Kaugel hõimumaal Mari Elis on auväärt pulmakombeks, et peigmees peab koos sugulastest ja sõpradest koosneva kaaskonnaga sõitma oma väljavalitu koju ja pruudi sealt välja lunastama. Asugu siis pruudi koduküla kuitahes kaugel. Eestis õppiva Aleksandri südamedaamiks kujunes samas linnas tudeeriv neiu Valentina. Kuid oh häda - tüdruku koduküla asub hoopis kolmandal hõimumaal - Udmurtias, kuhu peigmehe kodukülast PõhjaMarimaalt on 450 km. Selle vahemaa läbimiseks oli arvestatud 10 tundi.
TEELE ASUTI VARAVALGES
Peigmehe koduküla Ts^irki asub Jos^kar-Olast põhja pool, Ors^anka rajoonis. Pererahvas ja sõbradsugulased olid pulma eel kõvasti tööd rabanud ja peoks ettevalmistusi teinud, näiteks hoovi puust tantsupõranda ehitanud. Reede hommikul kell viis aeti maast lahti ja algas kogunemine peigmehe tares. Pulmarong koosnes kolmest sõiduautost ja autobussist KAVZ, teele asusime kell üheksa. Kõik naised olid kaunites rahvariietes ja peale selle oli rahvarõivais veel ürituse kõige kesksem kuju - pulmaisa, kelle ametitunnuseks oli kirevate lintide ja kuulikestega ehitud sau. Mari tava kohaselt tuli kaaskonnal terve tee laulda ja tantsida. Muusikaliseks taustaks oli trumm ja karmos^ka, mille taga pillimehed vaheldusid niipea, kui üks moosekant kippus ära väsima. Pulmaisal näis aga olevat lõppematut jaksu, et bussi esiosas püsti seistes sauaga takti lüüa, laulda ja tantsida ning sellega rahvast uutele tegudele õhutada. Paar tagaistmele nurka surutud meest ei pidanud vastu, asetasid bussi vahekäiku lauajupid, mis olid tegelikult ette nähtud istumiskohtade arvu suurendamiseks, ning hakkasid seal tantsusamme seadma. Pulmatants iseenesest on ülimalt lihtne ja jõukohane ka Eestimaa mehele, maridel on see samm aga lausa veres. Pulmalauluks oli vana hea ts^astus^ka, kuhu igaüks, kel sõnaseadmise peale andi, võib oma salmi vahele lükkida. Bussitäiel pulmarahval oli sellest muidugi lõbu laialt, sest nagu taoliste rahvalaulude puhul ikka, on sõnad üpris naljakad. Avastasin, et mari pulmalaulu viisi peale istub suurepäraselt ka eesti lorilaulude seeria, mida lauldakse "Külapolka" viisil.
Pikal teel oli piisavalt aega ümbrust vaadelda. Marimaa ja Eesti maastikupildi erinevust on väga lihtne selgitada, sest meil on metsade vahel põllulapid, aga NiiduMarimaal põldude keskel metsatukad. Läbisime oma teel neli maad: Mari Eli, Tatarstani, Venemaa Kirovi oblasti ja Udmurtia. Igal maal võis leida midagi sellist, mis neid teistest eristas, nii et ei saa sugugi öelda, et kõik puha üks Venemaa. Näiteks arhitektuur ja külade välisilme muutus kohe pärast osariikide piiri ületamist.
Maride suhtumine kaugesse külalisse oli ääretult sõbralik, aga küllap see tulenes asjaolust, et ma püüdsin kõigis ettevõtmistes agaralt kaasa lüüa -- niipalju kui keelebarjäär lubas, sest suhtlus käis valdavalt mari keeles. Üks naabrimees, kellel oli raske meelde jätta minu nime, ristis mind Haritoniks. Päris tihti taheti teada, kuidas minu nimi tõlkes kõlab, mille peale vastasin, et Eestis nimesid ei tõlgita. Eks ma isegi püüdsin marisid kutsuda rahvuslike nimedega, kuid kahjuks on neid väga vähe.
