MARIMAA TÄHISTAS EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVA

Marimaal tähistati Eesti Vabariigi 80. aastapäeva küllap laialdasemalt kui kuskil mujal Venemaal. 23. veebruarist alates on Mari Rahvusraamatukogus avatud Eestit ja eestlasi tutvustav raamatunäitus. 24. veebruaril heisati Marimaa pealinnas Jo^skar-Olas Eesti lipp. Sama päeva hommikul oli Mari Raadios erisaade Eesti ajaloost. Saadet juhtis Mari Vabariigi kultuuri- ja rahvuspoliitika ministri asetäitja ning Mari-Eesti Kultuuriseltsi esimees Vassili Janalov. Jo^skar-Ola luteri kirikus toimus aastapäeva-jumalateenistus. Kell 14 toimus Jo^skar-Ola Pedagoogilises Instituudis pidulik aktus, kell 19 aga pidulik vastuvõtt Sõpruse Majas. Mari-Eesti Selts saatis Eesti Vabariigi presidendile õnnitlustelegrammi. Marikeelses noortelehes Kugarnja ilmus 20. veebruaril erilehekülg Eesti Vabariigist. 26. veebruaril oli Ku^zeneri külas Ivan Sola koolis, kus õpetatakse fakultatiivainena eesti keelt, eesti kirjanduse päev.

Aastapäevaüritustele olid kutsutud ka Jaak Prozes ja Andres Heinapuu. Üle kahe aasta said nad esmakordselt sissesõiduviisa Venemaale. Heinapuu ei saanud tööülesannete tõttu sõita, küll aga käis Marimaal ära Jaak Prozes, kes Infolehele oma sõidust kõneles.

Marid ei mõista, kuidas Eesti riik nii vana saab olla

Marimaal on Eesti Vabariigi aastapäeva tähistatud ka eelnevail aastail. Tänu Mari-Eesti Seltsi ja Eesti Mari Seltsi tihedale kostööle peavadki marid Eestit teistest hõimurahvastest tihedamini meeles.

Kahjuks jõudsin Marimaale plaanitust päev hiljem intsidendi tõttu Vene piirivalvega. Olulistelt üritustelt ma küll puuduma ei pidanud, kuid hulk kohtumisi jäi ära ning mitu kavandatud vestlust toimusid kiirustades.

Esinesin ettekandega Mari Riiklikus Ülikoolis, Jo^skar-Ola Pedagoogilises Instituudis ja Kultuuri- ja Rahvussuhete Ministeeriumis. Kõige pidulikum ja suurima auditooriumiga oli aktus pedagoogikainstituudis. Oma ettekannetes rääkisin Eesti Vabariigist aktsendiga soome-ugri rahvaste koostööl viimase saja aasta jooksul. Püüdsin lahti mõtestada, mis viis vabariigi väljakuulutamisele ning kõnelesin ka sündmustest paaril järgnenud aastal.

Esinejaid oli peale minu teisigi. Mari Riiklikus Ülikoolis rääkisid veel Paul Ariste õpilased professorid Jüri Anduganov ja Lidia Vassikova ning Kugarnja toimetaja Laid ^Semjer, viimane neist mari noorsoo-organisatsiooni sidemetest Eestiga. Igal pool loeti ka luuletusi. Pedagoogikainstituudis oli mari noorsooühendus korraldanud estraadikontserdi kaasaegsest mari muusikast. Lisaks minu ettekandele luges Laid ^Semjer luuletusi, neist ühe ka eesti keeles, ning Vassili Janalov rääkis Mari ja Eesti koostöökogemustest.

Kultuuriministeeriumis võtsid sõna ka Mari kultuuriminister ja valitsusjuhi asetäitja. Mari-Eesti Seltsi korraldatud õhtu oli väga südamlik. Kohal oli palju Eestis käinud inimesi. Näitasin seal videofilmi Eesti taasvabanemisest, mille kinkisin pärast Mari-Eesti Seltsile.

Sellest käigust jäid päris huvitavad muljed. Kuigi marid, kellega kohtusin, teavad Eestit päris hästi, oli neile üllatav, et Eesti Vabariik on 80 aastane, et alles see vabanemine ju oli. Varasemast Eesti Vabariigist nad suurt ei tea. Eesti näeb lubamatult vähe vaeva oma riigi ja rahva tutvustamiseks Venemaal ja vene keeles. Ma ei usu, et lähema 5-10 aasta jooksul Marimaal ja Venemaal üldse inglise keelest hakatakse aru saama. Võiks ehk selle peale mõelda. Viisin kaasa Mart Laari, Heiki Valgu ja Lauri Vahtre Očerki istorii Estonskogo naroda. Uued ajalooõpikud Venemaal muidugi on, aga need on loomulikult kirjutatud Vene riigi seisukohast.

Viisa ei ava veel teed Venemaale

Paistab, et Vene piirivalve ei aktsepteeri alati Välisministeeriumi dokumenti. Mind tõstis raudteemiilits Kingissepas rongist maha ilma igasuguse selgituseta, kuigi Ivangorodi kontrollis sain templid passi. “Asjaolude selgitamiseni” pandi mind konkusse. Istusin seal paar tundi. Kui valveülem podpolkovnik Mahhov tuli, vaadati kõik mu asjad veelkord läbi, et äkki pole hoolikalt kontrollitud. Mahhov tundis ka Heinapuu vastu huvi. Uuris, kellega ma ühes kupees olin, kas olime algusest peale koos ja et ega see juhuslikult Heinapuu olnud. Ütlesin, et ei olnud. Lõpuks küsis, et mida Heinapuu teeb ja miks tema ei sõitnud.

Mahhov vaatas dokumente, tänas ja ütles: Mo^zete dal^se jehat. Küsisin, kuidas. Mahhov nõudis, et sõidaksin ainult märgitud marsruudil, et Ivangorodi – piiritsoon! – ei tohi ma minna. Kassiir aga keeldus tegemast märget, et mind Kingissepas rongist välja tõsteti, kuna ainult Ivangorodis on see võimalik. Ja teatas, et rongile ei saa ka minna Kingissepas, vaid ainult Ivangorodis. Lõpuks nõustus alampolkovnik viima pileti Jaanilinna ja saatma mulle rongiga tagasi. Terve öö olin Kingissepas, trellide tagant kupatati mind mingisse külma saali. Kell oli neli öösel, pakihoid ei töötanud ja mina olin suure kotiga talvises Kingissepas... Pärast märgistatud pileti tulekut olukord muutus. Piirivalve viis mu Ivangorodi hotelli, vahetas ka Moskva–Jo^skar-Ola piletid ümber. Ühesõnaga: kõik ajame korda, “tolko prosim, nikakih obid.” Nii olin terve päeva Ivangorodis. Õhtul viis piirivalve mu hotellist autoga isegi rongile. Kinkisin piirivalvele infobülletääni ja Očerki istorii.

"Fenno-Ugria Infoleht" 1998/1