Jaak Prozes
Marid, kes on olnud Venemaa sõjakaim soome-ugri rahvas, alistusid venelastele pärast 30 aastat kestnud sõda, mida ajaloos kutsutakse Tšeremissi sõdadeks. Kirjalikke ajalooallikaid on sellest perioodist (1552 - 1584) vähe, kuid mari rahva mälus olid veel XIX saj lõpul tallel sõdades langenud mari vürstide-kangelaste (luzavuide) nimed - Mamitš-Berdei, Boltuš jt. Siis ilmavalgust näinud mari esimese põlvkonna rahvusintelligentsi esindajad tõstatasid 1917. aasta juulis toimunud I Maride Ülevenemaalisel Rahvuskongressil 26. aprilli, Mari Kangelase Päeva kui rahvuspüha tähistamise mõtte. Sel päeval 1553. (teistel andmetel 1556.) aastal olevat langenud iseseisva Mari riigi eest võidelnud Boltuš - vähemalt nii räägib legend. 26. aprilli pole aga marid kunagi laialdaselt tähistada saanud. Nõukogude ajal polnud tähelepanu juhtimine n.ö vene-mari sõdadele soovitav, praegune aeg on toonud aga Marimaa etteotsa mäemarid, kel nimetatud mari kangelasega pole midagi ühist. Mäemaride rahvuskangelane on hoopis Akpars, kes sõja käigus läks Moskva suurvürstile oma maid vabatahtlikult üle andma. Tõsi, nõukogude ajal saavutas Akpars kõikide maride rahvuskangelase nimetuse, oli ta ju ettenägelik poliitik ja Vene - Mari sõpruse pooldaja. Viimastel aastatel on aga märgata selle seisukoha teatavat muutumist ja maride rahvusliikumise liidrite survel on hakatud kangelase päeva tähistama, esialgu siiski tagasihoidlikult.
Praegu on mari ajaloolasedki selle perioodi uurimise intensiivsemalt käsile võtnud, paraku pole veel midagi märkimisväärset trükki jõudnud. Nõukogude perioodist jääb XVI saj II poole ajalookäsitlust meenutama vaid kaks kandidaadiväitekirja ja needki kirjeldavad sõda Vene riigi ning klassivõitluse seisukohalt.
Tšeremissi sõjad - meile nii kauged, kuid samas lähedased
Mingil määral võiks neid võrrelda eestlaste vabadusvõitlusega, kuid samas on ebaselgust palju rohkem. Ühest küljest tuleneb see kirjalike allikate vähesusest, teisest küljest on seda perioodi, võrreldes meie vabadusvõitlusega, väga vähe uuritud. Teada aga on, et need sõjad olid kindlasti ohvriterohkemad, julmemad. Samaaegselt Liivi sõjas osalenud Vene riik pidi suuri jõude hoidma kinni idas, mistõttu ei saanud venelased Liivimaal kanda kinnitada. Rängad maksud, mida Vene riik alistatud rahvastelt nõudis, põhjustasid uusi sõdu-ülestõuse, millele venelased vastasid vägivallatsemisega. Teisest küljest, kui poleks olnud Liivi sõda, kas oleks Vene riik pannud maride peale nii rängad maksud? Ja ikkagi kerkib küsimus, miks soome-ugri rahvastest just marid üles tõusid? Seega, nii kummaline kui see ka pole, sidus eestlasi ja marisid Liivi sõda, milles marid ka Ivan Julma vägede koosseisus osalesid.
Võimuvõitlus Kaasanis
Kuldhordi lagunedes tekkis mitmeid khaaniriike, üheks neist oli Kaasani khaaniriik (1438 - 1552), mille koosseisu kuulusid ka tatarlaste poolt alistatud marid. Maride positsioon oli khaaniriigis küllaltki kõrge, vene kroonikad on maininud neid khaani delegatsioonides ja lähikondsete seas. Samuti ei sekkunud tatarlased eriti maride siseasjadesse ja nii polegi ajalooallikad ega rahva mälu säilitanud maride - tatarlaste konflikte. Arvata on, et vene kroonikad poleks selliseid fakte mainimata jätnud. Seepärast pole midagi imestada, et Kaasani vallutamisel oli marid linna ühed peamised kaitsjad.
