KUNSTITUDENGID PERMIKOMI KÜLADES
Kohe pärast õppetöö lõppemist Kunstiakadeemias ja jaanipäevast puhkust kogunes 26. juuni õhtul Balti jaama 13 seljakottidega EKA tudengit, et alustada paaripäevast rongisõitu Permi-Komi autonoomsesse ringkonda uurima permikomide rahvakunsti ja arhitektuuri. Juba 20. suvi, kui kunstitudengid end selle eesmärgiga tööreisile asutasid. EKA soome-ugri uurimisreiside traditsiooni algatas 1978. aastal prof Kaljo Põllu, kelle eestvõtmisel töötati toona koolasaamide külades ja matkati maalilistel tundrutel. Kahekümne aasta jooksul on EKA ekspeditsioonid teinud tööd peaaegu kõigi Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juures. Etnograafilisi ülesjoonistusi rahvakunstiesemetest on tehtud nii volga kui permi rahvaste juures, on käidud hantide, manside kui ka neenetsite mail, rääkimata lähematest hõimudest. 1994. aastast on ekspeditsioone organiseerinud ja välitöid juhtinud Kadri Viires. Sel suvel suundus EKA ekspeditsioon permikomide juurde, kes ainsa soome-ugri rahvana oma etnilisel kodumaal enamuses on.
Tänastest ekspeditsioonidest võtavad vapralt osa üliõpilased, kel kokkupuude Venemaaga tihti esmakordne, küll aga äratab Venemaa nii mõnegi lapsevanema nostalgilised NSVL mälestused. Reeda isa pani tütrele rongi kaasa suure sefiiritordi, sest nemad omal ajal sõid Moskva rongis alati torti.
Moskva kohustuslikud vaatamisväärsused üle vaadatud, asuti Moskva - Blagoves^ts^enski rongile, millele järgnes 24 tundi sõitu umbsevõitu platskaartvagunis. Permi-Komi pealinna Kudõmkari jõudmiseks peab sõitma bussiga. Enam-vähem korralik maantee ühendab Kudõmkari oblasti keskuse Permiga (ca 200 km) ning raudteega (ca 100 km). Sularahadefitsiit pani otsa ümber keerama liinibussil, mis ekspeditsiooniseltskonna mõistliku summa eest Mendelejevo jaamast Kudõmkari sõidutas.
Kudõmkaris tähistati 29. juunil linna 59. aastapäeva nõukogulikku folkloorifestivali meenutava isetegevuspeoga. Esimese ettekujutuse permikomi rahvariietest ja kaasaegsest rahvakunstist andsid peamiselt venekeelsed laulikud kirevates sarafanides ja rahvariidesärkides ning rahvuslike vöödega (kus^ak'idega) vöötatud miilitsate lõõtspillirühm.
Paar päeva töötasid üliõpilased ka Kudõmkari koduloomuuseumis, mille kogud on rikkalikud ja huvipakkuvad. Arheoloog Valeri Nikitin tutvustas põhjalikult ringkonna arheoloogilist kaarti ning permi metsloomastiilis pronksesemete leide. Järgnes nädalane tööpeatus puht permikomi külakeses Ivantšinos, ringkonna kõige põhjapoolsemas Gainõ rajoonis. Ekspeditsiooni ööbimiskohaks oli seal kirikust ümber ehitatud kultuurimaja püüne, sööki valmistati õues lõkkel ja sooja saamiseks köeti suurt plekkahju -- burz^uikat. Kultuurimaja õuelt avanes suursugune vaade ümbruskonna lõpututele metsamassiividele, õitsvatele heina- ja karjamaadele, hooldatud kartuli- ja sibulapõldudele tarede ümber ning varahommikuti korstnaist kerkivatele suitsujugadele, mis tähistasid kodust leivategu. "Pekarnja" oli uksed sulgenud koos sovhoosi lagunemisega. Endist ühismajandit meenutasid põllumasinate kalmistu ja mõned kinninaelutatud akendega hooned, millel võis veel leida ennastsalgavale tööle õhutavaid loosungeid.
Nüüdsel ajal peab lasterikkaid peresid toitma tihti vaid oma majapidamine, millesse tavaliselt kuulub 2-3 lehma, mõned lambad-kitsed ja paremates peredes ka seapõrsas. Kätte saamata olid viimase poole aasta palgad, vaid pensionäridele maksti enam-vähem õigeaegselt. Pärast paaripäevast võõristamist hakkasid järjest avanema tarede uksed, kuhu tudengeid külla ja joonistama kutsuti. Keegi ei pääsenud kohustuslikust kodukalja maitsmisest, mille hallikas püdel välimus ja hapu maitse esialgu jubedust tekitasid ja mis enamiku tudengite kõhud korralikult segi pööras. Päevade möödudes harjuti selle kohaliku rüüpega, millel igas peres ise mekk oli.
