VENEMAA PÕLISRAHVAD SEADUSTE SEGADIKUS
18.–20. detsembrini toimus Petroskois (Vene-Karjala) seminar Väikesearvulisi põlisrahvaid ja rahvusvähemusi puudutav rahvusvaheline õigus ning Vene Föderatsiooni ja tema subjektide seadusandlus, milles osales ka Fenno-Ugria juhatuse esimees Kaido Kama. Infolehe toimetuse ühisjõududega õnnestus temalt üles kirjutada järgnev folkloorne tekst ürituse kohta.
Algselt pidanuks seminar toimuma juba septembris, kuid teda lükati üsna mitu korda edasi. Kahekümnekuuendal. tunnil, kui kutsed olid juba laiali saadetud, nihkus ta veel mõne päeva võrra, kuna osa tähtsaid tegelasi oli Moskvas hõivatud teiste üritustega. Eestist olid peale minu kutsutud Andres Heinapuu, Jaak Prozes ja Välisministeeriumist Heiki Samel. Seekord taotleti Prozesele ja Heinapuule viisat Välisministeeriumi noodiga ning Samelile rääkis Vene saatkond kuni viimase hetkeni, et kõik saavad minna. Prozes ja Heinapuu ostsid isegi rongipiletid ära, aga viisat nad ikkagi ei saanud. Ega konverentsi korraldajad Heinapuud ja Prozest oodanudki: varem valmistrükitud külaliste nimekirjas olid ainult Kama ja Samel Eesti esindajatena kirjas. Ju siis korraldajatele oli ammu teada, et ega neid pahu inimesi Karjalasse ikka ei lasta küll. Nii me Sameliga kahekesi sinna läksimegi.
Seminarile suurema mõju ja kaalu andmiseks oli kohale kutsutud tähtsaid inimesi mitmesugustelt kõrgetelt ametipostidelt. Kõige tähtsam neist oli Vene peaministri üks paljudest asetäitjatest Ramazan Abdulatipov, kelle otsene ülesanne ongi tegeleda rahvusvähemustega. Veel olid kohal Venemaa rahvussuhete ministri esimene asetäitja Tumanov, Kaug-Põhja Riikliku Komitee esimehe asetäitja Anikijev ning ametnikke rahvussuhete ministeeriumist ja presidendi kantseleist. Jämedalt öeldes, nende prominentide nahka
esimene päev
läkski, sest prominentidele meeldib pikalt kõnelda. Päevakava järgi oleksid pidanud seminari esimese 20 minuti jooksul tervitustega esinema Karjala Vabariigi peaminister Viktor Stepanov, Abdulatipov ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee esimees Valeri Markov. Tegelikult rääkis Stepanov tubli kolmveerand tunnikest, Abdulatipov veelgi pikemalt. Viktor Stepanov pidas ühe Vene Föderatsiooni subjekti valitsuse esimehe tüüpilise kõne raskest majanduslikust olukorrast. Ta jutu läbiv motiiv oli, et häda ja viletsus on kõikide rahvaste jaoks ühesugune. Ja põlisrahva kõige suurem õigus on ennekõike kõht täis süüa, saada korralikku arstiabi jne.
Ramazan Abdulatipov oli tähelepanu- ja vaatamisväärne kuju: pikk tõmmu dzhigitt, rahvuselt avaar (üks Dagestani rahvaid), küllalt osav kõnemees ja minu jaoks üsna ebameeldiva stiili poliitik. Jõudis pikalt ja paljusõnaliselt rääkida, kuidas ta palehigis rahvaste õiguste eest võitleb. Ta on peaministri asetäitja ametisse saanud suhteliselt hiljaaegu, enne seda olnud Venemaa parlamendis, mõnda aega ka selle rahvusvähemuste komisjoni esimees. Tuletas meelde, kuidas tänu tema ettepanekutele on ühtedel rahvastel niimoodi hästi läinud ja kuidas tänu tema suurele võitlusele teistel rahvastel teistmoodi hästi läks. Tihti alustas nii: "Eeh, kuidas me koos selle ja sellega…" Nende "eehhide" hulgas oli ka Stepanov, kellega nad tundusid olema vanad piimavennad. Asjalikuma poole pealt rääkis ta pikalt kultuurautonoomiatest, mida Venemaal praegu vastavalt kultuurautonoomia seadusele kõikjal moodustatakse. Siiani neid veel riiklikult ei rahastata. On käes ka esimesed tagasilöögid. Seadus käsitleb kultuurautonoomia subjektidena suvalisi "ühiskondlikke ühendusi". Subjekti tegeliku määratlematuse tulemusena on Abdulatipovi järgi Moskvas praeguseks moodustatud 16 tatari kultuuromavalitsust, kes kõik on veendunud, et just nimelt nemad on ainuõiged esindama tatari rahvast Moskva linnas.
