SOOME-UGRI LAUL JA TANTS (rõhuasetusega liivlastel)
Kui 19. sajandi keskel mõeldi akadeemiliste peade poolt välja termin “folkloor”, sai alguse ka teatud ühendavate tunnuste järgi liigituvate inimkoosluste poolne rahvatraditsiooni kasutamine enese esitlemiseks väljaspool oma kogukonda. Esteetiline eneseväljendus kujundati aegamisi agraarühiskonna eluolu tarbeobjektist esituskultuuri saavutusobjektiks. Ajaloo ja kultuuriprotsesside keerdkäikude tulemusena on eriti viimase poole sajandi jooksul löönud lokkama traditsioon kasutada rahvalaulu, -tantsu ja -muusikat etnilise eneseteostuse vormina. Peetud peod ja korraldatud kontserdid kipuvad juba vormuma ja eristuma omaette rahvapärimuse liigiks, ning siin annab Eesti kultuuripildis oma toeka panuse ka soomeugriline askeldamine -- nüüdseks aastaid kestnud oktoobrikuiste hõimupäevade traditsioonile lisati sel suvel ka soome-ugri rahvaste folkloorifestival.
Kui me veel eelmisel kümnendil vajasime assimileerimishirmus väikerahvana soomeugrilist identiteeti, et tekitada kandvamat taustsüsteemi oma enesehinnangu tõstmiseks ja maailmakultuuris koha leidmiseks, siis praeguseks on laiema avalikkuse tähelepanu kahanenud vaid põgusaks huviks eksootilise külakultuuri vastu. Vähemasti suuremates linnades on see nii. Seetõttu on ka täiesti mõistetav, et suvine festival rändas maale, ja ka hõimupäevadel esinevad rahvamuusikud külastavad mitmeid maakondi -- linnades on peamisteks esinemiskohtadeks koolid. Nii folkloorifestival kui ka hõimupäevad on suhteliselt väljakujunenud paradigmaga ettevõtmised, paratamatult muutuvad laiema publiku silmis domineerivaks lavalised suurkontserdid, mille eesmärgiks lubada kõik kokkukutsutud külalised piiratud arvuks minutiteks end püüne peale näitama. Tavapäraselt peetakse hõimupäevade suurem kontsert Tartus ja peakontsert Tallinnas. Vaatamata eriti tantsuesituse nautimiseks ebamugavale Tallinna Matkamaja saalile jättis terve tänavune hõimlaste ühiskontsert kompaktse ja ühtlase mulje, eriti võrreldes suvise mammutlavastusega Tartus. Viimati nimetatud rahvarohke suurürituse tõttu oli tänavustel hõimupäevadel esindatud soomeugri rahvaste arv tagasihoidlikum ja keskenduti eelkõige liivlastele -- üles astusid kõik neli eksisteerivat liivi muusikakollektiivi, koorid Lîvlist ja Kandla ning ansamblid Vîm ja Skandinieki. Teisalt loodi kontserdile sellega läbiv mõtteline telg, ja pealegi esindasid loetletud küllaltki erinevaid suundi liivi muusikaharrastuses. Iseenesest on see kõnekas näitaja, kui kokku maksimaalselt vaid kaks ja pool sada liivlast tunneb vajadust end eksponeerida muusikalise väljundi kaudu, esitades oma rahvalaule klassikalises kooriseades, folklooriansambli töötluses või siis tänapäevaste linnanoorte omaloominguliste kompositsioonidena. Tegelikult jättis siinkirjutajale liivlaste elurõõmust ja -jõust tavapärase kontsertliku sordiini all esinemise kõrval hoopis eredama mulje õhtune ehe soomeugriline tramburai Vanalinna Muusikamajas, kus liivi memmed pikkade hallide juuste lehvides ja taadid higist leemendades idapoolsete hõimuvellede türgitatari stepptantsu müdistasid. Rääkimata liivi noortest, kelle maruline liivi (läti?) karglemine jätkus ka siis, kui marid enam ei jaksanud võistelda ja läänemeresoome traditsioon tantsupõranda lõplikult vallutas.
Peale liivlaste esinesid veel ungarlased, soomlased, ersad, mokðad, koltasaamid, marid ja setod. Setode Siidisõsarõ pakub küll käepärast võimalust kontakteeruda pärimusliku külakultuuriga Tallinna kivilinnas, kuid loodame, et järgmisel aastal märgatakse ka muu eesti rahvamuusika esitajaid peakontserdi kavva võtta, võimekate moosekantide hulk ei tohiks ju enam väga piiratud olla. Kindlasti leidunuks ka võrdväärseid paarilisi soome “üllatusansamblile” Rymäkkä, mis interpreteeris rahvamuusikat neljakümnendate aastate tantsuorkestri stiilis. Ehkki ainese muusikaline tõlgendus võis publikule ootamatu näida, olid nad oma lähenemisviisilt algallikale ometi köitvamad ja veenvamad kui soomlaste tantsuansambel Katrilli, kes järgis küll truult folkloorse pärandi lavaesituse kaanonit (pestud-triigitud rahvariided, õnnelik naeratus ja grupiviisiliseks esituseks seatud tantsusammud paari pillipiiga saatel). Ungarlaste Bem jättis kirjeldatud kontserdile eelnenud õhtul rahvast tungil täis Kloostri Aidas aset leidnud tantsuklubis tunduvalt temperamentsema mulje, ehk oldi seal kirglikult kaasa elanud tantsuhimulise publiku ees ja hulgas rohkem oma elemendis. Ersa Moramo ja mokðade ansambel Levþa külast esitasid mõjusalt mitmehäälseid laule, mokðad siiski veidi vähem seatult. Nende laulukultuur paistab Mordvas valitsevale keerulisele demograafilisele olukorrale vaatamata (mordvalased on venelastega võrreldes rõhuvas vähemuses) täiesti elujõuline, ka professionaalsema lähenemise korral suudetakse säilitada traditsioonile iseloomulik eripära. Igatahes on sealtkandist külla tulnud laulurühmad alati põnevad kuulata ja vaadata. Nellimi koltasaamid panid seekord rohkem rõhku enese sõnalisele tutvustamisele, neid kuulanud publikule oli kahtlemata huvitav ja hariv teada saada, et see praegustelt Vene aladelt Soome ümber asunud saami rahvakilluke on suutnud teise hõimu saamide hulgas oma eripära säilitada. Nagu alati, esinesid energiliselt marid, keda seekord esindas ansambel Kna-vel Tatarstani Vabariigist, teise rahva seas elades on nendegi jaoks oluline oma identiteedi tunnetamine pärimusliku laulu, tantsu ja pillimuusika kaudu ning vajadus selle abil end maailmale teadvustada. Kuigi meie soomeugriline identiteet ei ole enam aktuaalne ega trendikas, pakub hõimupäevadel kogunev erinevate kultuuride kontsentratsioon ometi haruldast võimalust nende võrdluseks eelkõige muusikafolkloori ilmingute ja interpreteeringute kaudu. Ja kindlasti õpetab see midagi kõnekat eestlaste endi suundumuste ning hoiakute kohta.
Kristin Kuutma