HÕIMUPÄEVAD EESTIS SEESOLIJA PILGU LÄBI

"Las ma annan sulle musi,” ütles Petrovna. Keegi hakkas laulma: "Ei, me ei lähe lahku, kallid sõbrad...", vagunisaatja kiirustas: "Tulge juba sisse!" Rong hakkas liikuma. Vaatasin järele, tundsin kergendust ja samas mingit tühjust. Kuus päeva laulmist, tantsimist ja lõbutsemist sai otsa. Kõndisin läbi vihmase Tallinna ja tuletasin neid päevi meelde...

Kohtasin neid Põlva bussijaamas 17. septembri varahommikul. Olin just Tartust tulnud, nemad aga läbinud piirikontrolli. "Tere, mina olen Irina, me hakkame nüüd koos ringi sõitma". Midagi naeratusetaolist ilmus nende poolunistele nägudele. Saimegi tuttavaks.

Minu grupis olid mokšad ja udmurdid. Mokšad olid palgalised mordva folkloori esindajad Temnikovi linna kultuurimajast, udmurdid aga Izgurti ('Kiviküla') maarahvas - lüpsja, müüja, õpetaja, pensionär jne -, udmurdi folkloori loomulik esindaja, kes oma päristöö eestki palka ei saa. Mina olin neile grupijuhiks, õigemini eestlaste ja nende eluviisi vahendajaks. Kohe pärast tutvumist teatasin, et meil on täna kaks-kolm kontserti, aga võib-olla rohkemgi. Tegelikult oli kavas viis, aga pärast seda, kui nägin nende näoilmet, ei julenud ma neid hirmutada. Järgmise, leinapäeva kontserdid jäid ära ja seetõttu oli tarvis kahe päeva kontserdid ühe päeva sisse mahutada.

Kohe pärast saabumist panime rahvariided selga ja astusime lavale. Päevased esinemised toimusid Põlva maakonna koolides. Juba esimeses koolis saime aru, et olime oodatud külalised. Lapsed jälgisid meid suure tähele-panuga, mõnel isegi suu lahti. Neile meeldis nii lõbus mokša tšastuška kui udmurdi rahulik, tasakaalukas tants. Pärast kontserti püüdsime näidata ühiseid sõnu, lapsed aina küsisid ja küsisid, aga meil oli kiire - järgmise kooli lapsed juba ootasid meid. Ka esinejatel tekkis tihti küsimusi vastuvõtjatele. "Kui palju õpetajad palka saavad? Ja kas saavad üldse?" (Venemaal on tavaliselt mitme kuu palk võlgu, ülemused ütlevad, et raha ei ole.) "Kes annab raha koolilõunate jaoks?" jne.

Õhtul oli suur kontsert Põlva Kultuuri-majas. Enne seda näidati meile maja. Olime vaimustuses - nii suurt ja võimsat kultuuriasutust maal polnud keegi näinud. Palju mitmesuguseid kunstiringe ja pidevalt toimuvad üritused näitasid, et töö seal käib. Kõik ohkasid kadedusest. Udmurdimaal meenutab kultuuri-maja kingsepa putkat, kus talvel on külm, ruumi vähe, seinavärv aga tekitab sügava masenduse. Seetõttu eelistavad folkloorirühma liikmed kokkusaamist kodudes, kus saab juttu ajada, teed juua ja lapsepõlvelaulukest meelde tuletada. Kontserdist võtsid lisaks meile osa ka kultuuri-maja mees- ja naiskoor, tantsu- ja folkloori-rühmad. Autentseid rahvalaule ja -mänge esitanud folkloorirühm jättis külalistele sügava mulje. Minulgi jäi süda rahule - udmurdid ja mokšad said osa tõelisest eesti rahvamuusikast. Nagu soomeugrilastel kombeks, lõppes üritus ühise tantsuga. Needsamad udmurdi vanemad naised, kes kontserdi ajal peaaegu magasid (mitte igavusest, vaid väsimusest), olid kõige ägedamad tantsijad, ja hoopis mul tuli nüüd meelde tuletada, et on hilja ning et nad on kohutavalt väsinud. Asjata! Magama läksime alles siis, kui pillimehed olid lõplikult kustunud. Vaikus saabus meie ööbimispaika kell kolm, sest enne uinumist vahetati veel möödunud päeva muljeid. Lootes puhata, vajusin kohe une-sügavusse. Varsti rikkus selle mõnu argipäeva hommikumelu. Koridorist kostis kõva sosista-mist, köhimist, samme ja vaikset laulmist. Vaatasin kella: 6:07. Häältest sain aru, et koridoris on udmurdi naised. Minu mõistetavale küsimusele "Mis teil viga on?" vastasid nad mõistetamatult: "Meil on vaja lehmi lüpsta." Selgus: nad on harjunud vara ärkama, et lehma lüpsta, perele söök valmis teha ja tööle minna. Kell kuus (s.o kaheksa Udmurdimaal) olid nad valmis tööleminekuks. Meie vestluse peale ärkasid ka teised. Nii algas teine päev, mis tõotas pakkuda reisi- ja vaatamisrõõmu.

