LIIVLASTE PÜHA MUUTUS RAHVUSVAHELISEKS
Alates 1989. aastast tähistatakse augustikuu esimesel nädalavahetusel Kuramaa (Kurzeme, Läti Vabariik) looderannikul Ire (Mazirbe) külas liivi rahva päeva.
Tänaseks on põlisest rannarahvast (rândalist, lîvlist), kelle arv sajandi algul küündis 2000ni, alles vaid üksikud esindajad. Liivlaste täpset arvu kindlaks määrata pole võimalik. Kui võtta rahvusliku kuuluvuse aluseks emakeeleoskus, kõigub allesjäänute arv mõnest üksikust mõneteistkümneni, neid, kes end ise liivlasteks peavad, olevat kokku umbes 150. Praegu ei ela Liivi rannas aastaringselt enam ühtki liivlast. Olemasolevad 12 küla (nendega on liidetud veel 2) moodustavad aga alates 1991. aastast riikliku kultuurikaitseala, mille tegevust toetab Läti valitsus. Kaitseala kujutab endast omaette üksust ja selle juhid püüavad päästa, mis päästa annab. Paraku on 50 aastat teinud oma töö. Liivi rahva hääbumisele "aitasid" kaasa nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditamised ja liivlaste emigreerimine välismaale, kõnelemata Liivi ranna tühjendamisplaanidest tsiviilelanikest nõukogude okupatsiooniaastail. Repressioone toimetati varjatult: kõigepealt kaotati ära liivlaste töökohad, saeti pooleks nende paadid ja rand suleti piirivalve poolt. Liivlaste mälust pole kustunud ka Ire kiriku hävitamislugu 1940. aastate lõpus. Sedagi korraldati läbimõeldult: ühel päeval saabus kooli käsk, mille kohaselt nõuti liivlastest õpilasi koos õpetajaga järgmisel hommikul kiriku katust lõhkuma. Katuseta kirik seisis lagunenuna aastakümneid. 1993. aastaks kirik restaureeriti ja seal toimuvad uuesti jumalateenistused.
Aja jooksul on liivlaste saatus muutunud ohusümboliks. Liivlastest kõnelemine muudab lätlase tõsiseks. Ehkki 1923. aastal seisis Läti valitsus liivi rahvusvalla moodustamise vastu ja liivlasi on Lätis ikka peetud võõra rahva esindajaiks, ei saa lätlasi liivlaste väljasuremises süüdistada. "Pole olnud liivisõbralikumat aega kui praegu," arvas 40 aastat Riias elanud liivi kultuuri uurija Tõnu Karma, kes lahkel ja sõbralikul moel tutvusatas liivi rahva ajalugu Liivi päevale saabunud Tallinna Võrulaste Seltsi reisiseltskonnale. Tõnu Karma sõnul on läti rahvas liivlased pregu uuesti avastanud. "Lätlased on hakanud aru saama, et nendegagi võib minna samuti nagu liivlastega," arvas Karma.
Piduliste seas oli tohutult palju lätlasi. Mitte kõigil polnud liivlaste hulgas sugulasi ja mitte kõik polnud liivlaste järeltulijate sõbrad või tuttavad. Iseasi muidugi, kas nimetada seda liivi buumiks Lätis või lätlaste toetuseks liivlaste kolmandale ärkamisajale. Paratamatult tükib aga pähe küsimus: kas kolmas tähendab siingi viimast katset?
Nimetagem siinkohal avatseremoonial kõne pidanud 86-aastast liivi meest, kelle kõnest "said aru" ka need, kes keelest aru ei saanud. Rahvamaja õuel lauldi ja tantsiti nii liivi kui ka läti laule-tantse. Teistest pisut eemal istus õlgkübaraga hiiglasekasvu mees. "Küllap mõni ameeriklane," oli esimene mõte teda eemalt jälgides, sest Ameerika mandriltki oli tuldud liivi päeva pidama. Mõne aja möödudes ligines õlgkübaraga hiiglasele vaata et sama kõrget kasvu naine, sinised rahvarõivad üll. Kui esinemisjärg nendeni jõudis, selgus, et kuningat ja kuningannat meenutav paar olid Helmi ja Dainis Stalte. Viimane on liivlaste esindajaks Läti parlamendis.
Lätit külastanud Rootsi kuningannale tutvustanud ta end tõesti liivlaste kuningana ning Kaupo järglasena. Tegelikult on Dainis aga leivu (leivud moodustasid eestlaste keelesaare Kirde-Lätis). Abiellunud liivlannaga, otsustas ta hakata liivlaseks ja võttis selle märgiks endale abikaasa perekonnanimegi. Staltede perekonnaansamblit tuntakse Lätist kaugemalgi. Igatahes laulis "kuningapaar" end Liivi päeval publikule hinge samavõrra kui Liivlist ja Kannõl.
Mis kuninga-teemasse puutub, siis see on jäänud liivlasi vaevama Kaupo surmast saadik. Ire kirikaial võib leida Bertholdi-nimelisele mehele püstitatud hauakivi. Ka teda peeti liivlaste kuningaks, kõnelemata Uli Bûntik-Kînkamäg'ist, nn liivlaste kuningast, kes suri 1932. aastal Läti vanglas. Mine tea, võibolla pidas end kuningaks ka viimane nõukogude-aegne Riia linnapea, kes oli rahvuselt liivlane... Et kui pole kuningat, pole ka enam rahvast.
Kas pidada Liivi päeva mälestuspäevaks, allesjäänute peoks või hoopis rahvuspühaks? Liivlaste endi jaoks näib tegu olevat kõiki kolme tähendust hõlmava üritusega. Lätlastele oli Liivi päev tähtis kui Lätis elava eksootiliseks muutunud väikerahva meelespidamispäev. Liivi kultuuri peavad nad vähemusrahva kultuuriks, mis on rikastanud läti kultuurigi. Külalistele laiast maailmast oli ta ühe omapärase väikerahva mälestuspäev, mis päris kindlasti meelde jäi.
Livia Viitol