PÄRIMUSKULTUURI ÕPETAMISEST (MITTE AINULT) VÕRUMAA KOOLIDES
Eesti Vabariigi taasiseseivumise käigus asusime kõik innukalt oma juuri otsima. Rahvusromantikast kantuna tõusis plahvatuslikult huvikeskmesse (1) rahvausund ning rahvameditsiin, millega seni oli valikuliselt võimalik tegeleda vaid folkloristidel ja (2) kodukoha-keskne, just antud paigale iseloomulik ja omanäoline traditsiooniline talupojakultuur, teisisõnu "oma juurte otsimine". Sealjuures olen täheldanud, et linnastunud kesk- ja/või kõrgharidusega inimesed eelistavad võimaluse korral oma "juurte" lähtekohaks valida mõne "eksootilisema" kandi - kasvõi näiteks Võrumaa. Kuigi nad ise pole kohapeal päevagi elanud, ei mõista keelt ega tunne kombeid, tõmbab vere hääl neid ajuti paigusse, kus kunagi elasid-olid nende vaarvanemad.
Jättes kõrvale inimesed, kes külastavad esivanemate sünnipaiku turistidena ning sel viisil laevad end emotsionaalselt, võiks ülejäänud Võrumaa pärimuskultuurisse puutuvad inimesed jagada laias laastus kolmeks grupiks: pessimistid väidavad, et see on üks suur jama ning tühikargamine - võru keel ja omapära on määratud hääbumisele ning mõttetus oleks seda protsessi kunstlikult pidurdada; konservatiivid ning optimistid (enamjaolt professionaalsed filoloogid, ajaloolased, etnograafid, kooliõpetajad jt) vastuoksa tegutsevad - korraldavad Kaika suveülikoole, filosoofiaseminare, polemiseerivad teemal, missugune on "õige" võru keel, koostavad võrukeelseid populaarteaduslikke väljaandeid, kirjutavad võrukeelset luulet ja proosat jne; ning linnastunud superromantikud, kes eriti ei tunne Eesti pärimuskultuuri ning kes iga harjumuspärast külakogukondlikku eluavaldust käsitavad Võrumaale ainuomasena ja sellest ka tulisi sui laiemat avalikkust teavitama tõttavad.
Aga mitte võrufiilide välimääraja koostamist ei seadnud ma endale ülesandeks. Juba üsna mitmendat sügist alustan ma Viljandi Kultuurikolledz^is eesti rahvaluule üldkursuse loengutega. Kahjuks oskavad vaid väga üksikud õpilased iseloomustada oma kodukanti rahvapärimuse kaudu. Ja mis seal salata, on neidki, kes seda ainet - õnneks küll esialgu! - peavad igavaks ja kuivaks. Rahvapärimusega tegelevat inimest kujutlevad noored enamjaolt superromantikuna, kes, triibuseelik seljas, rukkilillekimp peos ning pastlad jalas, harda ilmega regivärsivormis pikka ja arusaamatut kõnet retsiteerib. See kujutelm on üldjuhul pärit meie koolide keskharidusest, mis - kahjuks veel! - näib toetuvat nõukogulikule käsitlusele rahvakultuurist kui sisult sotsialistlikust ja vormilt rahvuslikust nähtusest. Või oli see nüüd vastupidi?
Rahvaluule (folkloori, pärimuskultuuri) õpetamisel on kirjandusprogrammides väikesemahuline osa. Nõukogudeaegset eesti folkloristikat iseloomustas (olude sunnil?) suuresti regivärsi poeetilise struktuuri uurimine. Rahvalaul ning rahvajutt pakkusid huvi eelkõige kui rahvuskirjanduse tekkeks vajalikud eeldused. Pärimuskultuuri õpetati(-kse) koolis "nii nagu peab" - "midagi", mis on kunagi olnud, kuid mida me enam ei mäleta ja millest õieti arugi ei saa, kuid mida me austusest rahvustunde vastu oleme kohustatud õppima. Umbes sama lugu nagu "Kalevipojaga", mis enamikus kodudest uhkelt raamaturiiulil troonib (mõnes isegi mitu väljaannet erinevatest ajastutest), kuid mida keegi pole kunagi kaanest kaaneni läbi lugenud ega kavatsegi seda teha.
