitles etnofuturismi udmurdi kirjanduses, mina seletasin muinasjutukassettide ja videofilmide ning omapärimuse tegelastega arvutimängude vajalikkust ning jutustasin praktilisest etnofuturismist ja selle rakendamisest näiteks võru rahva tulevikku toomisel. Ajakirjanikud küsitlesid, inimesed vaidlesid ja juhatus, kuhu mind valiti, otsustas järgmisel koosolekul kavasse võtta terve rea etnofuturismi alaseid ettekandeid.

Võtsime osa ka Komi Vabariigi 77. aastapäeva tähistamisest. Üleriigilise aktuse ajal istusime kohvikus. Kuna nad rääkisid seal aktusel komi keele asemel vene keelt, siis me läksime kohvikusse. Õhtul hiljem tuli Komi president, venelane Spiridonov, ka kirjanikele korraldatud pidusöögile. Tema ütles põhiliselt tooste. Meie sõime.

Tegelikult oli korralduse poolest hästi tehtud kongress, aga Valton kurtis osavõtjate arvu vähenemist ja vanuse suurenemist ja tegi ettepaneku järgmisel aastal kõigil kaasa tuua ka noored, et üritus ellu jääks. Ka soomlasi ei olnud seekord peale Oulu professori Kari Sallamaa, kes tuli oma kulu ja kirjadega. Otsustasime hõivata üritusse oma noored soome tõlkijad ja kirjanikud.

Oleme asunud valmistuma Saranski kongressiks. Tellisin Kajar Pruulilt ja Karl Martin Sinijärvelt ettekanded etnofuturismist ja andsin Albert Gulkile illustreerida Juhan Jaigi lasteraamatu Kesväesä, muidu on 2000. aastal meie vitriinis ainult Pärbid ja Mikid.

Tänan kõiki oma reisikaaslasi, abilisi, lektoreid, lauljaid giide ja kuraatoreid, kes mind abistasid ja toetasid; Kultuurkapitali, Avatud Eesti Fondi ja Fenno-Ugriat, kes mind sõidukulude osas toetasid.

"Fenno-Ugria Infoleht" 1998/3