Maride alistamine Vene riigi poolt algas XV sajandil, mil Ivan III kehtestas Kaasanis Moskva protektoraadi. Kaasanis toimunud võimuvõitluse tulemusena sai riigi etteotsa Sahhib-Girei, kellest sai Türgi vasall. Teravnesid suhted Kaasani ja Moskva vahel, mis viisid pidevate vastastikuste sõjakäikudeni ja milles maridel oli arvestatavalt oluline osa. Näiteks mainiksin 1524 Tšalõmis toimunud lahingut, mille tulemusena püüdsid marid Volga jõel kinni Vene laevastiku ja vallutasid 90 laeva, samuti langes vangi 2700 sõjameest. Kuigi need arvud võivad olla liialdatud, tuleb maride võitu lugeda üheks suuremaks, mis nad venelaste üle on saavutanud. Tõsisemaks ja kriitilisemaks muutusid Moskva ja Kaasani vahelised suhted 1540. aastatel, mil Moskva peaideoloog Ivan Peresvetov põhjendas Kaasani vallutamise vajalikkust järgnevalt:
(1) Vene riik peab kindlustama oma piire;
(2) tuleb lõpetada tatarlaste rünnakud;
(3) tuleb avada kaubatee, Kaasan on tähtis kaubalinn;
(4) Kaasani khaaniriik on vaja panna andamit maksma, sest nende maa on kasulik.
Samal ajal teravnes võimuvõitlus Kaasanis, khaani poolt ametisse määratud krimmitatarlastest ametnikud röövisid ja vägivallatsesid, toimus ülestõus, mis 1546 julmalt maha suruti.
Muidugi mõjutas Kaasanis toimunud võimuvõitlus ning põhiliselt venelaste ja tatarlaste vastastikused sõjakäigud khaaniriigi poolt alistatud rahvaste suhtumist Kaasanisse. Eriti rängalt mõjusid sõjakäigud Volga jõe vasakul kaldal elanud rahvastele, kelle maad rüüstamiste läbi rohkem kannatasid. Seega pole midagi imestada, et nähes Vene riigi tugevnemist, läks mäemaride vürst Akpars 1546 oma kaaskonnaga Moskvasse ja palus oma maade võtmist tsaaririigi koossseisu. Samuti lubas ta aidata Moskvat Kaasani vallutamisel. Selle peale saadeti Moskvast olukorda mäemaride juures uurima üks vürstidest, kes võttis 100 mäemaride vanemate poega pantvangi. 1547 osalesid mäemarid Kaasani vastases sõjakäigus. 1551 asutas Ivan Julm Kaasani lähedal Svijazki linna, kus mäeinimesed (gornõi ljud) andsid truudusevande. Samal aastal võeti Moskvas vastu otsus, mis vabastas mäemarid Kaasanile maksumaksmise kohustusest, neile anti maksusoodustusi ja kohustati alluma Svijazkile. 1551 sai Kaasani khaaniriigi etteotsa Moskva-meelne khaan Žigalei, khaaniriigi kõrgeim seadusandlik organ kurultai nõudis aga mäepoole tagasivallutamist. Moskva tegi nüüd ettepaneku, et khaan võiks kutsuda Kaasanisse olukorda lahendama Vene väed, millest khaan aga keeldus. Khaan püüdis leida oma neutraalsele positsioonile kohalike ülikute toetust, kuid see osutus keeruliseks, sest ta oli Moskva poolt võimule aidatud. Selles olukorras otsustas ta põgeneda. Uueks khaaniks sai Jediger, kindel Türgi suuna pooldaja. Kaasani vallutamine oli seega otsustatud. Augustis oli Ivan Julm oma 150 000 mehega Kaasani all, linna kaitses ligi 75 000 meest, kellest 20 000 olid marid. Pärast verist võitlust vallutati linn 1552. aasta oktoobris. Maride ja udmutide esindajad andsid Kaasanis truudusevande ja lubasid maksta maksu, mis määrati sama suur kui khaani ajal. Ivan Julm pöördus tagasi, jättes Kaasanisse ja Svija?skisse garnisonid, kelle toetusel alustati maksukogumist. 