Harjumuspäraselt käsitlevadki õpetajad eesti rahvaluule all eelkõige talupojakultuurile iseloomulikku suulist pärimust - regilaule, muistendeid, muinasjutte, vanasõnu, mõistatusi, kõnekäände - tänapäeva koolilapse jaoks museoloogilise väärtusega vaimuvara. Kui sinna juurde lisanduvad autoritaarsed pedagoogilised võtted (näiteks regilaulutekstide päheõppimine jne), siis see pigem tõukab õpilast ainest eemale kui meelitab sellega tegelema.
Kui alg- ja keskastme lugemikesse on materjal lülitatud didaktilis-pedagoogilise suunitlusega rahvajutukeste ning nn lühivormide näol, siis kesk- ja vanema astme koolilugemikes näib siiani domineerivat nõukogude perioodile iseloomulik ainekäsitlus - keskendutakse regilaulu värsistruktuuri uurimisele, mis sageli käib isegi esimese aasta filoloogiaüliõpilasele üle jõu. Kuulsin hiljuti, et pealinna teatriüliõpilased pöördusid EKI murdekartoteegi spetsialistide poole, et viimased aitaksid valida reglilaulutekste, mida massdeklamatsioonina arvestusel või eksamil ette kanda. Loo puänt on selles, et üliõpilased olid ülimalt üllatunud, kui kuulsid, et regilaul on laulmiseks, mitte deklameerimiseks.
Millised on siis võimalused muuta rahvaluule õpetamist inimlikumaks ja arusaadavamaks? Kuidas tuua pärimuskultuuri kätketud väärtused kaasaegsetele noortele lähemale?
Ükskõik kui väga see meie rahvustunnet ka ei riivaks, peame leppima tõsiasjaga, et talupojakultuurile (loe: senini veel sterotüüpsele kujutelmale eestlasest) iseloomulik kaugeneb kaasaja kooliõpilasest üha enam ja enam. Nooremale generatsioonile ei või ega tohigi pahaks panna, et käsikivi või sepalõõts on nende jaoks samasugused kummastust tekitavad imeasjad, nagu läinud sajandi lõpul talutarre toodud peegel või talupoja poolt maanteelt leitud mõisasaksa taskukell. Selle viimase kuulutas jumalakartlik maamees teadupoolest vanakuradi silmaks ja tagus ta vastu kivi puruks. Peegli majja toonud peremees aga sai esimese hooga naiselt kõvasti võtta, sest perenaine arvas peeglist vastuvaatava naisterahva linnast kaasatoodud kergete elukommetega emanda olevat.
Pärimuskultuuri õpetamist koolides tuleks maast-madalast alustada kohalikust omapärast lähtuvalt. Ajaloolise Võrumaa koolidel on kasutada võrukeelne lugemik ja selle rahvaluule-osa. Lisaks arvukalt muud asjaomast kirjandust, kust õpetatavasse ainesse loovalt suhtuv pedagoog hea tahtmise korral sobivat materjali leiab. Kui me tahame säilida nii eestlaste kui võrukestena, on vajalik, et pärimuskultuur saaks osaks õpilase identiteedist: vaat meie kihelkonnas lauldi selliseid laule! Rõhutan veelkord - regilaulu ei tohiks käsitleda kui poeetilist teksti. Lapsed tuleb kõigepealt õpetada laulma ja alles pärast seda võiks analüüsida ka teksti - kui kaunilt on laulik sõnu seadnud. On laps kodunurga lauludega sina-peal, alles siis on mõttekas õpetada-õppida ka teiste kihelkondade laule, tuues esile nende keelelised erinevused. Regilaulu üheks iseloomulikuks tunnuseks on arhailine murdekeel ja siin tuleks vältida nö ?ilulugemiseks? koostatud tekstivalimikke.
Meie-tunde süvendamiseks on ka muistendipärimus ideaalne materjal. Võrumaa kihelkonnad on rikkad nii tekke- kui seletusmuistendite, ajalooliste ja mütoloogiliste muistendite poolest. Enne, kui tutvuda Suure Töllu ja Pireti tegemistega Abruka kandis, poleks paha selgeks teha, kes olid Võrumaal Vana Juudas, Puuk, Kurukikas, Näks või Mekelmüts, Viruskundrast kõnelemata.