Kõigi juttude taustaks oli Tshetsheenia: "...peame tegema niimoodi, et ei tuleks Tshetsheeniat; me ei tohi teha nii, nagu tehti Tshetsheenias...". Kokkuvõttes oli Abdulatipov tüüpiline Vene riigiametnik, kes resümeeris, et nõukogude ajal ruineeriti kõiki rahvaid, kaasa arvatud venelasi.
Pärastlõunal toimus dispuut Abdulatipoviga. Ta esines sõnaosavalt, kuid räigelt ja häbematult. Tõelise dzhigitina pareeris ta näiteks kõik naisterahvaste poolt esitatud ebamugavad küsimused vihjetega "naisterahva mõistusele", soovitustega “kööki tagasi minna” jms. Kui Rootsi peaministri asetäitja oleks midagi taolist teinud, oleks sellest tulnud ülemaailmne skandaal, aga kohapeal võeti seda täiesti enesestmõistetavalt.
Tumanov rääkis kultuurautonoomia seadusest ja selle käivitumisest. Algselt oli seadus mõeldud rahva põhiasualalt eemal elavate ja seepärast halvemas olukorras olevate diasporaade jaoks. Hiljem seadust laiendati, aga ikkagi ei tule näiteks karjalastele pähe hakata taotlema Karjalas kultuurautonoomiat: neil on ju niiöelda oma vabariik. Tumanovi sõnul on kultuurautonoomiat taotlevaid organisatsioone Venemaal üle tuhande ja lootis, et 1998. aasta eelarves nähakse kultuurautonoomiate tarvis ette rahalised vahendid ning et omavalitsused hakkavad kultuurautonoomiaid aitama. Soome-ugri rahvaste arenguprogramm, mida plaanide järgi juba ammu oleks pidanud finatseeritama, olevat mingisuguses müstilises ekspertiisis ja see olevat väga suur saavutus, sest teised programmid pole veel ekspertiisinigi jõudnud.
Karjala Vabariigi Rahvussuhete komitee esimees Viktor Bogdanov (karjalane, räägib ka karjala ja soome keelt) andis ülevaate Karjala Vabariigi elanike jagunemisest rahvuseti: venelasi 75%, karjalasi 10%. Siis rääkis ta rahvuslikest organisatsioonidest Karjalas, mille hulgas on näiteks ka kreeka kultuuriühendus. Märtsis on tulemas III Karjala kongress, mille esimees ta samuti on. Karjalas on moodustatud ka Kalevala rahvusregioon, mis on vist ainukene omataoline: ühe karjalaste territoriaalautonoomia sisse on moodustatud veel teine karjalaste territoriaalautonoomia. Iseenesest absurdne, kuid illustrerib üsna hästi olukorda, kus rahvusautonoomiad on vaid nominaalsed ning oma tegelikke funktsioone ei täida.
Karjalas, erinevalt Komi Vabariigist, soomeugrilaste kongressidel seaduslikku alust ei ole. Välja on töötatud keeleseaduse projekt, kuid selle üle vaieldakse juba pikemat aega. Arvata on, et Karjala parlamendi rahvusliku koosseisu juures ei võeta seda keeleseadust kunagi vastu. Ja abdulatipovitel on pärast hea öelda, et Karjalas miskipärast ei kasutata konstitutsioonilist õigust kehtestada riigikeelena vene keele kõrvale veel teisi keeli. Lõpetuseks ütles Bogdanov, et kui ühte-teist ongi saavutatud, siis tänu inimeste entusiasmile, mitte aga toetudes kindlale riiklikule poliitikale.