Hommikul kohtusime Põlva linnapeaga. Sellest naisest olid võlutud mitte ainult mehed, vaid ka naised. Esimene küsimus talle oli: "Kas Teie, naisterahvas, ei karda seda ametit?" Kõige rohkem huvitas külalisi põllumajanduse areng. Pärast nad ütlesid, et kodus küll ei hakkaks rajooniülem nendega juttu ajama, see oleks neile liiga suur au. Käisime Värskas, kus ehitatavas vabaõhumuuseumis saime kokku setu kooriga "Leiko". Toimus laululoomingu vahetus, saime maitsta sõira. Suure rõõmuga avastasid udmurdi naised ühiseid detaile rahvariietes - pealinik, hõbeehted ja muud. Külastasime Räpina muusikakooli ja Põlva talurahvamuuseumi Karilatsis. Lõpuks käisime kalamajandis. Pere-mees Mati Vaino näitas kalu, kes ujusid mööda ilusaid kanaleid. Roheline muru kattis väikseid künkaid, pisikesed puud tuletasid meelde muinasjutumaailma, voolava vee kohin kõlas nagu äkitselt meenunud vana laul. "Kas te ei vaja töölist?" alustas üks mees. "Ma tunnen üht, korralik, ei joo ega suitseta, armastab igasugu tööd" - "Ega sa ometi ei arva, et sina ainukesena tahad siin töötada? Kui võtab, siis võtku kõiki!" Aga tööd Mati ei pakkunud, saab ise hakkama, nagu pärast selgus. Hoopis kutsus kõiki "tagasihoidlikule" õhtusöögile, kus sai suurepäraseid kalakesi - ja mitte ainult neid - maitsta.

Pimeda bussi aknaklaasides peegeldusid väsinud, aga rahulikud näod. Igaüks mõtles omi mõtteid. "Kui palju üks selline kala maksab?" küsis üks mokša mees. "Milleks sulle seda vaja on?" - "No ütle, kui palju umbes?" - "Võib-olla sada-sadaviiskümmend." - "Vägev, tulen koju - sõbrad imestavad - korraga sada tuhat rubla kõhus!" Mõtles veel natukene. "Kuradi maitsvad sada tuhat!" Buss plahvatas naerust...

Õhtul korraldasid vastuvõtjad meile väikese lahkumispeo. Jagasime kingitusi, saime kingitusi, selgitasime, kes keda rohkem armastab. Udmurdid ja mokšad jõudsid üksmeelselt otsusele, et nii hea kui Põlvas, ei saa neil kusagil olema, nii häid inimesi ei ole kuskil mujal niikuinii. Osa meist kaalus juba tõsiselt otsust jääda Põlvasse hõimupäevade lõpuni. Helje Põvvat ja Heli Vija (meie peamised vastuvõtjad, peaaegu et kaaslased) naeratasid kurvalt: ega kultuuriosakonnal ole raha jalaga segada, sellise kamba kostitamine on kallis lõbu. Mina tuletasin meelde, et meid oodatakse ka mujal. Äkki seal on ka midagi uut ja huvitavat. Viimaks otsustasime: 1) Põlvast lahkume varahommikul, 2) kui seal, kus mina neid viin, on halvem, olen mina kõiges süüdi, 3) Põlva on kõige mõnusam koht Eestimaal, aga võib-olla ka maailmas (sellesse nad jäid uskuma terve meie ülejäänud koosviibimise ajal - see on nagu esimene armastus, alati meeles, kõige kirkam ja palavam). Laulsime lõbusaid ja kurbi laule, tantsisime. Igatpidi püüdsime tänada toreda vastuvõtu eest ja kutsusime uusi sõpru endale külla.

Järgmisel päeval jõudsimeVõrru varem kui planeeritud. Istume bussis, ootame, et keegi tuleks. "Siin ei vaja meid keegi," kuulsin äkki. "Lähme tagasi Põlvasse!" Õnneks saabus Maie Pau, meie vastuvõtja Võrus. Läksime kohtu-misele linnapeaga. Selline prominentne värk ei üllatanud meid enam. Kui linnapea, siis linnapea. Linnapea tutvustas lühidalt maakonda, kõik istusid vaikselt, ei küsinud midagi - oli näha, et kõigi mõtted olid Põlvas. Äkki selgus, et linnapea on pillimees, isegi pulmades on mänginud. Küsis: "Kuidas teil seal siis pulmad käivad?" See oli otsustav küsimus. Külaliste silmad lõid särama: ugri-mugridele meeldib hirmsasti oma kombestikust rääkida. Linnapea lihtsalt uppus udmurdi-mokša pulma-kombestikku. Keegi ei tahtnud ära minna, kõik tahtsid talle tutvustada oma hõimu eripära. Olukorra päästab Maie - peame minema, koolilapsed ootavad esinemist. Ja taas kordub kõik: esinemised, ekskursioonid. Munamäele ronisid kõik vaatamata vanusele, kõrgusele, udusele ilmale. Haanja maastik kutsus esile südamliku naeru - giid nimetas seda mägedeks. Udmurdid irvitasid, aga jäid vait kohe pärast seda, kui buss hüppas esimesest künkast alla. Ütlesid: "Nagu ameerika mäed".