Vahetult meie-tunde tekitamise ja süvendamisega on seotud ka rahvarõivaste kandmine. Me teame, et igal Eesti kihelkonnal kujunesid aegade jooksul välja omad rahvarõivad. Kui noorik viidi teise kihelkonda mehele, kandis ta elu lõpuni oma sünnikihelkonna riideid, tema tütred aga juba oma kodupaiga rahvariideid. EW ajal taastatud rahvarõivaste kandmise traditsioon sümboliseeris meie eestlaseks olemist. Seepärast kanti rahvarõivaid ainult pidulikel, erilistel puhkudel. Nõukogude perioodil komplekteerisid rahvakunstiansamblid, koorid ja rahvatantsurühmad oma rõivastuse atraktiivseimate seast - domineerisid Muhu pruudid, Vigala ja Kirbla, Kihelkonna ja Mustjala naised jne jne.
Lugejad ilmselt aimavad, kuhu ma oma jutuga tüürin. Miks peaks Võru koorikollektiiv kandma Pühalepa rõivaid, nagu juhtusin mõni aeg tagasi nägema? Pühalepa kandi inimesed ei kanna ju Rõuge kihelkonna ega Muhu noorikud Hargla naiste riideid. Oma kodukihelkonna rahvarõivaste kandmine pidulikel puhkudel ja otse loomulikult nende valmistamine käsitöötunnis on jällegi üks tänuväärne võimalus meie-tunde süvendamiseks.
Pärimuskultuuri käsitlemisel tuleb lastele pidevalt rõhutada, et nemad on samuti pärimuse kandjad, on suulise traditsiooni kandjate pika ahela lülid. See nõuab pedagoogidelt eelarvamustevaba suhtumist kaasaja folklooriilmingutesse. Kritseldused koolipinkidel, tualetis, majaseintel on kaasaegse folkloori üks liike, meeldib see nähtus meile või mitte. Tuletagem muuhulgas meelde, et näiteks vanim seinakirjutus pärineb juba Piiblist Taanieli raamatust ning et Pompei linna väljakaevamistel leiti seintelt üle 15 000 graffiti. Pole midagi uut siin päikese all!
Õnne- ehk kettkirjad on Eestimaal levinud juba üle saja aasta. Nende eelkäijateks on olnud kirjalikud palved, mida kopeeriti ja ning siis inimestele, kellele head sooviti, kingiti. Õudusjutud ja absurdianekdoodid võivad täiskasvanutele tunduda rohkem kui kohatud, aga lapsed neid kõnelevad - samuti poolsalaja nagu mõned aastad tagasi meie ise poliitilisi anekdoote kõnelesime. Need on mõned näited kaasaja koolipärimusest, mille kohta on nüüdseks ilmunud nii uurimusi (Lipitud - lapitud. Tänapäeva folkloorist. Tartu 1995) kui materjalivalimikke (Banaanil on nohu. Tallinn 1995; Neeger päevitab. Tallinn 1996)
Võrumaa kooliõpilaste suuline pärimus on suuresti võru (nn killud, släng) või võru-eesti segakeelne. Nii nagu täiskasvanud kõnelevad argi(oma)asjust omavahel võru keeles, näivad järgivat seda traditsiooni ka kooliõpilased.
Eeltoodust lähtuvalt on kirjandus- ja keeleõpetajatel suurepärane võimalus (1) äratada huvi traditsioonilise, nn klassikalise eesti rahvaluule vastu läbi kaasaegse (võrukeelse) õpilaspärimuse; (2) populariseerida võru keelt läbi kaasaegse noortekultuuri (õpilassläng jne); (3) õpetada lapsi tutvustama oma kodukoha huviväärtusi võru keeles ja traditsioonilise pärimuse baasil (koha- ja hiiumuistendid jne).
Muuseas, kui jälgida näiteks "Kooli TV-d", siis on just Saaremaa ja Kagu-Eesti koolide lapsed püüdnud ?ürii ning kaasvõistlejate tunnustust võita oma kodukeele ja kodumeele tutvustamise kaudu. Ja see on igati tervitatav. Sest nüüd on meil Eesti riik ning me ei pea võitlema ühiseesti keele ja kultuuri säilimise pärast nõukogude kultuuriruumis, vaid meil on võimalus lokaalsete erisuste kaudu rikastada eesti keelt ja kultuuri ning sel moel tagada meie omakultuuri järjepidevus.
Marju Kõivupuu