Siis ilmus areenile õigusteaduse doktor Vladimir Krjazhkov, päris huvitav tegelane, Vene Konstitutsioonikohtu nõunik vähemus- ja põlisrahvaste alal. Ettekandes "Põlisrahvad rahvusvahelises õiguses" proovis ta puudutada mitmeid valdkondi, ei jõudnud neist aga ammendavalt käsitella ühtegi. Ta tõi välja terve rea absurde, misvõrra Venemaal praegu põlisrahvaste õigusi võimalik realiseerida ei ole. Et neid õigusi realiseerida, peab olema juriidiliselt korrektselt formeeritud õiguste subjekt. Kui läheb hüvede jagamiseks, peab olema väga selge, kellele. Krjazhkov arutles ka, kas põlisrahvastele eriõigusi võiks kehtestada föderatsiooni subjekt, ootamata ära föderaalseadusi. Ühelt poolt ei pea föderatsiooni subjekt föderaalseadust ära ootama, vaid on pädev kehtestama omi. Kui hiljem võetakse vastu föderaalseadus, peab ta jälgima, et ta oma seadus ei oleks sellega vastuolus. Teiselt poolt aga põlisrahvaste eriõigus piirab paratamatult teiste rahvaste õigusi, nii et ikkagi oleks vaja föderaalseadusi, milliseid aga veel olemas ei ole.
Venemaal on praegu põlisrahvaste õiguste alane normiloome nii eklektiline ja stiihiline, et mingites oblastites olla isegi proovitud teha Kanada või USA eeskujul põlisrahvastega lepinguid. Viimaseid pilkas Krjazhkov üsna jõuliselt. Tema peamine (ja iseenesest täiesti õige) argument oli, et ei saa rääkida ühestki õigusest, mida pole võimalik kohtus kaitsta. Oblastitega sõlmitud lepingute alusel ei ole põlisrahval praegu võimalik kohtu poole pöörduda, kuna erinevalt USA-st ja Kanadast ei ole need lepingud Vene õigussüsteemi osaks. Hiljem Krjazhkoviga juttu rääkides kuulsin seni ainsast põlisrahvaste temaatikat puudutavast Konstitutsioonikohtu otsusest, millega said õiguse udegeed Amuuri jõe äärest, kes vaidlustasid mingisuguse metsaraide nende põlistel asualadel.
Mitmedki osalejad kõnelesid põlisrahvaste esindatusest võimuorganites. Enam ei räägita territoriaalautonoomiate parlamentide mitmekojalisusest, uus moesõna on kvoodid. See tähendab, et kindel arv kohti seadusandlikes kogudes on reserveeritud põlisrahvaste esindajatele. Jamali Neenetsi AR-s olevat juba põlisahvastele garanteeritud kohad olemas. Krjazhkov ironiseeris ka kvootide üle, öeldes, et eelmises Vene parlamendis oli 17 põhjarahvaste esindajat, ja küsides, mis oleks teistmoodi, kui neid oleks 10 võrra rohkem. Rahvuskongressidest rääkides küsis ta retooriliselt, miks Karjala ei võta vastu seadust rahvuskongressist, nagu seda Komis on tehtud.
Komi parlamendi aseesimees ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee esimees Valeri Markov kiitis Konsultatiivkomitee tegevust ja põlisrahva olukorda Komis. Tõepoolest, näiteks Komi valitsuse tööplaanis on otsesõnu kirjas tegemised, mis tulenevad Komi Kongressi otsustest (Komi Kongressile on eriseadusega antud ka seadusandliku initsiatiivi õigus). Valitsus ei tõtta täitma küll kõiki Komi Kongressi otsuseid, kuid osasid siiski. Komi keel hakkab järjest enam vene keele kõrval riigikeelena funktsioneerima ning venekeelsed riigiametnikud õpivad hoolega komi keelt. Toimub aktiivne rahvusliku kaadri ettevalmistus. On käivitatud komi ja vene-komi gümnaasiumid. Komid on näide sellest, kuidas kohapeal on võimalik midagi ära teha, ootamata ära föderaalseadusi. Arvestades aga komi spetsiifikat, pole nende kogemus automaatselt laiendatav teistele.
