Konverentsi sponsoriks oli naftafirma Surgutneftegaz. Konverentsilgi osalenud Konsultatiivkomitee liikme Kaido Kama hinnangul olid teemad samad, millest kõneldi juba 1992. aastal Ljantoris toimunud konverentsil Handi ja mansi rahva ellujäämise teed. Kui Ljantoris rääkisid probleemidest avameelselt vaid üksikud julgemad, siis praeguseks tunnistavad naftatööstuse laostavat mõju nii loodusele kui põlisrahvastele ka võimude esindajad. Paraku pole neilgi konfliktile reaalset seaduslikku lahendust välja pakkuda. Ljantori konverents jäi reaalsete tulemusteta, kõik seal kõneldu jäi Eesti tee-ehitajate linnaku peahoone seinte vahele (vastuvõetud resolutsioonid kadusid jäljetult) ning naftapuurijate toores vägivald põlisrahvaste vastu jätkus karistamatult. Seekord juhtus aga nii, et lõppdokumendi esialgset versiooni tuli “viimasel hetkel väljaspoolt tulnud surve tõttu” (konverentsil osalenud soomlase Pekka Kauppala väljendus) tublisti lahjendada. Sellest hoolimata on mingid arengud toimunud. Kohalikud aktivistid püüavad saavutada dialoogis naftakompaniidega kasvõi natukegi õiglasemat tasu nende omadelt maadelt äraajamise eest ning loodavad seadustega vähendada seda laastavat mõju, mida naftapuurimine tekitab põlisrahvale ja loodusele, millest nad elatuvad. Kirjanik Jeremei Aipin näiteks ütles, et konverentsi “uus vaim” ja Surgutneftegazi algatused võiksid saada naftakompaniide ja põlisrahvaste uue “harmoonilise” suhte mudeliks. Siiski tuleb tõdeda, et kui üldse saab rääkida positiivsetest nihetest, on need toimunud ainult probleemide teadvustamise ja avalikuma arutelu tasemel. Ühe metsas elava põhjapõdrakasvatajast handi jaoks on olukord Ljantori konverentsist möödunud kuue aasta jooksul vaid hullemaks muutunud. Siiski ei ole nad päriselt lootust kaotanud. Erapõdrakasvatajate assotsiatsiooni esimees Juri Vella on muu hulgas asunud kohut käima “Lukoili” naftameestega, kes leppe vastaselt tema maadele on tulnud.