TRANSILVAANIA - MAA TEISPOOL METSI
on vaieldamatult eksootilisemaid paiku 21. sajandisse vaatavas Euroopas. Kiivalt arhailine oma külaelus, igal sammul metsiku looduse väge eksponeeriv ja uusi elamuslikke tahke avav. Ligemale aastatuhande Ungarile kuulunud, alates 1918. aastast suur suutäis Rumeenia territooriumist on paraku laiemalt tuntud ennekõike Dracula kodumaana. Tõepoolest, 15. sajandil elas tollases Valahhias prints Vlad Tepes, kes oma isalt, suursuguse Transilvaania Draakoni Ordu liikmelt päris liignime Dracu (Draculya 'Dracu poeg'). Lisaks sõjalisele vaprusele oli Vlad tuntud oma kalduvuse poolest võidetud vaenlasi teibasse ajada. Liigset tähelepanu tõmbas ta enesele teivastades pärast T?rgovi_te lahingut (1462) kakskümmend tuhat türgi sõjavangi ning selle liimendava lihametsa keskel einestades. Dracula-turismile pani juba aluse tollal valitsenud M?ty?s, ungarlaste armastatumaid kuningaid, kes oma trooni pärast hirmul olles pagendas Vlad Tõurastaja Budapesti lähedale Visegradi linnusesse ning tema demonstree-rimisega Otomani emissare hirmutada tavatses.
Turism kui äri võtab Transilvaanias alles hoogu, hakatuseks tuleb korda teha kirjelda-matult halvas seisukorras olev Hamburgist Istanbuli viiva maantee Rumeeniat läbiv lõik. Sellega on kõikjal juba algust tehtud. Teede remondiga tekkivaid liiklusseisakuid on varmad ära kasutama meloni-, seene- ja klaasimüüjad, kes sulle oma kaupa lausa autoakendest sisse topivad. Samuti pole ristmikel võimalik vältida autode esiklaase pesevaid poisikesi või lihtsalt kerjuseid, kes eriti välismaise numbrimärgiga masinaid miilustavad. Siin-seal on näha kilomeetreid looklevaid kütusejärjekordi; õhust on tunda, et sõidetakse põhiliselt diisliga. Populaarseim sõiduriist paistab hobuveoki kõrval olevat kohapeal Renault' mudeli järgi toodetav Dacia. Nimetus Dacia tuleb praeguse Rumeenia aladel asunud ja 2. - 3. sajandil p.Kr Rooma riigi koosseisu kuulunud Daakia provintsist. Eriti viimasel ajal apelleerivad rumeenlased oma otsesele põlvnemisele roomlastega segunenud daaklastest, kui küsimuse all on, KES ON TRANSILVAANIAS PÕLISEM RAHVAS, KAS UNGARLASED VÕI RUMEENLASED. Ja see küsimus on tuntavalt terav. Transilvaa-nia pealinna Kolozsvári (rumeenia keeles Cluj Napoca) keskväljakul trooniva, juba eelpool mainitud Mátyáse ratsamonumendi ees teostatakse pikemat aega Rooma-aegsete varemete väljakaevamisi. Rumeenlasest linnapea Funar on teinud katseid monumenti kui ungarlaste võimu sümbolit maha võtta ning alavääristada.
Ungarlased, keda Transilvaanias on 2 miljonit, pole ainus etniline vähemus. Alates 12. sajandist asustati sõdadest ja epideemiatest laastatud Transilvaania aladele sakse, kes said Ungari kuningatelt teatavaid privileege, näiteks võisid nad rajada vabu linnu. Transilvaania mägises kaguosas võib kohata erineva romaniseerituse tasemega saksi, švaabi ja böömi külasid, kuhu rumeenlased tulid alles 1945. aastal. Heledapäised ja vägagi erinevaid saksa murdeid kõnelevad, hoomatava saksa ordnungiga külade elanikud on silmnähtavalt paremal elujärjel kui nende Transilvaania kaasmaalased. Tõsi, pärast 1990. aastat on Transilvaaniast lahkunud ligemale 95% sakslastest; praegu on neid 60 - 70 tuhat. On endisi saksi külasid, mis on täielikult asustatud mustlastega. Saksakeelsed koolid on Transilvaanias olnud juba 400 aastat ja need on praegugi väga hinnatud, sest annavad korraliku hariduse ja hea keeltebaasi. Loomulikult on ka kohaliku võimu esindajad huvitatud oma võsukeste panemisest saksa kooli. Suurim saksakeelne ajaleht Allgemeine Deutsche Zeitung on märksa informatiivsem kui kättesattunud rumeeniakeelsed ajalehed, mis jätkavad Ceausescu-aegse tühiloba-stiili viljelemist.
