RIIGID JA PÕLISRAHVAD GENFIS
27. oktoobrist 7. novembrini toimus Genfis ÜRO Inimõiguste komisjoni Põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ette valmistava avatud töörühma kolmas istung. Deklaratsiooni eelnõu valmis 1993. aastal, alates 1995. aastast on teda käsitletud täiesti uuetüübilises töörühmas, milles osalevad nii riikide kui põlisrahvaste esindajad. Esmakordselt ÜRO ajaloos on deklaratsiooni väljatöötamisse kaasatud need, keda deklaratsioon puudutab. Töörühm on avatud ja tema toimimisprintsiibiks on konsensus. Paraku tuleneb neist kahest tõigast ka komisjoni äärmine viljatus isegi ÜRO aeglaste protsesside taustal. Põlisrahvaste esindajad nõuavad deklaratsiooni muudatusteta vastuvõtmist, st edasisaatmist Inimõiguste Komisjoni, kus töö temaga jätkuks kuni vastuvõtmiseni ÜRO Peaassambleel. Osa riike aga soovib enne seda teksti revideerida. Seepärast toimus käsitlus artiklite kaupa.
Peamiseks tüliõunaks kujunes artikkel põlisrahvaste enesemääramise õigusest. Osa riikidest oli selle printsiibi deklaratsiooni lülitamise poolt, osa aga kartis, et see artikkel annaks põlisrahvastele õiguse eralduda riikidest. Põlisrahvaste esindajad kinnitasid, et neil niisuguseid plaane pole. Neli tööpäeva vältas mitteformaalne diskussioon selles küsimuses. Soome esindaja pakutud kompromissvariandiga asendada termin “enesemääramise õigus” tekstis “sisemise ensemääramise õigusega” (st õigust korraldada oma siseelu, kuid mitte välissuhtlust) põlisrhavad aga ei nõustunud. Nad põhjendasid, et enesemääramise õigus on nende jaoks lahutamatu tervik ning nägid õigustatult niisuguses formuleeringus diskrimineerimist, sest mitmes ÜRO jõustunud deklaratsioonis ja konventsioonis on kinnitatud kõigi rahvaste enesemääramise õigust. USA vaidles vastu, et rahvas tähendavat neis tekstides riigi elanikkonda. Põlisrahvad omakorda leidsid, et sel juhul oleks olnud võimatu ka USA tekkimine ning uute riikide õiguspärasus Ida- ja Kesk-Euroopas.
Seejärel tulid arutusele niisugused artiklid, milles võis loota konsensusele jõudmist. Need puudutasid põlisrahvaste õigust kasutada oma keelt, otsustada ise oma haridussüsteemi üle ja vallata ning kaitsta oma kultuuri, pühamuid ja kalmistuid. Kuid ka nendes artiklites ei jõutud kokkuleppele, kuigi enamik riike oli nende artiklite vastuvõtmise poolt olemasoleval kujul. Aja kokkuhoiu huvides (et iga riik ei peaks eraldi oma pooldava seisukoha väljendamisega aega raiskama) tekkis mõneks hetkeks riikide tähestikuline koalitsioon, millesse kuulusid saalis kõrvuti istunud El Salvador, Estonia, Fiji ja Finland, kes väljendasid oma soostumist kollektiivselt. Nende punktide arutelul sai selgeks, et mõned riigid, eesotsas USAga, ei pea kollektiivseid õigusi põhimõtteliselt võimalikuks. Siit järeldub, et need riigid on ka põhimõtteliselt Põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni vastu, kuivõrd see deklareerib rahvaste, mitte isikute õigusi. Nii võetigi vastu ainult kaks artiklit: üks väidab, et deklaratsioonis väljendatud õigused kehtivad ühevõrra nii meeste kui naiste kohta, teise sisu keelab kasutamast deklaratsiooni riikide territoriaalse terviklikkuse ja konstitutsioonilise korra vastu.
Kogu istungi vältel olid põlisrahvastega enam või vähem solidaarsed Põhjamaad Taani juhtimisel (Taani delegatsiooni kuulus üks taanlane ja neli inuitti, Norra ja Rootsi delegatsioonis osalesid saamid), Kanada, Austraalia, Fidz^i ja osa Kesk-Ameerika riike. Probleeme oli eelkõige USAl, Prantsusmaal, Argentinal ja Brasiilial. Osa riike ei väljendanud oma seisukohti üldse. Venemaa, kelle esindajat enamasti kohal ei olnud, võttis sõna kahel korral, kuid ei avaldanud oma seisukohta sõlmküsimustes.
Soome-ugri rahvaid esindasid töörühmas Saami Nõukogu (esindab nii Norras, Rootsis, Soomes kui Venemaal elavaid saame) poolt Karl Anders Baer ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee poolt Tveri oblasti asekuberner Anatoli Golovkin ning Olga Kuzivanova Komi Vabariigist.
Andres Heinapuu
Lisaks vt.: ingliskeelne ametlik aruanne; UNPO Monitor