Õhtul
viidi meid Prääsä (Prjazhi) külla, kus meid kostitati ühes suhteliselt hästi funktsioneeriva ühismajandi keskuses. Seda näidatakse ilmselt kõikidele kaugematele külalistele, nii nagu meil omal ajal Kirovi kalurikolhoosi. Prääsä ühismajand on üldises majandushädas suutnud vee peale jääda ning tegeleb lisaks kõigele muule ka karuslooma- ja kalakasvatusega. Muuseas nõudis ühismajandi pealik sarnaselt meie põllumeestele riigilt siseturu kaitsmist väljamaise odava toidukraami eest. Prääsä isetegevus-ansamblid mõjusid küll kaunis haledalt. Muidu kenad naisterahvad laulsid karjala keeles üsna koleda vene aktsendiga ning vene lauluhäälega. Vilets mulje jäi ka õhtusest viinavõtmisest. Olen küll olnud mitmete soome-ugri ürituste banketilaudades, aga nii venelaslikku õhkkonda pole varem kohanud. Lauldi eranditult vene laule ja toostid olid ka üsna masendavad. Näiteks Bogdanovi üks tooste: meie maa (st. Karjala) on suur ja lai, kes tahab siia tulla ja elama asuda, tulge, võtame vastu, ruumi jätkub kõigile. Ja seda Karjala praeguse rahvusliku koosseisu juures. Aga karjala köök oli aus ja ehtne. Näiteks kalapirukas oli suurepärane.
Teine päev
meenutas tunduvalt rohkem ühte tõelist teaduskonverentsi või seminari. Oma ettekandes rõhusin põlisrahva kui eriõiguste subjekti juriidiliselt korrektse formeerimise vajadusele, - kui ei ole kindlalt määrateldud subjekti, siis pole võimalik neid eriõigusi ka kohaldada ja rakendada. Rääkisin lühidalt, kuidas põlisrahvas kui nende õiguste subjekt on formeeritud Kanadas ja võrdlesin seda olukorraga Venemaal.
Minu järel rääkis Soome parlamendi soome-ugri toetusrühma esimees Hannu Kemppainen. Ta andis päris hea ülevaate kõigest, mis puudutab Soome õigussüsteemis rahvusvähemusi ja põlisrahvaid, kõigepealt soome-rootsi ja rootsi-soome probleemidest. Kakskeelsus toimib Soomes valdade kaupa.
Vähemusrahvast peab olema vähemalt 8 % või vähemalt 3000 inimest, siis läheb vald kakskeelseks. Ja nii mõlemat pidi: rootsi enamusega vallad, kus soomlasi on vähem kui 8%, on ükskeelselt rootsikeelsed - kohalikud omavalitsused ja võimuorganid töötavad ainult rootsi keeles ja soomlasel pole õigust minna vallavalitsusse ja nõuda, et temaga keegi soome keelt räägiks. Samuti on siis, kui rootsi vähemus elab soome keskkonnas. Iga 10 aasta tagant loetakse inimesed ja protsendid üle ja vaadatakse, kas on vaja midagi muuta. Siis rääkis ta saamidest, täiendades minu eelnevat subjekti formeerimise juttu. Ta kirjeldas 1973. aastast töötava Saami Parlamendi valimismehhanismi. Valimine toimub kirja teel üle kogu Soome ja sellest võtavad osa näiteks ka Helsingis elavad saamid. Nii et Saami Parlament tõepoolest esindab kõiki Soomes elavaid saame. Võib vaid ette kujutada, mida ütleksid saamid selle peale, kui Soome riik pakuks neile rahvustunnuse alusel moodustatud parlamendi asemel territoriaalautonoomiat, mille esindusorganites nad oleksid arvulises vähemuses. Saami Parlament saab aastas riigilt toetust 7-8 miljonit marka. Praegu käib diskussioon küsimuse üle, kellel on õigus Saami Parlamenti valida, kas sünnipära ja hõimutunnuse alusel või hoopis keele- ja kultuuritunnuse põhjal. Lõpuks käsitles Kemppainen veel selliseid rahvaid nagu ingerlased ja mustlased, keda on Soomes umbes 10 tuhat. Mustlaste arvestus käib just nimelt keele, mitte päritolu alusel.
