MÄGILASTE KOKKUSAAMINE
25.-29. oktoobrini toimusid Setumaal soome-ugri laste päevad, kus kaks mägirahvast - mäemarid ja setud - said tutvuda teineteise kultuuriga.
Soome-ugri laste päevade põhiliseks mõtteks oli korraldajatel (Meremäe vallavolikogu esimehel ja setu kultuuri eestvedajal Aare Hõrnal ja Meremäe kooli õpetajatel), et lapsed saaksid lähemalt tundma õppida teise hõimurahva kultuuri. See kogemus aitaks sisendada lastesse traditsioonilise kultuuri au sees hoidmise vajadust välistamata pop-, rock- ja teiste suundade muusikast teadlik olemist.
Programmis oli kokkusaamine Petseri eesti (setu) põhikooli lastega ja tutvumine Petseris elavate setude ja nende eluoluga ning ekskursioon Petseri kloostrisse, pillikool Meremäel (Eesti poolel juba), videoprogramm setu pulmakommetest, ekskursioonid Setumaal, kontserdid jne.
Mõnda mäemari kandlemängu traditsioonist ja kandleansamblist Jolasal
Mäemarid on pidanud tüdrukut täiskasvanuks siis, kui ta oskab väga hästi kannelt mängida. Vanasti ei saanud neiu mehele enne, kui oli omandanud kandlemängu oskuse.
Mäemarimaal on kolm keskkooli, mille juures olevas muusikakoolis on võimalik õppida kannelt mängima. Jolasal kandleansambli koosseisus on kaheksa 12 - 15-aastast tüdrukut, õigemini on selles ansamblis kaks rühma: väiksemate ja natuke suuremate grupp. Need grupid esinesid eraldi kavaga - põhiliselt laulsid kandle saatel mäemari rahvalaule. Samuti esitasid nad haruldast vana traditsioonilist kandlemängu kolmel käel. See traditsioon oli veel levinud selle sajandi alguses, tänapäeval seda enam üldiselt ei mäletata. Põhipartii mängis vilunud kandlemängija, aga algaja mängis ühe käega sama viisi oktaav kõrgemal, seistes paremal pool kõrval.
Petserist Tallinnani välja
Ma ei saanud kahjuks külalistele Petserisse vastu tulla, sest 25. oktoobri õhtul oli Vanemuise kohvikus Soome Instituudi Tartu osakonna poolt korraldatud hõimupidu. Helistasin kesklõuna paiku Petserisse eesti keskkooli direktor Vilma Tilgasele ja sain teada, et külalised olid ilusti Moskva rongiga saabunud ning jõudnud linnas ja Petseri kloostriski ekskursioonil ära käia ning valmistusid esinemiseks koolimajas. Ansambli juhi Faina Ešmjakova sõnul meeldis neile väga linn ja võõrustajarahvas. Õhtuks jõudsid nad Meremäele, kus seadsid ennast kooli külalistemajja.
Laupäeval, 26. oktoobril algas pillikool juba hommikul: koolimaja klassiruumid muutusid sellel päeval erinevate muusikainstrumentide (flööt, kannel, lõõts) ruumideks - ühesõnaga, tavalisest koolist sai muusikakool, õpetajateks olid Viljandi Kultuurikolledži inimesed. Mari kanneldajad õppisid viiekeelsel eesti kandlel selgeks mõned lood, mis jäidki kontserdil esitamata.
Lõuna ajal käisime esinemas Vahtseliina rahvamajas ja vaatamas Vastseliina lossi-aremeid. Mari inimesel on väga raske ette kujutada, et siiamaani võivad säilinud olla 13. sajandil ehitatud müüride varemedki, sest näiteks Mari Elis pole esiteks nii vanu kivilosse olnudki ja teiseks tehti nõukogude ajal suurem osa isegi möödunud sajandil ehitatud kloostri telliskivi-ooneid maatasa. Üks tüdruk ütles Vastseliina lossi kohta: "Tundub, nagu oleksime praegu keskajas". Enne Meremäe koolis esinemist külastasime kooli keraamikatöökoda. Meelis jutustas ja näitas meile ühe vaasi tegemise protsessi. Pärast esinemisi tantsisid kohalviibijad ja külalised setu tantse, maitstes vahepeal setu rahvustoite.