Tahtsin näha, kas marid on tõesti nii kõvad mehed, et suudavad terve tee laulda ja tantsida. Suutsidki, vaid tunniks või paariks vajus reisiseltskond mingisse unistuste faasi, siis tehti väike peatus, sirutati liigeseid, niisutati kurku ja kinnitati keha ning trall läks jälle edasi. Peigmees, vaene mees, jäi kogu sellest meeleolukast möllust ilma, sest pidi kogu tee vaid autojuhi ja tunnistajate seltsis kolonni peamasinas istuma.
PRUUDI LUNASTAMINE
Mõni kilomeeter enne pruudi koduküla Bahras^-Bigradi Lõuna-Udmurtias tehti tõsine peatus, korrastati riideid, kammiti soenguid ja turgutati meeli vägijoogiga. Kell ületas juba seitsmenda õhtutunni, kui käratsev pulmavoor külla jõudis. Järgnes terve rida katsumusi peigmehele, kus ka kaaskondlased kaasa lõid. Esiteks oli vaja pruut välja osta ning aiavärava alt väljapistetud labidale raha puistata. Väravast sisse saanud, pidi peig vibunoolega tabama plangu külge kinnitatud paberist südameid. Saanud selle katsega hakkama, anti peigmehele ette kolm liitrist purki, täis kolme erinevat ja väga kahtlase väljanägemisega vedelikku, millest kõige süütum näis olevat piim. Joogi kulistamine, kus ka paar roostes raudnaela sees, käis aga peiul üle jõu ja siin tuli kaaskond appi, kes ju selleks oligi, et peigmeest tema vaevarikkal teel igal sammul aidata.
Taresse pääsemise eel seisis ka kaaskonnal ees väike eksam -- kõik pidid pitsikese kuuma puskarit hinge alla tõmbama ja peale hammustama väikest kohupiimakakukest. Kärakaga seal ei koonerdatud, kõik pitsid tuli tühjendada kohe ja põhjani. Pääsesid vaid autojuhid ja need kavalad mehed, kes end autojuhtideks nimetasid. Kogu udmurdipoolne tiim näis vaid sellega tegelevatki, et kõndis ringi pudelite ja muude anumatega ning aina pakkus joovastavaid jooke, kõik eri maitse ja kangusega.
Majja sisenenud, ootas peigmeest tuleproov, valge lina alla peidetud inimeste seast pidi ta ära tundma oma pruudi. Esimeseks ilmus lina alt välja hambutu vanamammi, seejärel udmurdi noormees ja alles kolmandal katsel talutati tuppa pruut.
PULM KOGU KÜLAS
Pruudi tares veetis peoseltskond vaid paar tundi. Pisut enne keskööd asus mari pulmavoor mõnede udmurtide saatel protsessioonile mööda pruudi sugulaste ja sõprade taresid. Kuhu aga sisse astuti, läks jälle lahti suur laulu- ja tantsupidu. Vastuvõtt oli igas tares nii suurejooneline, lauad kõikjal kaetud väga külluslikult, justnagu oleks igas peres pulmapidu, nagu üks mari naine tunnistas. Käisime kuues tares ja tantsumaraton kestis neli tundi.
Kell viis hommikul asus mari pulmakolonn tagasiteele. Pruut oli auga välja lunastatud, marid näidanud oma suurepärast laulu- ja tantsuoskust, mille eest äi kõiki kaaskondlasi tänas. Kuid see oli vaid pool kolossaalsest pulmasõidust. Pärastlõunal Marimaale tagasi jõudnud, jäi vaid paar tundi hinge tõmbamiseks ning siis veeres külatänavale udmurdi esindus samasuguse kära ja tralliga. Aga maride panus oli selleks ajaks juba tehtud ja nüüd tuli udmurtidel hakata tõestama pruudi väärtust.