Õhtune kontsert Võru Kultuurimajas lõppes ootamatult vara. Olime ebameeldivalt üllatunud, kõik olid valmis laulma ja tantsima mitu tundi järjest. Otsustasime, et jätkame "kodus", ööbimiskohas. Sel õhtul toimunut võib nimetada workshopiks. Kirjutasime üksteise laulude sõnu üles, püüdsime meelde jätta viise, õpetasime üksteist tantsima. Olen varemgi märganud, et kui erinevad ugri-mugrid kokku satuvad, siis esimesel päeval nad üksteisega eriti ei suhtle, teisel päeval laulavad salaja "konkurentide" viise, kolmandal päeval tulevad, paber käes : "Palun kirjuta see laul üles, mis te eile laulsite!" Leidsime ühe lauluviisi, mis on peaaegu sama nii mokšadel kui udmurtidel. Ühe salmi laulsid mokšad, teise udmurdid. Lõpuks otsustati, et viimane salm tuleb eesti keeles. Sain tellimuse järgmisel hommikul teel Tartusse: "Luuleta neli värsirida, kus udmurdi ja mokša rahvaluule traditsioonis oleks südamlik tänu eestlastele sooja vastuvõtu eest ja otsene, aga mitte pealetükkiv kutse külla." Ja nii see sündiski: Oli kena, oli tore, / oli lõbus teiega. / Tulge, tulge meile külla, / kostitame leivaviinaga! (st puskariga).

Esimene proov õnnestus, bussijuht sai vist sõnadest aru ja küsis, millal juba tulla saab. Pärast seda nimetati mind pidulikult parimaks udmurdi-mokša luuletajannaks, kes luuletab hoopis kolmandas keeles. Usun siiralt, et olengi, sest ei näe konkurente.

Õhtusel kontserdil ülikooli aulas sai näha teisi hõimlasi. Keegi ütles mulle: "No kus meie nüüd läheme, vaata, kuidas ungarlastele kõik plaksutasid!" Võin uhkusega teatada - ega meie väiksemat aplausi küll ei saanud, vastupidi. Pärast kontserti lõime Lasteteatris ühist tantsu, laulsime setu laule, sealhulgas ka Udmurdimaal hitiks saanud "Pirgot", mida udmurdid laulavad oma keeles, aga refrään on sama. Pidu jätkus hotellis. Hommikul asusime teele Tallinna. Juurdetulnud marid ja liivlased arvasid, et nad magavad bussis ennast välja - aga ei. Udmurdid otsustasid, et paremat aega teiste rahvaste folklooriga tutvumiseks, kui bussis, nad ei leia. Mis teha - teised pidid ka laulma. Nii saabusimegi Rahvusraamatukokku. Gala-kontsert ei hirmutanud enam kedagi, kõik olid juba kogemustega, staa_ikad esinejad. Nii saime muretult kontserti vaadata. Õhtul sõitsime kõik Laulasmaale. Selgus, et ei ole piisavalt ruume kõiki majutada. Ütlesin mokšadele, et nad peavad vist teise kohta ööbima minema. Nad solvusid sügavalt, tulid varsti tagasi ja teatasid, et ei ööbi mujal kui koos udmurtidega, kui vaja, siis põrandal. Olukord õnnestus siiski lahendada inimlikult, keegi ei maganud põrandal. Viimane õhtusöök koos, tulevase lahkumineku vari sai muudkui nähtavamaks. Viimast korda saab koos laulda ja tantsida. Sellel õhtul keegi ei esinenud, kõik lihtsalt püüdsid pikendada neid hetki, mil saab koos olla, millal saad aru, et oleme nii erinevad ja nii sarnased, nagu inimesed ikka. Tavaliselt see arusaamine ei tule kergelt, mõnikord valuga, mõnikord vaevaga, aga mõnikord ka rõõmuga ...

Järgmisel päeval asusid kõik koduteele. Pisarad, musitamised, palavad lubadused mitte iialgi unustada, varsti külla tulla ja palju muud, mis kunagi teoks ei saa. Inimesed jõuavad koju, asuvad tööle ja neid neelab igapäevane mure, kuidas oma elu ära elada. Helgemate mälestuste hulka kuulub ka see: "Aga mäletad, kuidas me tookord Eestimaal käisime?"

Tahan kõigi siin käinud soome-ugri folkloorirühmade ja enda poolt tänada kultuuri-osakondade töötajaid, kellega me kohtusime ja kellega ei kohtunud, kes suutsid pakkuda rõõmsat ja meeldivat viibimist Eestimaal. Loodan, et pakkusime ka neile midagi head ja huvitavat.

Irina Orehhova

udmurdi üliõpilane Tartu Ülikoolis

"Fenno-Ugria Infoleht" 1996/4