1552. aasta detsembris lõid marid osa maksukogujaid maha, mille peale Svijazski kindluse komandant Boris Saltõkov osa marisid üles poos. Kasvas rahulolematus, marid hakkasid röövima vene kaupmehi. Selle peale mobiliseeris Saltõkov kaks 800-mehelist sõjasalka, mis mõlemad puruks löödi. Ülestõusnud rajasid praeguse Arski linna lähedale kindluse nimega Mež. 1553. aasta märtsis asus Saltõkov ise 2000 mehe eesotsas ülestõusnuid karistama, kuid sai lüüa. Kiirelt suuskadel liikunud marid ja udmurdid piirasid ümber venelaste väesalga, kellest 406 sai surma, 200 langes vangi, nende seas ka Saltõkov ise. Marid saatsid kõikjale laiali saadikud, kes õhutasid rahvast ülestõusule. Ülestõusnuid juhtinud ja türklastega häid sidemeid omanud Mamitš Berdei saatis Astrahani khaanile Saltõkovi riided ja palus khaanil määrata oma poeg Kaasani valitsejaks. Oma poja asemel saatis khaan 1554. aastal Nogai khaani poja Ali Akrami koos 300 sõdalasega. Nii vähene toetus oli maridele muidugi teatav pettumus, kuid vaatamata sellele kuulutati Ali maride valitsejaks. 1553. aasta aprillis toimus Volga ja Vjatka jõe vahel ligi 20 lahingut ülestõusnud maride ja suurte vene väesalkade vahel. Otsustavat edu venelased ei saavutanud, küll aga vallutasid nad ülestõusnute keskuseks olnud Meži, samuti Malmõši kindluse (osa allikaid väidab, et see toimus 1556), kus marisid olevat juhtinud Boltuš. Tema langemise päeva, 26. aprilli peavadki marid oma Kangelase Päevaks. Miks mari kangelase päeva just Boltuši langemisega seotakse, ei tea. Võibolla sellepärast, et ta oli vastavalt legendile maride iseseisva riigi eest võitleja. Palju tuntumast, rohkesti võite saavutanud Mamitš-Berdeist kangelase tegemine võiks aga tekitada vaenu mäemaride ja niidumaride vahel, mis viiks rahva killunemisele. Samuti on ju teada, et Berdei soovis kogu aeg türklasi maride etteotsa.
Uus etapp sõdades
1554 sai ülestõusnute pealinnaks Tšalõm, mille täpset asukohta pole leitud. Küll aga on teada, et see asus Volga jõe kaldal. Mamitš-Berdei jätkas võitlust, tema väesalga suuruseks arvatakse 3000 meest. Põhiliselt rööviti mööda jõge liikunud kaubavoore ja püüti mõjutada mäemarisid osalema ülestõusus. Tõsi, põhiliseks mõjutusvahendiks oli mäemari külade rüüstamine. 1556. aasta alguses kutsus üks mäemaride juhtidest, Altõš, Mamitš-Berdei enda juurde ettekäändega, et mäemarid kavatsevad samuti ülestõusnutega ühineda. Berdei tuligi paarisaja mehega, Altõš võttis nad aga reeturlikult kinni ja saatis Moskvasse. Juhtunust teada saanud Berdei sõdalased lõid selle peale maha oma tsaari Ali Akrami, panid tema pea teiba otsa ja ütlesid: ".... me võtsime sind tsaariks, et sa meid kaitseksid. Aga sina ei aidanud meid, vaid sõid ja jõid. Troonigu nüüd su pea kõrgel teiba otsas.? Peale neid sündmusi vallutasid venelased Tšalõmi, maride juhtimist jätkas Ahmed, hüüdnimega Vapper. Paraku löödi maride vägi 1557 puruks, Ahmed langes vangi ja tapeti. Sellega lõppes Tšeremissi sõdade esimene ja võitluslikum etapp, mis hävitas ligi poole maridest ning allutas marid Vene riigile. Marimaa oli laastatud, maksud aga samad, mis Kaasani valitsuse ajal. Vaid mäemarid said oma ustava meelsuse eest väärikat tasu, nad vabastati aastateks maksudest.
