SOOME-UGRI SIDEMED ON LÕDVENENUD
Intervjuu Ungari Vabariigi endise suursaadikuga Eestis, Béla Jávorszkyga
(Új Magyarország, 17.09.1996)
Lohusalus tulid sel aastal kokku järjekordsele nõupidamisele soome-ugri kirjanikud, et arutada keele- ja kirjandusalase koostöö ja soome-ugri kultuuride vastastikuse mõjutamise võimalusi.
Midagi juubeldavat ei olnud siin kuulda. Osavõtjad pidasid murettekitavalt väheseks riigipoolset toetust, madalaks erialase väljaõppe hetkeseisu ja tõdesid, et väljaantud teoste arv on täiesti ebapiisav. Nõupidamisest võttis osa tuntud tõlkija Béla J?vorszky, endine suursaadik Soomes ja Baltikumis.
Milliste kogemustega lõppes nõupidamine?
On kurb tõsiasi, et juba augusti lõpus Budapestis toimunud Soome-ugri maailmakongress ei saa edu üle uhkust tunda. Nagu üks külaline märkis, oli kõige suurem tulemus ehk see, et ei juhtunud midagi sellist, mida pole võimalik enam heaks teha. Nõupidamine ei olnud nimelt korralikult ette valmistatud ning kaunid sõnad ei suutnud varjata sisulist tühjust. On iseloomulik, et kultuuriministeerium, kelle profiili alla üritus kuulus, ei soovinud sellel isegi osaleda. Ning seetõttu ei saa imeks panna, et Ungaril, kõige suurema soome-ugri rahva kodumaal, puudub vastavasisuline kontseptsioon, rääkimata rahalistest vahenditest. Soomlastel seevastu on tegevusprogramm, mille raames nad toetavad õpikute ja ilukirjanduse väljaandmist, peavad üleval lektoraate, korraldavad kursusi ja koolitavad spetsialiste. Väikeses Eestis on Tartu ülikool aastakümneid koolitanud soome-ugri rahvaste intelligentsi, Tallinnas tegutseb soome-ugri infokeskus. Sellega võrreldes on Budapest võtnud endale häbiväärselt väikese rolli.
Kuidas reageerivad sellele ilmingule eestlased ise?
Näeme selgelt, et praegune Ungari ei soovi hõimuküsimuses peale kaunite sõnade mitte kui midagi ära teha. Ja ka välispoliitikas mitte. Ka Eesti haritlased ja poliitikud on täheldanud, et Ungari diplomaatia oleks nad justkui maha kandnud. Ehk ei olegi põhjendamatu nende aimdus, et hõimuküsimus on valitsevate sotsiaalliberaalsete parteide silmis selline alaväärseks peetav rahvuslik või isegi "natsionalistlik" teema. On näha, et Venemaal elavate väikeste soome-ugri rahvaste aitamine on muutunud pigem sisutühjaks protokolliliseks sõnakõlksuks ja sellega paralleelselt käivad kiires tempos alla ka riikidevahelised kontaktid.
Kuivõrd võiksid need rahvad arvestada meie kodumaa Ungariga?
Nii Soomes kui ka Eestis kuulen ühte ja sama: varem üha laienenud koostöö Ungariga on viimase kahe aasta jooksul langenud nõukogudeaegsele või ehk veelgi madalamale tasemele. Oleme jõudnud sinnamaale, et sugulasrahvaste hulgas ei saa rääkida isegi negatiivsest Ungari-pildist, sest neil peaaegu juba puudub igasugune kujutlus Ungarist. Näib, et meie kontaktide säilitamine sõltub taas üksikisikute sõprussuhetest.