RAHVUSVAHELINE SEMINAR "SOOME, EESTI JA VENEMAA SOOME-UGRI ALADE MUUSEUMIDE JA RAAMATUKOGUDE KOOSTÖÖ PROBLEEMID" SÕKTÕVKARIS 3. - 5. JUUNI 1996
Seminar oli tegelikult teine soomlaste algatatud seminaride tsüklist. Kolmandat seminari on oodata oktoobrikuus Helsingis, möödunud sügisel Soomes toimunud seminarile Eesti esindajaid ei kutsutud. Sellel seminaril oli Eesti esindatud 5-liikmelise delegatsiooniga: H.Sarv ERMist, Mare Onga TÜ raamatukogust ning Aita Kraut, Aili Normak ja Militsa Starovoitova TA raamatukogust. Soomest oli kohal Museovirasto peadirektor Henrik Lilius ja teadur Ildikó Lehtinen, Udmurtiast Koduloomuuseumi teadur Tatjana Zahharova ning Baškiiriast Arheoloogia ja Etnograafia Muuseumi teadur, udmurt Tatjana Minnijahmetova. Siinloetletud väliskülalised olid muuseumitöötajad; raamatukogutöötajaid oli rohkem, päritolumaad aga paraku samad, lisaks vaid Peterburist Venemaa rahvus-raamatukogu esindaja. Mari ja Mordva ei suutnud leida vahendeid oma esindajate lähetamiseks.
Seminari avamisel esinesid tervitustega Komi kultuuriminister A.Beznossikov ja rahvussuhete minister A.Konjuhhov. H.Lilius selgitas oma ettekandes soomlaste plaani laiendada Rahvusmuuseumi Soome ekspositsiooni ning viia soome-ugri kogud üle rajatavasse Etnograafiamuuseumi. 1997. a septembris suletakse Rahvusmuuseumi ekspositsioon ning hoone läheb remonti. Hiljem, omavahelises vestluses üritasin täpsustada seda plaani, küsides, milliseks kujuneb Rahvusmuuseumi seisukoht Karjala suhtes. Läänemeresoomlased jäävat siiski esindatuks Rahvusmuuseumis, kaugemad hõimurahvad lähevad aga Etnograafiamuuseumi.
Sõktõvkari Ülikooli dotsendi V.Semjonovi slaididega illustreeritud ettekanne "Komi rahva etnograafia" sisaldas rohkesti etnosemiootilisi mõtteuperpalle, mis on ilmselt Venemaa tõusva teadustähe V.Napolskihhi tööde mõjul haaranud 1990ndate Venemaa etnolooge samavõrd täielikult (ja kardetavasti ka viljatult) kui 1980ndatel aastatel V.Pimenovi statistilis-etnograafilised uurimused. Sama, kuid siiski märgatavalt tasakaalukama ja motiveeritumana võis näha ka O.Volokitina koostatud Komi Rahvusmuuseumi näitusel "Rahvaste ja müütide teed". Näitusel oli välja pandud neenetsi ja handi iidoleid, maailmapuu ja veelinnu motiividega komide ja obiugrilaste ornamenteeritud esemeid ja permi metsloomastiili esindavaid arheoloogialeide. Lisaks sellele eksponeeris üks kolmest näitusesaalist komi kaasaegset kunsti, mille autoreist osa oli Tartust pärit näitusekülastajale tuttav möödunudaastaselt Sebra galerii näituselt. Hiljem toimus näitusel veel rahvusmütoloogiline moeshow, mis hoolimata sellest, et taustmuusikaks ei olnud autentne rahvamuusika, oli esteetiliselt nauditav ning ka etnoloogilisest vaatepunktist (kuivõrd me üldse tunneme soomeugri maailmapilti) vigadeta. Näitust kandvaks müüdiks oli maailma loomine veelinnu poolt mere põhjamudast. Selle teksti komi variant oli venekeelse tekstina näitusekülastajaile lugeda. Muud selgitavad tekstid olid minimaalsed.
Komi muuseumi leviosakonna juhataja R.Larukova tutvustas muuseumi populariseerimistegevust, koostööd skaudiorganisaatsioonidega ning laste jaoks välja antud rahvusliku nukukese tegemise õpetust ja komi rahvariiete väljaannet Oden' kuklu. Komi etnograafiline püsiekspositsioon on pärast selle varasema katusealuse - kiriku - tagastamist, paigutatud Sõktõvkari ühte vanemasse kivihoonesse. Linnavalitsuse poolseks tingimuseks hoone andmisel oli, et see ekspositsioon peaks kajastama ka linna ajalugu. Lahendusena on etnoloogid väga hästi eksponeerinud Ust-Sõssolski laata 19. sajandi teisel poolel. Nii on küllaltki väikesel pinnal suurepäraselt esindatud kõigi komi etnograafiliste gruppide elatusalad ja rahvakunst.