Teise päeva jooksul peeti terve rida ülevaateettekandeid, et vaadake, vott meil on niimoodi. Karjala seadusandliku kogu rahvuspoliitika komisjoni esinaine, vepslane Zinaida Strogalshtshikova rääkis vepsa vallast (moodustatud äänisvepslaste asualal Karjala Vabariigis), kus elanikkonna hulgas on vepslasi natuke alla poole, kohaliku omavalitsuse esinduskogus aga täpselt pool. Ta ei jätnud rõhutamata, et keegi ei keela selliseid valdu teha ükskõik kus. Asekuberner Anatoli Golovkin Tverist rääkis, et Tveri karjalased on jõudnud oma kultuuraautonoomia formeerimise regionaalsele tasandile. Vastavalt Venemaa seadusele on kultuurautonoomia kolmeastmeline: kohalik, regionaalne ja föderaalne tasand. Nad on kohaliku tasandi autonoomiad juba moodustanud ning 1. detsembril 1997 registreeriti regionaaltasandi kultuurautonoomia Tveri oblastis.
Keegi Jakush, Riigiduuma saadik Karjalast (ise hoopis Põhja-Kaukaasia päritolu), rääkis Riigiduuma tööst ja ütles, et eesmärgiks on eelseisva paari aasta jooksul välja töötada seadus põlisrahvastest. Probleem on selles, et puudub põlisrahva definitsioon. Ise pakkus ta välja huvitava rahvusvähemuse definitsiooni: rahvusvähemus on see, kellel pole territoriaalset autonoomiat. Nii et siis näiteks hantidel ja mansidel on Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna näol territoriaalautonoomia olemas (kuigi hante ja mansisid kokku on umbes pooleteist protsenti kogu ringkonna elanikkonnast) ja nemad Jakushi järgi rahvusvähemuste hulka ei kuulu.
Föderatsiooninõukogu Põhja väikerahvaste komitee aparaadi juhi asetäitja Gordõshevski rääkis, et Föderatsiooninõukogus esindavad kolme Vene Föderatsiooni subjekti põlisrahvaste esindajad: neenets, evenk ja korjakk. Nende komitee on ette valmistanud Väiksearvuliste põlisrahvaste seaduse (Zakon o korennyh malotshislennyh narodov) eelnõu, mis on praeguseks üle antud Föderatsiooninõukogule menetlemiseks. Seaduseelnõu oli algselt tehtud ainult põhjarahvaste jaoks. Hiljem on seda laiendatud ka teistele väikesearvulistele. Kuid komitee, kus see Gordõshevski töötab, on seisukohal, et Kaukaasia ja Kaug-Põhja rahvaste olukord on liiga erinev selleks, et nende probleeme oleks võimalik lahendada ühe seadusega. Esialgu oleks ikkagi ja ennekõike vaja lahendada põhjarahvaste olukord, mis on praegu majanduslikus mõttes katastroofiline. Inimeste arv, keda see seadus sellisel juhul käsitleks, on tegelikult väga väike: 29 rahvast 185 tuhande inimesega. Praegu on Venemaal ka üsna segane, mida üldse Põhjaks lugeda. 1990. aastani oli see suhteliselt selge, aga siis löödi mingid seadusaktid segamini ja praegu on lahtine, keda üldse Kaug-Põhja rahvaks lugeda.
Lõunavaheajal
esinesid Petroskois rahvastevahelise muusika-keskusena toimiva Soome-Ugri Muusikaadeemia tudengid. Esinemine jättis väga hea mulje. Tudengeid oli küll Karjalast, küll kaugemalt - marid, udmurdid, komid. Nad tegid kas päris autentset või siis mõistlikus suunas töödeldud muusikat, mida nad käivad ka suvistel ekspeditsioonidel erinevate rahvaste juures kogumas. Kuulsin muuseas esimest korda sellist zhanri nagu Põhja-Karjala joig. Muusikatudengite esinemine oli kogu konverentsi üks helgemaid momente. Esinemise ajal panime laudade peale välja ka Eestist kaasa võetud kirjanduse: Uurali Kontaktid mitmes keeles ja minu indiaaniartikli venekeelne tõlge kadusid laua pealt üsna kiiresti.
