HÕIMUPÄEVAD HELSINGIS
kujunesid tänavu sündmusterohkeks. Peasündmuseks oli Helsingi ülikooli folkloristikakateedri, M.A.Castréni Seltsi ja UNESCO soome rahvusliku komitee korraldatud konverents Väikekeeled multikultuurses maailmas ühes laialdase kultuuriprogrammiga laupäeval ja pühapäeval, 19. ja 20. oktoobril. Soome-ugri kateeder korraldas 18. oktoobril seminari Fennougristika tänapäev ja tulevik Soomes. Mõlemad olid kõrget rahvusvahelist taset taotlevad üritused. Fennougristide seminarile olid kutsutud suunda näitama professorid Michael Branch Londonist ja Ago Künnap Tartust, UNESCO konverentsil olid külalisteks Augustin Gatera Pariisist, mitmekeelsuse ja vähemuskeelte rahvusvahelised autoriteedid Stephen A. Wurm (Canberra), Tove Skutnabb-Kangas (Roskilde) ning arvukas Venemaa vähemusrahvuste esindus Udmurdi Vabariigi rahvuste ministrist jukagiiri professorini. Soome-Ugri Selts korraldas 18. oktoobril oma koosoleku, kus prof. Ago Künnap taaskord kõneles revolutsioonist uralistikas, nagu ka 17. oktoobril Helsingi ülikooli üliõpilaskonna sugulasrahvaste toimkonna ja Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldusel toimunud Eesti päeval, mis lõppes piduõhtuga (loosimine ja rahvusjoogid). Kalevalaiset Naiset korraldasid soome-ugri kuduminädala (näitus ja Ildikó Lehtise ettekanne). Kui arvesse võtta ka tänavune Etnosoi! (6.-10.10. korraldatud maailmamuusika festival), mille teema oli soome-ugri rahvad ja Siber, tuleb Helsingis kokku ehk rohkemgi hõimuüritusi kui Tartus, Tallinnast rääkimata.
FENNOUGRISTIKA TÄNAPÄEVA JA TULEVIKU SEMINARIL
kõneldi soome-ugri keeleteaduse algusest Soomes ja suhetest üldkeeleteadusega (prof. Kaisa Häkkinen ja prof. Fred Karlsson, viimase meelest on soome fennougristika juba algusest peale olnud üldkeeleteaduse esirinnas). Kõneldi ka fennougristika imagost ja suhetest naaberteadustega (Johanna Laakso ja Seppo Suhonen). Riho Grünthali teema oli Venemaa soome-ugrilased ja Soome. Michael Branch Londonist õpetas, kuidas oleks võimalik muutunud oludes Soomel jääda rahvusvaheliseks fennougristikakeskuseks. Tema sõnum oli, et kui tahetakse jääda pinnale ja saada raha, siis peaks uurimist ja õpetamist muutma interdistsiplinaarsemaks ja enam praktikale orienteerituks. Värvikas kõnes tõi auväärt professor hulganisti näiteid oma praktikast Londoni ülikooli slavistika- ja Ida-Euroopa osakonna töö juhtimisel.
UNESCO KONVERENTS: KEELED EI SURE, NEID MÕRVATAKSE
Konverentsi esimese poole teemaks oli: kuidas päästa ohustatud keeled? UNESCO esindaja Agostin Gatera tervitussõnavõtt juhatas teema ka sisuliselt sisse, musta Aafrika näidete varal. Ta teatas, et tema ülesanne on edastada konverentsi järeldused UNESCOle ja mujale maailma. Paraku jäid järeldused formuleerimata. Spetsialistide põhiettekanded olid huvitavad ja põlisrahvaste esindajate vastussõnavõtud andsid tõest informatsiooni oma rahvaste olukorrast. Teiseks tervitajaks oli Udmurdi Vabariigi rahvusasjade komitee esinaine Svetlana Smirnova.
