SOOME-UGRI UUT KUNSTI OTSIMAS
Soome Gallen-Kallela muuseumil on kavas korraldada aastal 1998 või 2000 soome-ugri rahvaste moodsa kunsti näitus. Nad valisid ettevalmistustööde peamiseks koostööpartneriks Fenno-Ugria. Möödunud sügisel olid Kati Kivimäki ja Tuija Möttönen Gallen-Kallela muuseumist Eestis tutuvumas siinse soomeugrilise kunstiga ning meie kunstnike abiga näituse tarvis andmeid ja ideid kogumas.
Järgmiseks etapiks oli ühisekspeditsioon Komimaale, Udmurdimaale ja Marimaale, mis sai teoks märtsi kahe viimase märtsinädala jooksul. Soome Haridusministeerium saatis meid sinna dokumenteerima tänapäevast kunsti. Eespool nimetatud daamidega sõitis Fenno-Ugria esindajana kaasa allakirjutanu. Tegelikult algas töö juba Peterburis, kus elab mitu head komi kunstnikku. Komimaal oli meil aga raskusi moodsa komi kunsti tegijatega kohtuda, sest ilmselt mingi eksituse tõttu taheti meile näidata eelkõige kohaliku kunsti kuulsusrikast minevikku. Ligi kolm päeva veetsime põhiliselt vanema põlve valdavalt venelastest teeneliste kunstnike ateljeedes, kus pidime vaatama Palanga ja Bulgaaria maastikke. Üks kunstnikest oli koguni Pärnus suvitanud ning seal akvarelle maalinud. Uuem kunst murdis ise meie juurde läbi. Teda aitas selles televisioon, kes jälgis iga meie sammu. Kui Eestiski etnofuturismi konverentsil käinud Pavel Mikušev allakirjutanu televiisorist ära tundis, oli talle selge, et me otsime hoopis teda ja teisi temasarnaseid. Viimane päev kujunes seetõttu ülimalt töiseks ning tihedaks, kuid ikkagi jäi palju nägemata-dokumenteerimata.
Udmurdimaal sattusime oma tubli agendi Olja Listratova (kes oli äsja Tallinna Kunstiülikooli lõpetanud) abiga kohe esimesel päeval udmurdi uusima kunsti keskele ning olime üksmeelselt hämmingus hea kunsti hulgast, mida udmurtidel maailmale pakkuda on. Edasi sõitsid Soome daamid Marimaale, kus neid samuti asjalikult ja soojalt vastu võeti. Allakirjutanu oli sunnitud muude tööde-tegemiste pärast koju tagasi pöörduma.
Mai algul toimus Gallen-Kallela muuseumis ekspeditsiooni arutelu. Veenduti, et näituse korraldamine on võimalik ning otsustati tööd jätkata. Juba praegu on näituse vastu huvi tundnud ungarlased ja rootslased, kellega on põhimõtteliselt kokku lepitud, et seda näidatakse ka Budapestis ja Stokholmis. Huvi on tuntud ka Saksamaalt ja mujalt.
Andres Heinapuu