Videviku saabudes toimus Ts^irki kultuurimajas pulma ametlik osa. Üllataval kombel oli abielu registreerijaks kohalik külanõukogu esimees. Kultuurimaja oli seks puhuks puupüsti rahvast täis. Ametliku osa järel kulges trallitamine kõigepealt peigmehe koju ja sealt mõne aja möödudes turneele mööda sugulastetuttavate taresid. Eelmise õhtu kangelased võtsid seda õhtut pisut kergemalt, veetsid aega juttu puhudes ja napsitades ning kesköö paiku tegid noored ühiskülastuse kohalikku diskoteeki.
KAS SOOMEUGRI ÜHTSUS ON OLEMAS?
Mari ja Udmurdimaal suhtlesin põhiliselt eesti keeles, kuigi kohalike seas naljatati alatasa, et ma olevat lubanud ühe öö jooksul mari keele ära õppida. See on lausa hämmastav, kui paljud pulmalistest eesti keelt oskasid, sest suurem osa kohal viibinud noortest olid Eestis õppivad tudengid. Nii erinevad, kui meie kultuurid ja pulmatavad ka pole, raamid jäävad samaks nii siin- kui sealpool Peipsit. Võtame või näiteks kibe karjumise, mis sealmaal kõlab garts^o. Udmurdi noormehed tegid pulmalauas sellist nalja, et hakkasid eesti keeles kibe karjuma. Suurem osa seltskonnast sai sellest muidugi aru ja ka ülejäänud mõistsid, nii et suudlus tegi asja kohe magusaks.
Pulmaliste seas viibisid ka Juri ja Natas^a, kes abiellusid aasta varem täpselt sama valemi abil, mis Aleksandr ja Valentina - noormees Mari- ja neiu Udmurdimaalt, pealegi veel samast külast. Juri tegi oma kallima kättesaamiseks läbi samasuguse odüsseia, mis, tõsi küll, vältas pisut vähem - ainult seitse tundi. Ühes peatuskohas viskas Juri nalja, et udmurditaride kosimine on mari rahvuspoliitika üks osa ehk maristamine.
Huvitav on ka see, et Läänemere ääres õppivad või muul moel Eestiga seotud noored on hakanud panema oma lastele rahvuspäraseid nimesid, mis on sealmaal väga haruldane. Ka ilus sõnakõlks ugrimugri on neile tuttav ning kõlab nii Mari kui Udmurdimaal sama lõbusalt. Sageli hellitavad nad selle sõnaga oma väikesi põngerjaid. Kord, kui mul paluti pulmavooris öelda mõni eesti toost, ütlesin: "Elagu Ugri Ühendriigid!" Ja miks mitte, kui juba erinevad hõimlased loovad pereliitusid! Mulle jäi mulje, et taoline rahvastevaheline üritus avardas kõigi pulmaliste silmaringi, sest inimesed said hea ettekujutuse oma naabrite kommetest, lauludest ja tantsudest ning paljust muustki. Näiteks tunnistasid mõned marid, et neil polnud aimugi, et udmurtidel on nii suured majad. Minu Marimaa sõbrad on rääkinud, et tavaliselt kipuvad marid end vaid tatarlastega võrdlema.
See oli ka minu jaoks suurepärane võimalus tutvuda lähemalt meie kaugete sugulaste elu ja tavadega. Midagi taolist, mida ma kogesin Mari ja Udmurdimaal kolme pulmapäeva jooksul, ei näe siinmaal ei telekast ega rahvakunstifestivalil, sest see kõik oli ehe ja sündis kohapeal ning samal hetkel oma loomulikus keskkonnas. Kirjasõna ja kolm filmitäit pilte on vaid mannetu katse talletada vähemalt mingilgi moel seda emotsiooni ja seda õhkkonda, mis valitses mariudmurdi pulmapeol tänavu augustis.
Harvet Toots
Tallinna Pedagoogikaülikooli tudeng
HARVET TOOTSI rännakutest Venemaa erinevates vabariikides 1997. a suvel on veel ilmunud: