MULJEID TEADUSRETKELT BAS^KIIRIMAALE
1.-5. juunini 1997 toimus Vene Föderatsioonis Bas^kortostani Vabariigi pealinnas Ufaas Venemaa II rahvusvaheline etnograafide ja antropoloogide kongress. Sellel osales 340 saadikut SRÜst, USAst, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Soomest, Jeemenist ning Eestist. Osalesin nimetatud kongressil Eesti etnoloogide esindajana.
Kongressi töö toimus põhiosas Bas^kortostani Riigikogu -- Koroltai -- hoones. Plenaaristungid 2. ja 4. juunil toimusid suures istungitesaalis, sektsioonitöö samas väiksemates ruumides. Plenaaristungil osalesid Bas^kortostani president M.G. Rahhimov, Venemaa Föderaalnõukogu aseesimees R.G.Abdulatipov ja Vene Riigiduuma saadik V.J. Zorin ning teised tähtsad isikud.
Esitatud faktid näitavad üsna ilmekalt, kuivõrd olulisele kohale on Vene etnograafid oma tegevuse suutnud ühiskonnas seada. Seda soodustab kahtlemata ka tõsiasi, et konkurentsitult populaarseimaks valdkonnaks, mille uurimisel etnograafid Venemaal tegutsevad, on etnopoliitika. Ja võib-olla etnograafid mitte ainult ei uuri, vaid ka teevad etnopoliitikat. Etnograafia on igatahes Venemaal selgelt poliitiline rakendusteadus. Mida ta Eestis kaugeltki ei ole. Siin tegeldakse peamiselt uurimisega oma lõbuks, uudishimu rahuldamisega.
Sektsioonide istungid toimusid 2. ja 3. juunil. Sektsioone oli moodustatud 19 ning suurem osa neist, nagu juba öeldud, töötasid Koroltai hoones. Mina osalesin ettekandega seitsmeteistkümnenda, "etnograafilise museoloogia" sektsiooni töös. Samas sektsioonis pidas ettekande ka Ildikó Lehtinen Soome Rahvusmuuseumist. See näitab, et soomlastelegi on taoline temaatika oluline.
Aga, nagu juba öeldud, Venemaa etnograafia kontekstis on prioriteedid mujal ning muuseumiasjandus perifeerne kultuuritunnetuse valdkond. Sest kahtlemata on palju efektsemaid asju, mida ette võtta. Täpselt niimoodi seletaski mulle kongressijärgsel banketil etnograafilisi strateegiaid Moskva kunstiteaduste doktor Svetlana Ts^ervonnaja (tehes seda, muide, eesti keeles) -- et tänapäeval pole mõtet museoloogiaga tegelda, nüüd on kõik vaba, tuleb minna etnopoliitikasse, kuna just see on praegu tähtis (ning võimalik).
Ühed kirglikumad sektsioonid olidki kahtlemata just need, kus etnopoliitika otseselt jutuaineks oli -- etnopoliitika sektsioon (juhataja Ts^ervonnaja) ning rahvuspoliitika sektsioon. Peale selle toimus elav, sisuliselt etnopoliitiline arutelu ka esimeses, etnograafia üldiste probleemide sektsioonis.
Palju muidugi teiste sektsioonide tööga tutvuda ei saanud, kuna kõik toimus ühel ning üsna lühikesel ajal.
Kongressi teadusliku osa lõpetas teine plenaaristung, kus kõigepealt pidas saadikutele loengu kongressi peaorganisaator, Vene etnograafide ja antropoloogide ühingu president, Venemaa TA korrespondentliige, bas^kiir Kuzejev. Ta kõneles teatud mõttes ühtsest "Euraasia kultuurist", mille keskpunkt teatud mõttes on Bas^kortostan. Peale seda andsid sektsioonide juhatajad ülevaate iga sektsiooni tööst.
4. juuni õhtul viis kongressi võiduka ning efektse lõpuni bankett. See oli äärmiselt oluline üritus teaduslike kontaktide sõlmimise seisukohast. Nimelt majutati "kongresmenid" (nagu meid kutsuti) Ufaa nelja erinevasse sanatooriumi, mis asusid linna eri servades. Ning paljud inimesed, kellega päeva jooksul jõudis sõlmuda mõningane kontakt, ööbisid raudselt mingites teistes kohtades. Niisamuti mõningad vanad sõbrad. Seega oli bankett esimene ning ainus koht, kus kõik kõigiga vabalt suhelda said. Ning see oli äärmiselt tähtis.
Rääkimata mõõtmatust ning väljendamatust emotsionaalsest elamusest, mida taoline pidulik suurüritus nagu bankett pakkus. Ning et muljed lahjad ei olnud, selles võite kindlad olla. Õhtu läbi kestsid lõputud hurraa!-hüüded kõige võimaliku ning võimatu aadressil. Samas algas veidi hiljem ka disko, mis koheselt lõviosa akadeemilisest seltskonnast uljast massikultuurilist tantsusammu keerutama kiskus.
Jätkaksingi oma mälestustediskurssi emotsionaalsel lainel. Sest, nagu ikka, juhtub Venemaal igal sammul alati midagi vahvat. Nii näiteks astus istungi ajal, keset pingelist teaduslikku tegevust, meie sektsiooni sisse mingi noormees ning teatas, et tema on kongressile saadetud kohalikust sanhügieenijaamast vmt asutusest ning peab nüüd meile mingi õpetliku hügieeniteemalise loengu pidama. Viskasime ta ühisel jõul uksest välja. Aga ikkagi -- imeline on juba taoline kohaleilmumine iseenesestki.
Teine õpetuslik rünnak, mille ohvriks ma sattusin, toimus rongis Ufaasse-sõidu ajal. Kupeesse tungisid kaks naisterahvast, ütlesid, et neil on igav ning tõotasid meie, kupees viibinud nelja meesterahva, silmaringi laiendada. Peagi ilmnes, et tegu on "herbalaiftis^kutega". Hoolimata meie seltskonna pehmelt väljendudes tõrjuvast hoiakust, ei lahkunud kaunid daamid meie juurest niipea. Üks tüsedamat sorti onu oli nende peale eriti tige. Ta esitas tosinate kaupa väiteid á la "kõik välismaine on mürk", "kõik selle tufta saadavad nad meile" ning "mürgitage aga mürgitage ausaid inimesi".
Viimane, kaugeltki mitte vähem õpetlik rünnak tabas mind aga tagasiteel, Eesti Raudtee rongirestoranis. Seal nimelt ründas mind ning mu juhuslikke reisikaaslasi Madist ning Kalevit restorani ettekandja. Rünnakud olid küll valdavalt füüsilist laadi - näpistuste, kallistuste ning sülleistumiste vormis. Lisaks suhteliselt mahe sõim vene ning eesti keeles. See aga ei tähenda, et taoline restoranikülastus kultuuriuurijale vähem õpetlik või põnev oleks olnud. Paraku, paraku.
See oli ka viimane, mis minuga enne Eestimaale naasmist sellel kaugel Bas^kiirimaa-reisil üleüldse juhtus.
Art Leete