Stephen A. Wurm kõneles keeltest ja diversiteedist üldiselt: suurem osa "suurte" keelte kõnelejaid on veendunud, et monokultuursus on ainuõige ja et teiste keelte kõnelejad peavad nende keele ära õppima, kui nendega suhelda tahavad; samas on aga bilingvism ja multilingvism väga levinud. Ta leidis veel, et iga keele kaotus on korvamatu, sest filosoofiliselt on iga keel ainulaadne, andes unikaalse mõtlemisvõimaluse. Keelte säilimise seisukohalt on peatähtis lapskõnelejate olemasolu. Wurm pidas ka oluliseks hääbuvate keelte materjali talletamist, et see maailmakultuurile kaduma ei läheks.
Nina Zaitseva rääkis oma vastussõnavõtus vepsa keele arendamisest, German Maltsev aga kurtis permikomi keele prestiiži jätkuva languse üle. Permikomi AR pealinnas Kudõmkaris pole tema sõnul ühtki kooli, kus võiks komi keelt õppida. Kuigi permikomid on autonoomses ringkonnas enamuses, on võimalik emakeelt õppida vaid 36% koolidest.
Human rights and language wrongs
Tove Skutnabb-Kangase ettekanne Human rights and language wrongs oli keelelistest inimõigustest. Ta alustas bravuurse tõdemusega, et keeled ei sure, kõik keeled mõrvatakse ja mõrvamine jätkub. Ta jutustas ka sellest, kuidas ÜRO genotsiidikonventsioonist jäi välja keelelist genotsiidi puudutav osa, ning kritiseeris keeleõiguste alaseid rahvusvahelisi lepinguid, sest neis on liiga palju ebamäärasust. Keeleline ebaõiglus jätkub kahel põhjusel. Esiteks, majanduses toimub järjest suurem standardiseerimine. Teiseks, poliitikas on lahendamata konflikt riikliku suveräänsuse ja enesemääramisõiguse vahel, seetõttu peavad riigid vajalikuks assimileerimist, et kaoks huvi ja vajadus enesemääramise järele. Vägivald väikerahvaste vastu jätkub, füüsiline vägivald on asendatud ideoloogilisega, mida rakendatakse "teadvusetööstuse" (consciousness industry) vahendusel, st hariduse, massikommunikatsiooni ja avaliku keelekasutuse abil. Skutnabb-Kangas lõpetas tõdemusega, et tänapäeva maailmas on suurim oht stabiilsusele etnilised konfliktid ja et üks nende tekkimise peapõhjusi on keeleliste õiguste puudumine. Ses olukorras oleks riikidel omaenese kasu pärast mõistlik asuda keeleõigusi tagama.
Juha Janhunen kiitis impeeriume,
kus on võimalik tarvitada oma keelt loomulikult, ning rõhutas, et impeeriumide lagunedes tahab iga rahvus saada natsiooniks, millel oleks oma raha, lipp, hümn ja normeeritud rahvuskeel. See olla aga ebapraktiline. Hiinas nägi ta külaühiskondi, mis säilitavad oma keele ilma igasuguse keelekorralduse, koolihariduse ja kirjaliku kommunikatsioonita. Ta tõstis küsimuse, kas ongi ilmtingimata tarvis kõigi keelte puhul taotleda rahvuskeele funktsioone, sest keeli on mitu tuhat, aga ressursse nende elushoidmiseks vähe. Need keeled, mis on juba hävinud, ei vääri taaselustamist. Kaitsta tuleb ohustatud elujõulisi keeli. Et maailmakultuur on oma täiuses nagunii saavutatav ainult "suurte" keelte kaudu, tuleb väiksemad keeled säilitada ainult teatavates funktsioonides, näiteks kodus ja lasteaias. Mansi Tamara Merova antud ülevaatest nähtus, et mansi keel on üks nendest, mida Juha Janhunen päästma ei hakkaks. Mansi keele õpetamise peaprobleemiks olevat, et õpikud on koostatud emakeeleõpikutena. Koolis ei saa neid tarvitada, sest mansi lapsed ei oska oma emakeelt. Siiski vaieldi Janhusele vastu, kuid loiult. Tove Skutnabb-Kangas kommenteeris, et väikekeelte puhul, eriti kui nad on eri murreteks jagunenud, tekitab tõepoolest probleeme kirjakeele norm. Ta arvas, et oleks tarvis luua ortograafiad kirjakeelte asemel. Janhuse provokatiivne ettekanne pakub kahtlemata mõtlemisainet, kuid teisalt on karta, et mõnigi ametnik (ükskõik kas siis Soomest või Venemaalt) saab võimaluse viidata Janhusele, kui ta ei viitsi mari- või lapikeelset kooliharidust edendada.