Komi muuseumi hoidlad on äärmiselt halvas seisukorras. Säilitamistehnoloogia praktiliselt puudub. Koid hävitavad eelkõige pärast 1930-ndaid aastaid valmistatud poronahast esemeid. Koguhoidjate arvates on varasemate esemete valmistamisel rakendatud tehnoloogiat, mille traditsioon katkes 1930ndate repressioonide käigus. Üllatuseks sain teada, et komi küti suuski on kogus vaid 4-5 paari - neid ei olevat suudetud koguda, sest suuski valmistatakse vaid enda tarbeks, mitte müügiks. Vene Kultuuriministeeriumis välja töötatud arvutiprogrammi abil luuakse esemekogude arvutikataloogi. See programm aga ei sobi arheoloogilistele kogudele. Siin loodetakse Tartu Linnamuuseumi kogemustest (Rünno Vissak, ajakirjas "Muuseum", nr 2) abi saada.
Kuigi Komi Kunstigalerii esitleb muuhulgas ka šedöövreid vene kunstiklassikast (nt Aivazovski jt), on selle põhilisteks külastajateks õpilasekskursioonid. Permi Stefani 600-ndale surma-aastapäevale pühendatud tänapäevakunsti väljapanek Obretenije Hrista meenutas küll pigem koomiksisarja kui kunsti. Mai algul galeriid külastanud Aleksius II olevat küll ekspositsiooniga rahule jäänud ja lubanud galeriil selles õigusjärgselt kirikule kuuluvas hoones tegevust jätkata.
Kohtumisel Komi kultuuriministri A.Beznossikoviga olid kõne all edasise koostöö võimalused. Muu hulgas tegin juttu ka ERMi ideest korraldada soome-ugri rändnäitus Lääne-Euroopas. Idikó Lehtinen informeeris, et ta on seda võimalust juba pikemat aega uurinud, see oleks teostatav Euroopa Liidu ühisprojektina, milleks peaks olema aga kaks algatajat Euroopa Liidust. Seetõttu tuleks ära oodata Eesti või Ungari vastuvõtmine Euroopa Liitu, või siis üritada kasutada Ungari assotsieerunud liikme staatust. Pakkusin välja, et saami kultuuri kaudu võiks algatajana osaleda ka Rootsi.
Külalismuuseumide poolsed ettekanded. T.Zahharovalt ja T.Minnijahmetovalt andsid ülevaate oma muuseumides teoksil olevast, kusjuures viimane kutsus üles aktiivsemale soomeugrilisele kogumistegevusele Baškortostani alal. Minu ettekanne "Volga-Permi regiooni soomeugrilaste kultuuri tutvustamismotiividest Põhja- ja Lääne-Euroopas" tugines 31. mail Tallinnas konverentsil "Ümin" peetud ettekande materjalil. Sissejuhatavas osas nentisin, et hoolimata soome-ugri ühistegevuse aktiviseerumisest viimastel aastatel ootab meid nukker 20. sajandi lõpp ilma soome-ugri püsiekspositsioonita Helsingi Rahvusmuuseumis. Järgnevalt esinenud Idikó Lehtinen väljendas samuti oma rahulolematust kujunenud olukorraga, öeldes, et soome-ugri püsiekspositsioon nende muuseumis oli aastakümneid selle kultuuri ainsaks aknaks läände, mida turistid huviga külastasid. Väikese kompensatsioonina kavatsevad soomlased sügisel välja anda ingliskeelse kogumiku nende ühisseminaride materjalidest, kuhu oleks plaanis lisada ka mitmekeelne etnograafiliste ja museoloogiliste terminite sõnastik.
Seminari lõpetas väljasõit Ust-Võmi külla. Siin on taastatud mungaklooster. Mai algul toimunud patriarh Aleksius II külaskäigu puhuks on riigi kulul paljudele taludele ehitatud uued piirdetarad. Endises haiglahoones on küla ajaloo muuseum. Paraku aga oli küla üldilme, võrreldes 1985. a fennougristikakongressi ajal saadud muljega, rikutud. Traditsiooniliste komi puumajade vahele on kerkinud 3-korruselised silikaattellistest korterelamud.
Heno Sarv