Ivantšino külas joonistati ja fotografeeriti rikkalikult puidust majatarbeid, kasetohust punutisi, rullide viisi kaltsu-põrandakatteid, mõningaid kootud ja tikitud esemeid ja ka üht säilinud linast pakutrüki tehnikas kaunistatud sarafani. Igapäevaseil puidust majariistadel kaunistusi ei leidu või kui, siis lihtsat geomeetrilist puulõiget, vormilt ja töötluselt on esemed lihtsad. Tõelised meistritööd on aga vanad puidust nikerdatud veelinnu (pardi) kujulised soolatoosid -- majaõnne hoidjad. Üksikutes majapidamistes on need endiselt au sees ja kasutusel. Vanad tekstiilesemed on ammugi kaltsuvaipadeks kootud. Huvipakkuvad on permi-komi ornamenteeritud kirivööd.
Viimasel õhtul Ivants^inos panid üliõpilased tehtud töödest üles näituse, kohalike sõnul esimese kunstinäituse küla ajaloos. Näitust kogunesid vaatama ja hüvasti jätma ka kohalikud laulumemmed, kes nooremagi rahva endiga kaasa laulma panid.
Permi-Komi ringkonda läbib lõunast põhja ainus kaardil asfalteerituna märgitud magistraal, mis tegelikkuses osutub 2/3 osas roopasse sõidetud kruusateeks. See lõpeb Kaama jõe äärses Gainõ rajoonikeskuses, kunagises kaupmeeste sadamakeses. Gainõs piirdus ekspeditsiooni tegevus tööga koduloomuuseumis, mis pakub tugevat konkurentsi Kudõmkari omale ja mille üle kohalikud muuseumitöötajad väga uhked on.
EKA ekspeditsioon sidus edasised tööplaanid kauge ja keset metsi eraldatud küladegrupiga (Mõsõ, Konoplja, Soiga), kuhu jõudmiseks tuli kõigepealt sõita väikese transportparvega teisele poole Kaama jõge ning siis ca 40 km metsaveovaguniga mööda kitsarööpmelist raudteed. Talvel kasutatavad autoteed muutuvad suvel põhjatuiks mülkaiks. Kohalik "Lespromhoz" pani spetsiaalselt ekspeditsiooniseltskonna jaoks käiku reisijatesalongiga veduri, mis ometigi enne sihtpunkti koost lagunes.
Mõsõ on lagunev, huvitava palkarhitektuuriga küla, kus elavad veel vaid üksikud pered. Küla noorem põlvkond on ehitanud maja või saanud korteri lähedalasuvasse administratiivkeskusesse, kus on kool, kaks kauplust, väike leivatsehh, garaa_-töökoda ja metsalaadimispunkt. Taas kulus kohanemisele ja inimestega tutvuse loomisele paar päeva.
Mõsõs ja ümberkaudsetes Soiga ning Konoplja külades on vanadel palkhoonetel säilinud huvitavad arhitektuurielemendid: õõnestatud palgist vihmaveerenni hoidjad, mille otsad meenutavad linnupäid. Palkelamud on enamasti üsna avarad abiruumidega kahekorruselised ehitised, kus tähtsal kohal suur täissavist vene tüüpi ahi. Ahju koldes küpsetatakse leiba ja valmistatakse kõik toidud ka suvel (kui just pole eraldi välikööki). Iga majapidamise juurde kuulub ka väike madala uksega suitsusaun.
Märksa enam on kõnealustes külades säilinud naiste ja ka meeste rahvarõivaid, kudumeid ja vöid. Üle küla tuntud laulikul Varvaral oli kirstupõhjas koguni täiskomplekt alates pärltikandis peakattest kokošnikust kootud sukkade ja kottadeni välja. Varvara oli kolhoosiajal rasket metsaveotööd tehes välja teeninud õiguse kanda laia meestevööd kušak'i. Varvara kahetses, et ei saa oma hambutu suuga demonstreerida korralikku dudka-mängu. Erineva pikkusega putkevartest, mida hoitakse kui paaniflööti sõrmede vahel, suutis ta sellegipoolest välja puhuda mitu rahvaviisi.
Ekspeditsioon loodab kõik sellesuvised tööd lõpetada ning vormistada joonistused ja fotod näitusena hõimupäevadeks. EKA ekspeditsioonide 20. aastapäeva tähistamiseks on kavandatud suurem näitus kõikide ekspeditsioonide töödest järgmise aasta kevadel. Uurimisreisid jätkuvad täiendades ERMi kogusid uute joonistuste ja fotomaterjaliga ning avardades tulevaste kunstnike maailmatunnetust läbi rahvakunsti tundmaõppimise ning analüüsimise.
Kadri Viires
EKA ekspeditsioonide juht