Pühapäeval, 27. oktoobril käisime esinemas Võru 1. põhikoolis võru keele seminarist osalejate ees, kellega meil tekkis see side, mis tekib vaatajate ja näitlejate vahel tubateatris: väikse ruumi side, mis erineb suure saali omast. Nimelt toimus kontsert ühes klassiruumis, kuna vaatajaid oli kahekümne ringis, õpilastel oli vaheaeg. Võru Instituudi direktor Enn Kasak tänas seminarist osalejate poolt ja lisas enda poolt, et nii suure muusikaelamuse sai ta elus esimest korda. Mare Kõiva sõnul rääkis Enn järgmisel päeval Tallinnas pool teed oma vaimustusest selle kontserdi üle. Pühapäeva õhtul esines ansambel Obinitsa publiku ees. Pärast kontserti külastasime Obinitsa tare-muuseumi, kuhu kogunesid peaaegu kõik kontserdil olnud memmed. Muuseumipidaja Liidi rääkis meile setu kommetest. Järeltulnud naisedki jutustasid oma kogemustest setu kommetest rangelt kinnipidamisest.
Igalpool, kus Setumaal oli külaliste esinemine, laulsid vastuvõtjad teretamislaule ja vaatajad kostitasid õunte ja sõiraga, nagu see on Setumaal kombeks.
28. oktoobri hommikul vaatasime Meremäe valla raamatukogus setu nukkude näitust. Jätsime mäemari rahvarõivais nuku ja ansambel sai raamatukoguhoidja Anni käest mälestuseks setu kaltsunuku.
Siis olime haruldasel Lindora laadal. Haruldane on ta sellepärast, et keegi seda laata ei korralda. Setumaal elavad inimesed tulevad aastast aastasse 28. oktoobril, simunapäeval sinna kokku, ja müüvad kõike: kes lammast, kes käsitööd, kes kukke, kes kahe-kolmekümne aasta vanust mootorratast. See on tõeline laat!!!
Oli antitsükloni ilm - päikeseline ja külm, sellepärast sõitsime planeeritust veidi varem Võrru. Tallinna bussini oli aega neli tundi ja Võru Instituuti tuli parajasti Võrumaa taluturismi konsulent Aigar Piho, kes sõidutas meid oma mikrobussiga Haanja ümbruskonnas ja tegi väga huvitava ekskursiooni. Suure Munamäe tornihoone sisse me ei saanud (esmaspäeviti suletud), aga tegime Baltimaade kõige kõrgemal mäel ühe pildi mälestuseks küll. Õhtul oli Tallinnas Eesti Mari Seltsi poolt korraldatud koosolemine mõnede kohalike maridega. Lastel oli kindel soov tutvuda Tallinnaga, mis täitus tänu mari tudengitele, kes tegid ekskursiooni öises vanalinnas.
29. oktoobril tegi Jaak Prozes meile linnaekskursiooni, vihmase ilmaga ei viitsinud keegi eriti bussist välja tulla. Nii et jäi paras aeg kaubamajas käia ja asuda kella 16-sele Moskva rongile...
Suur aitäh Aare Hõrnale, tänu kellele sai üldse need mõnusad päevad veeta, Margus Linnamäele ühe otsa sõiduraha sponsoreerimise eest, Meremäe kooli direktorile ja õpetajatele, Fenno-Ugriale, kes tegeles kutsete ja viisade ajamisega, Fenno-Ugria Tartu keskusele, kes võimaldas asjaajamiseks kasutada telefoni, bussijuht Reinule, kes vedas meid Setumaal neli päeva igale poole, kokkadele, kellel me ei lasknud koolivaheajalgi puhata ja kõikidele, kes on aidanud üritust läbi viia!
Julia Kuprina
Tartu ülikooli žurnalistikatudeng