EESTI KULTUURIAMETNIKUD MARIMAAL
20. - 23. AUGUSTINI 1996 TOIMUS MARIMAAL EESTI LINNADE JA MAAKONDADE KULTUURIOSAKONDADE JUHATAJATE SEMINAR-PRAKTIKUMIKS NIMETATUD ÜRITUS. Eesti kultuurijuhtide 14-liikmelist delegatsiooni (millega oli võima-lus kaasa sõita ka siinkirjutajal Fenno-Ugria esindajana) juhtis Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse direktor Aino Arro. Vastuvõtjateks olid Mari Eli Kultuuri-ministeerium, Vabariiklik Rahvaloomingu-keskus ning rajoonide kultuurijuhid.
Saabumispäeval, 20. augustil tegime väljasõidu Morko rajooni, tutvumaks niidumaride elu-olu ja rahvakultuuriga. Olgu kohe öeldud, et iga rajooni piiril (aga ka mujal, näiteks kultuurimaja ees) tervitati meid traditsiooniliste vastuvõturoogade ja -jookide ning rahvalauludega. Kõigepealt viidi meid mäekünkal asuvasse paganlikku palvuspaika, kus kombetalitusi viis läbi Izida Vassiljeva Jerdüri (Järveranna) külast, mida vene keeles nimetatakse Jurduriks. Mäel oli kasvanud kultuspärn, mis aga hävis. Pärna asemele oli ehitatud puust, eest lahtine varjualune, kus süüdati küünal ja peeti palveid "mäe suurele jumalale" (Kurõk kugu jumo). Izida sooritas riitusi ka külaliste soovil, näiteks Tšetšeeniasse saadetud mari noormehe heaks, kellest juba kuude viisi midagi kuulda polnud. (Järgmisel päeval olevat saabunud teade, et noormees on haiglasse viidud.) Mäejumalale rajatud kultusekoja kõrval asus tilluke varjualune, arvata alla meetri, kolmnurkne kahe seinaga, samuti eest lahtine, mis oli pühendatud "võimsale jumalale" (Pater jumo). Mäekünka jalamil voolas maa seest allikas, mille vett kasutati silmade arstimiseks. Izida Vassiljeva tohterdas allikaveega eestlasest abivajaja silmi, lugedes seejuures marikeelset loitsu või palvet. Samal mäel esines meile rahvakunstiansambel "Muro sem" ("Lauluviis"), mille mõned liikmed on ka Eestis oma rahvakultuuri tutvustanud. Tšodrajali külas käisime käsi-töökojas, kus vanade eeskujude järgi mari rahvariideid valmistatakse. Edasi siirdusime mari kirjandusklassiku Sergei Tšavaini majamuuseumi Tšavainuris. (Tšavain jagas enamuse tolleaegse mari intelligentsi saatust: ta tapeti repressioonide käigus 1937. a.) Morko asulas külastasime kultuurimaja, koduloo-muuseumi ning lasteraamatukogu. Päev lõppes õhtueinega kaunil Karman Kurõkil (Linnuse-mäel), millega seostub mitmeid pärimusi.
21. august oli pühendatud tutvumisele mäemari kultuuriga. Ületanud praamiga Volga, jõudsime jõe kõrgemal kaldal asuvasse Kozmodemjanski linna, mis on saanud nime pühakute Kozma ja Demjani järgi. Kohtusime Mäemari rajooni juhtidega ja külastasime kultuurimaja, keskraamatukogu, muusikakooli, kunstikooli ning veel viimaseid aegu kirikus asuvat muuseumi, mille maalikogu üle kohapeal uhke oldi. Talurahvakultuurist saime ettekujutuse vabaõhumuuseumis, kust lisaks avaneb avar vaade linnale ja Volgale.
22. augusti veetsime Volžski rajoonis, mis piirneb Tatarstaniga. Kõigepealt põikasime Pugatšovi tamme juurde, kus pärimuse kohaselt peatus 1774. a teel Kaasanisse Pugatšovi väesalk. Volžski rajoonis asub sanatoorium, leidub ravimuda ja mineraalvett. Vaštar Kurõkilt (Vahtramäelt) saime heita pilgu all voolavale Elneti (venelaste poolt Iletiks nimetatud) jõele ning mäest laskumisel juua imeilusast mineraalveeallikast. Et saaksime vaadata puukirikut ja pühitsetud veega allikat selle lähedal, sõidutati meid Ülõl-Azjali (vene k Nižni-Azjal). Päeva põhisündmused toimusid Upšjeri (vene k Obšijarõ) külas. Meile näidati osaühistu "Upšjer" majapidamist: kasvu-hooneid, õmblustöökoda, karusloomafarmi. Osaühistu esimees tundus olevat ümbruskonna tähtsaim tegelane ja tema meid ka söötis ja jootis. Käisime veel kultuurimajas (kus kohalikud naised meile laulsid ja meid omavalmistatud roogadega kostitasid) ning samas hoones asuvas raamatukogus ja muuseumitoas. (Muide, külastatud kultuuri-asutustesse jätsime siin ja mujal materjale Eesti kohta ning Eestis ilmunud trükiseid soome-ugrilastest). Seejärel jälgisime jõekäärus korraldatud "Mängude pidu" ("Moidõš pairem"). Pidulik õhtusöök toimus Jaltšiki turismibaasis. Seal oli võimalus nautida ka järvesuplust.
Kolmas külastuspäev oli meeldiv selle poolest, et koos meiega sõitsid ringi ja pidutsesid kultuuriosakondade juhatajad kogu Marimaalt. Nii oli eesti ja mari kolleegidel võimalus omavahel suhelda. Oligi ju otse-kontaktide loomine Eesti ja Marimaa eri piirkondade vahel üks reisi eesmärke.
23. augusti, ärasõidupäeva hommikupooliku veetsime Mari Eli pealinnas Joškar-Olas. Meid võttis vastu kultuuriminister Viktor Nikolajev. Viibisime ka Kultuuriministeeriumiga sama katuse all olevas Vabariiklikus Rahvaloomingu Keskuses. Siinkohal tahaks tänuga meenutada keskuse metoodikut Alevtina Fominad, kes meid ringsõidul saatis ja lõpuks annetas meie delegatsioonile tema kodus kaua hoitud niidumari rahvariided. Otsustasime need edastada Eesti Rahva Muuseumile. Jõudsime veel põgusalt külastada rahvusmuuseumi ja rahvusraamatukogu ning oligi aeg asuda tagasiteele.
Eha Viluoja