Osa niidumaride juhtidest asus pidama läbirääkimisi ja otsima toetust tugevnevalt Türgilt. On teada mari saadikutest Türgi vasalli Krimmi khaani juures. Paraku ei sekkunud Türgi otsustavalt sõjategevusse. Venelaste poolt korjatud maks - jassak aga üha kasvas, sest Liivi sõda nõudis üha rohkem raha. Suurenes maride rahulolematus, kes saatsid tsaarile ka vastava märgukirja, milles nõuti maridele eristaatust. 1571 algas taas maride ülestõus, tapeti kaupmehi, maksuametnikke ja garnisonisõdureid. Siiski pole andmeid suurematest lahingutest. 1573 saatis Ivan Julm suure väe maride vastu, kes aga lähetasid väe kogunemispaika Muromi linna oma saadikud ja palusid tsaarilt armu. Algasid läbirääkimised, mille tulemuseks oli Ivan Julma armuandmiskiri 1574. aastast. Kirjas kohustati marisid 100 pere kaupa ühinema valdadesse, kelle etteotsa pidid marid valima sotniku. Sotniku pidi kinnitama vojevood, kes tegi seda siis, kui sotnik lojaalne oli. Hiljem aga juhul, kui sotnik oli veel lisaks vastu võtnud õigeusu. Maride maa läks riigile ja seda anti kasutada jassaki (naturaalmaksu) või sõjateenistuse eest. Maridel polnud mingit õigust maa eraomandusele.
1581 - 1584 toimus sõja kolmas etapp, millest seekord võtsid osa ka mäemarid. Ka sellest perioodist pole andmeid suurtest lahingutest, küll aga toimusid riisumised, väikeste sõjasalkade hävitamised jms. Sõda lõppes siis, kui suri Ivan Julm. Marid lootsid, et uue tsaari tulekuga olukord paraneb. See võis olla ka üheks ülestõusu lõppemise põhjuseks, kuigi ülestõusnutel enam sõjalist jõudu polnud. Viimasest annab märku tugevate vene kindluste rajamine: 1583 ehitati mäemaride asualale Kozmodemjansk (mari k Tikmä), 1584 Tsarevo-Kokšaisk (mari k Tšarla, praegune Marimaa pealinn Joškar-Ola), 1585 Jaransk ja Uržum. Kindlused pidid tagama kiire reageerimise võimalikele mari ülestõusudele ja arvuka venelaste kolonisatsiooni.
Tšeremissi sõdade järellainetusi
Siiski toimusid maride rahutused ka hiljem, kuid nad ei
omandanud sellist mastaapsust. Küll aga säilitasid marid soovi vabadusele,
mida näitab maride aktiivne osalemine Ivan Bolotnikovi, Stepan Razini ja
Jemeljan Pugatšovi ülestõusudes. Nii vene kui nõukogude ajaloolased on
hinnanud maride ühinemist Venemaaga äärmiselt positiivselt: see võimaldas
maridele lõpuks ometi rahu, samuti said nüüd marid rohkem osa vene rikkalikust
kultuuripärandist, õppisid tundma põllumajandust jms. Nõukogude ajal ei
jäänud maridel muud üle, kui sellega seisukohaga nõustuda. Seepärast vaatavad
marid veel siiamaani venelastele kui päästjatele ning õpetajatele, mis
omakorda põhjustab praeguste maride teatavat alaväärsuskompleksi venelaste
suhtes. Viimasel paaril aastal on aga ajaloolased üha enam hakanud lähenema
neile XVI saj sündmustele maride seisukohast lähtudes. Mari ajaloolased
väidavad praegu, et maride elatustase halvenes, maridel ei lubatud enam
tegeleda metalli töötlemisega, samuti kindluste ehitamisega. Venelased
hõivasid parimad maride maad, ehitasid kindlused ja sundisid peale õigeusu.
Viimane põhjustas maride arvuka väljarände praeguse Baškortostani alale.
XVI sajandi sündmused on aluseks maride raskele olukorrale XX sajandi lõpus.