Pärimuskultuuri osast identiteedi loojana
lõneldi päeva teisel poolel. Peaettekandja professor Anna-Leena Siikala kõneles traditsioonist ja etnilisest identiteedist ühineva Euroopa ja maailma kontekstis. Tema meelest ei ole etnilise identiteedi kujunemine sugugi rahvusriigi tekkimise eeletapp, nagu tihti kaldutakse arvama. Siikala meelest on etniline identiteet pigem kultuuri- kui poliitiline nähtus ja sellisena vajalik. Müütilised traditsioonid ja rituaalid viitavad millelegi kollektiivist suuremale, tulevad sisse niisugused kategooriad nagu "püha". Seetõttu tuleb traditsiooni kaitsta, säilitada ja kohandada tänapäeva oludele. Etnilisusest on hakanud huvituma ka ärimaailm, kuid see on problemaatiline. Kui hakkame kultuurilist diversiteeti vaatlema lähtudes ärieeldustest, võib tulemus olla diversiteedile ohtlik.
Anna-Leena Siikalat kommenteerisid Venemaa vähemusrahvuste esindajad. Nina Lavonen Karjalast tõi esile, et karjalastel on identiteediga suuri probleeme, sest omas vabariigiski pole arendatud karjala keelt, samuti pole kirjutatud karjalaste ajalugu jne. Jukagiir Semjon Gorohhov lisas teistele identiteedikriisi põhjustele majanduslikud, mis ei lase jukagiiridel elatuda traditsioonilisel viisil. Valentina Semjaškina kõneles Komi Vabariigi probleemidest. Ta rõõmustas komide, neenetsite ja hantide rahvusteadvuse kasvu üle, kuid kaebas, et kuna komid pole arvatud Põhja põlisrahvaste hulka, siis paljud komid kirjutavad oma lapsi hantideks ja neenetsiteks, et saada nendega võrdseid eeliseid. Hant Tatjana Moldanova muretses, vastupidi, et ei ole hantide registrit. Viimasel ajal on 6000 inimest Handi-Mansi Autonoomses Ringkonnas muutnud oma rahvust. Nii on tekkinud palju ainult passi järgi hante, kel pole midagi ühist handi kultuuriga, kes aga tikuvad kõnelema hantide nimel ja otsustama mitmesugustes komiteedes hantide eest. Ta rääkis ka sellest, kuidas päris handid on hakanud oma lapsi handi kultuurile tagasi võitma. Selleks on lastele loodud traditsiooniline etnograafiline keskkond, milles kasvatatakse ja õpetatakse handi lapsi, arvestades handi kultuuri ja mõtlemise eripära.
KULTUURIPROGRAMM
Filmid lapikoerast, neenetsi inimestest, karupeiedest
Kultuuriprogramm algas juba reede õhtul Paul-Anders Simma filmi Koeraelu esilinastusega. Film oli huvitav võrdlus lapikoera Čalmmu ja Pariisi sülekoera (nimi: Bao Tchen dite Benoite du Gue de Launay, tõug: Chien Chinois a Crete) elust, parajalt irooniline, mitte pealetükkiv. Simma ei näidanud sugugi, et lapikoer olla on uhke ja hää, vaid kõrvutas analoogilisi olukordi kahe koera elus: kes sööb lusikast püreed, kes põdra sisikonda; kes lastakse prügimäel maha, kelle saatuseks on pärast vanadussurma saada urnis Napoleoni aegsesse koerakuuti pandud. Film on igatahes väärt pikemat tutvustust. Muuhulgas lubas Simma kevade poole Eestisse tulla, et Eesti-Saami Ühendus saaks korraldada tema filmide retrospektiivi. Kui see teoks saab, võib ehk seda filmi ka näha.(Kahjuks see teoks ei saanud, sest Simmat Eestisse ei kutsutud. - Toim.) Filme näidati ka pühapäeval. Kavas oli Markku Lehmuskallio Hüvastijätu kroonika, mida huvilistel on olnud võimalus näha nii Soome TVst kui visuaalse antropoloogia festivalil ning Timofei ja Tatjana Moldanovi lindistatud 25-minutiline video karupeiedest.