Pärast lõunat
esines ühiskondliku organisatsiooni "Karjala Kongress" esimees Anatoli Grigorjev, ekstreemne inimene, kes nõudis valjuhäälselt ja tigedalt mitmesuguseid õigusi karjala rahvale. Kuigi nõudmised olid põhimõtteliselt õiged, mõjus ta esinemine kuidagi segipäise ja destruktiivsena. Suudan üsna hästi ette kujutada, millise inimtüübiga on tegemist, temataolisi on ka Eestis olemas. Ka see “Karjala Kongress”, mida ta esindab, tundus olema fiktsioon. Kongress on vist kunagi ammu koos käinud, kuid ilmselt pole rohkem põhikirjalist tegevust toimunud ja Grigorjev siis nüüd jätkuvasti on aga esimees ja esineb.
Üks tõenäoselt korjaki rahvusest naisterahvas, vist rahvussuhete ministeeriumi ametnik rääkis, et Handi-Mansi AR-s on seadus sugukonnamaade kasutamise kohta olemas ja üsna tähelepanuväärseid asju on samas valdkonnas tehtud Jakuutias.Ta kirjeldas probleeme, mis seotud ühe või teise rahva taotlusega lugeda end Põhja põlisrahvaks. Seal on olemas tõsine konkurents. Ta lubas ka, et nende ministeerium hakkab välja andma kohalike (föderatsiooni subjektide) seaduste kogumikku.
Heiki Samelile anti võimalus ette lugeda Andres Heinapuu ettekanne, mille too viimasel ööl enne meie ärasõitu kiiruga ära vormistas. Ettekanne käsitles rahvuste enesemääramisõigust kui sellist ning oli ajendatud Andrese äsjasest Genfi-kogemusest. Ettekandes vastandati euroopalikku riigipiire muutvat ja verevalamisel põhinevat enesemääramist sellele rahvuslikule enesemääramisele, mille poole püüdlevad praegu paljud maailma põlisrahvad ning mis pole ilmtingimata seotud omariiklusega. Samel lõpetas ettelugemise omapoolse avaldusega, kus ta ütles, et tema EV Välisministeeriumi esindajana teeb kõik selleks, et Eesti hakkaks juba tänavu andma humanitaarabi raskes majandusolukorras vaevlevale Venemaale. See tekitas saalis üsna mõnusa elevuse.
Konverentsi lõpuks võeti vastu sellel osalenud Vene riigi alamate pöördumine Vene Föderatsiooni presidendi, valitsuse, parlamendi ja föderatsiooni subjektide valitsuste poole. Toimus pikem vaidlus selle üle, kas tuleb öelda lihtsalt “korennye narody” nagu rahvusvahelises õiguses või “korennye malotshislennye narody Rossii” või “korennye malotshislennye narody Severa”. (Venemaal on kehtestatud arvuline piir väikerahva jaoks ja näiteks komid ei kuulu Põhja väikerahvaste hulka, hoolimata sellest, et põhjapoolsed komid on eluviisilt samasugused porokasvatajad kui nende naabrid neenetsid või kes iganes seal põhjas.)
Kokkuvõttes
olen päris kindel, et Petroskoi käik tasus ennast ära. Eelkõige hoidmaks end kursis sellega, mis Venemaal parasjagu toimub. Samal ajal pole vist Venemaalgi keegi päris kursis kõigega, mis Vene õigusüsteemis põlisrahvaid puudutab. Uurisin Vladimir Krjazhkovi käest, kuidas kätte saada põlisrahvaid puudutavaid kohtupretsedente. Ta vastas, et see pole võimalik, kuna väga paljud eri tasemete kohtud teevad neid kohtulahendeid üle kogu Venemaa ja viimaseid pole kusagil süstematiseeritud kujul olemas. Föderatsiooni subjektide seadusandlus on Moskvas Rahvus- ja Föderatsioonisuhete Ministeeriumi küll kokku korjatud, aga vaevalt et keegi on neid süsteemselt käsitelnud. Kui me tahame Venema põlisrahvastega õigusliku külje pealt tegelda, siis keegi Eestis - ma ei tea kes - peaks end palju tõsisemalt kurssi viima nii Vene Föderatsiooni kui selle subjektide seadusandlusega, millest me praegu teame väga vähe. Ja lõpetuseks tuleb tõdeda, et Venemaa põlisrahvaste asjad liiguvad raskustest hoolimata edasi. Läbi häda ja viletsuse küll, aga siiski. Venemaa ikkagi mingil määral ja mingil moel demokratiseerub, kus ta pääseb.