Ceausescul olevat olnud Transilvaania vähemuste väljasuretamiseks salajane 50-aasta plaan. Sakslased müüdi tagasi Saksamaale 5000 DEM näo pealt, juutidel lubati emigreerida Israeli, türklased said rumeenia nimed, mustlased läksid ise parematele maadele. Ainsaks probleemiks jäid ungarlased, kelle põline kodumaa Transilvaania on. Nende elu tehti siis võimalikult väljakannatamatuks. Alles pärast 1989. aasta "revolutsiooni" on ungarlastel võimalik sõita välismaale ja võtta vastu väliskülalisi; üle Rumeenia piiri on lubatud tuua ungarikeelset ajakirjandust. Ungarikeelset kõrgkooli pole aga endiselt.
Ajalooliselt on ungarlased ja saksid Transilvaanias ikka olnud härrasrahvas, kuna talupojad ja lambakasvatajad mägedes olid rumeenlased. Transilvaania idaosas asub veel üks huvitav etniline grupp - seekelid (ung. székely), oletatavasti Attila hunnide järeltulijad. Need olid vabad talupojad ja sõjamehed, kes 15. sajandil asustati tollase Ungari keisririigi idapiiri kaitsma. Türklased ei suutnudki Ungarit idast vallutada; Transilvaania säilitas isegi türgi võimu ajal privilegeeritud vürstiriigi staatuse. Székelyföld on suurim ungari asuala Transilvaanias, kus hakkavad silma kaunite nikerdustega massiivsed puuväravad ja väga korralik munakivitee. Vabamehe-seisust meenutavad selle piirkonna hoogsad ja ekstaatilised rahvatantsud.
Kuigi Transilvaania kaartidel on kohanimed kolme kohaliku põhirahvuse - ungari, rumeenia ja saksa keeles, on külasildid ainult rumeeniakeelsed. KÜLA TUNNEB KIRIKUST. Kui sakslasi on nii evangeelseid luterlasi kui katoliiklasi, siis rumeenlased on õigeusklikud, ungarlased aga enamasti protestandid-kalvinistid või siis katoliiklased. Idülliline ungari külake Torockó, näiteks, on aga puhtalt unitaarne. Ungari kirikud asetsevad reeglina küla kõrgeima mäe otsas. Võibolla annab see vihje, kes Transilvaania aladel esmaasukad olid.
Lisaks Kolozsvárist läände jäävale Kalotaszegi regioonile on suure ungarlaste kontsentratsiooniga ka Transilvaania pealinnast itta jääv Mez&otide;ség. Kõige ehedam näide on Széki küla, kus kantakse endiselt rahvarõivaid: mehed pisikesi õlgkaabusid, sinist vesti ja valget plisseeritud puhvkäistega pluusi; Széki naised riietuvad musta, leinates sajandeid tagasi türklaste poolt tapetud suurt osa selle küla elanikest. Suvekuude nädalavahetustel peetakse pulmi. Kas võibki oodata suuremat elamust, kui sattumist transilvaania pulma, kus nelisada rahvarõivais inimest laulab rahvalaule ja tantsib traditsioonilisi tantse? Loputada lambajuustu ja härjakintsu alla piiramatu koguse värske veiniga ning ungarlaste kuulus szilvapálinka ehk meie mõistes ploomipuskar ei lõpe laualt mitmel päeval.
Võlu ja väge hoovab maalilistest Transilvaania Alpidest, mille kaljuseinad kõrguvad kohati kahe ja poole tuhande meetrini ning viljakad on nende jõgederohked orud. Helde loodus ja külalislahke rahvas moodustavad maagilise terviku. Despootia kiuste on külad säilitanud rahvakultuuri, mille keskele sattudes võib ennast tunda ajas sada aastat tagasi olevat. Emalt tütardele ja isalt poegadele on antud edasi käsitööoskusi ja muusikat. Kui leidub lahkeid rahastajaid, saab ehedat transilvaania rahvamuusikat kuulata ja nende meeletuid tantse õppida-vaadata Eestiski.
Kerti Tergem