Handi karupeied esmakordselt Euroopas
Laupäeva õhtuks olid välja reklaamitud päris handi karupeied. Tegelikult esitas hantide ja manside koondis mõningaid karupeiede ajal mängitavaid mänge, tantse ja laule ühe kõrtsi teisel korrusel. Pühi laule loomulikult ei lauldud, sest, esiteks, karupeied on osalemisrituaal, mitte etendus, ja teiseks, neid peab esitama tapetud karule, kuid handid Soomes karujahil ei käinud. Hiljem lendu lastud tõlgendus, et tegemist olnud traditsiooni moderniseerimisega, ei pea minu meelest paika. Enamus esinenutest võtab normaalseid karupeiesid täiesti tõsiselt ja peab neid edasi ka praegu. Kogu seda tsirkust tegid handid ainult soomlaste meeleheaks vastuvõtu eest ning sündmusel oli nende identiteediga tegemist vaid rahvusliku edevuse rahuldamise plaanis. Et seejuures varaste varajagamise-mängus jagatava kauba hulka Tampaxi tampoonid kuulusid, oli minu meelest autentne: handid kasutavad alati kohalikku materjali.
Kahte sorti etnofuturismi
Pühapäevases kultuuriprogrammis oli küll tegemist traditsiooni moderniseerimisega: Heikki Laitinen oli hakkama saanud etnofuturistliku muusikatööga Paraske, Arhippa ja mina ning udmurt Olga Aleksandrova esitas Eestiski nähtud Kolm pulmalaulu. Viimane ülistati Helsingin Sanomates hooaja teatrisündmuseks.
Ainus tõrvatilk meepotis oli ansambel Armas. Elukutselistest vepslastest koosnev ansambel esitas raamatust õpitud vepsa folkloori vene stiilis. Ansambel oli heaks näiteks, kuidas äriline lähenemine rahvuslikule identiteedile ja rahvuskultuurile kahjulik on.
MATS VÕI VURLE? MÕLEMAD!
Võrreldes Eesti ja Helsingi hõimupäevi, torkab esiteks silma fennougristide oluline osa põhjanaabrite hõimutegevuses. Teiseks, kipub vägisi jääma tunne, et Helsingis toimunu oli auahnem ja enam tulevikku suunatud kui Eestis toimunu. Haridusministri tervituses UNESCO konverentsile oli rõhutatud, et Soomel on hõimurahvaste abiprogramm, üritustel oli palju maailmaprominente, kõik külalised olid majutatud korralikku hotelli. Meie hõimupäevad seevastu toimuvad eelkõige maakondades ja annavad maarahvale ning eelkõige koolinoortele võimaluse vahetult suhelda hõimuvelledega. Kuid tundub, et meie hõimupäevad on enam minevikule suunatud (autentne külafolkloor, etnograafianäitused jne). Tõsi, tänavu oli ka lapi multimeedia, kuid sellest kipub väheks jääma, kui Soomes arutatakse hõimurahvaste keelte ellujäämise võimaluste üle ning näidatakse udmurdi teatrit ja lapi kino, mis on nauditav ka kino ja teatrina, mitte üksi hõimlusena. Edaspidi peaksime küll säilitama seda, mida soomlased kunagi ei suuda korraldada, nimelt hõimupäevi kui reaalseid kohtumisi rahvaste vahel, kuid peaksime midagi õppima ka soomlastelt - nimelt ürituste rahvusvahelisele tasemele viimist, suuremat tulevikkusuunatust ja, last but not least, paremat enesereklaami.
Andres Heinapuu