SOOME-UGRI RAHVASTE II MAAILMAKONGRESS BUDAPESTIS 17. - 20. VIII 1996
Eellugu
Eesti esindajad ei saanud osa võtta juba 1995. aasta novembris toimunud Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee koosolekust Jos^kar-Olas, millel alustati Budapesti kongressi kavandamist. Meie esindajaile ei antud Vene saatkonnast lihtsalt viisat, iga päev soovitati tulla homme, kuni istung oli lõppenud.
Helsingis Soome-Vene Sõprusühingus asuv Konsultatiivkomitee peakorter teatas k.a aprillis Budapestis toimunud Konsultatiiv-komitee istungist niivõrd hilja, et kohale oleks võinud lennata vaid bisnisklassi piletiga, milleks Fenno-Ugrial raha ei olnud. Selle istungi kohta ei ole keegi näinud mingit ametlikku dokumenti, ometi määrati seal kindlaks mitmed olulised seigad kongressi korralduses. Määrati näiteks liivlaste esindus, mille suuruseks teatas Soome koordinaator, Soome ja Venemaa Sõprusühingu peasekretär Merja Hannus neli inimest. (Ungarist ei õnnestunud mingit infot hankida, tegelikult ei olnudki neil mingit kohustust midagi teatada, sest infolevi eest vastutab M.Hannuse juhitav büroo Helsingis.) Kui liivlased oma nelja esindaja nimed Budapesti teatasid, öeldi sealt, liivlaste vähesuse üle irvitades ("tahavad kõik tulla, ei suutnud eneste hulgas valikut teha"), et nende esinduseks on määratud kolm inimest. Juhtum iseloomustab värvikalt ungarlaste ja soomlaste asjalikkust kongressi korraldamisel, analoogseid juhtumeid võiks nimetada veelgi. Ungari korralduskomitee saamatust näitab seegi, et neile oli võimatu helistada, sest kedagi polnud kohal, fakse tuli saata korduvalt, muidu ei vastatud.
Kui mais ja juunis toimus Ungari Moskva saatkonnas kaks kongressi ettevalmistavat Konsultatiivkomitee koordinaatorite koosolekut, ei antud Eesti koordinaatorile taas Venemaa viisat. Kokku said seega M. Hannus, Ungari Vabariigi suursaadik Moskvas György Nanofsky ning Konsultatiivkomitee esimees, Komi Rahva Taassünni Komitee esimees ja Komi Vabariigi Riigikogu aseesimees Valeri Markov. Esimese kokkusaamise tulemustest saatis Gy. Nanofsky memorandumi, millest selgus, et Venemaalt tulevad kongressile mitte rahvaste, vaid Vene Föderatsiooni subjektide delegatsioonid eesotsas nende kõrgeimate võimukandjatega ning Vene Riigiduuma delegatsioon. Kolm mainitud isikut võtsid endale õiguse otsustada tuua Konsultatiivkomitee peakorter neljaks aastaks Budapesti. Samuti olid soomlased ja ungarlased otsustanud, et Valeri Markov tuleb kongressil valida Konsultatiivkomitee esimeheks.
Kongressi lõppdokumendi eelnõus oli juttu esimese soome-ugri rahvaste kongressi ajaloolisest tähtsusest ja sellest, et seal valitud teed tuleb jätkata, nagu Konsultatiivkomitee ongi teinud. Ei midagi konkreetset rahvaste probleemidest, liikumise edasistest ülesannetest ega ka selle õige tee lähemat iseloomustust.
Eesti delegatsioon saatis pärast oma koosolekut protesti: kongress on soome-ugri rahvaste, mitte (vaba)riikide kongress. Veel tegime ettepaneku tuua peakorter Tallinnasse, kui ta Helsingisse jääda ei saa, sest meil ja eriti Venemaa soomeugrilastel oleks väga tülikas ja kallis Budapesti peakorteriga ühendust pidada.
Et ka teisele kokkusaamisele ei saanud eesti delegatsiooni esindaja viisat, kutsuti 25. juunil Tallinnas kokku erakorraline koordinaatorite koosolek, millest võtsid osa M. Hannus ja V. Markov. Nad seletasid, et loomulikult on delegaadid, nagu eelmiselgi kongressil, rahvaste esindajad, administrat-sioonide juhid tulevad kongressile vaatlejatena. Lepiti ka kokku, et arusaamatuste ärahoidmiseks valmistab hr Markov juuli keskpaigaks ette kongressi kodukorra eelnõu ning saadab kõigile delegatsioonidele tutvumiseks, et siis 16. augustil, kongressi eelõhtul saaks selle Konsultatiivkomitees koos delegatsioonide parandustega kinnitada.
Et juulikuu jooksul kodukorda ei saadud, otsustas eesti delegatsioon koostada omapoolse eelnõu, mis saadeti 2. augustil vene- ja ingliskeelsena asjaosalistele laiali. 12. augustil saabus hr Markovilt faksiga kodukorra venekeelne eelnõu, kus polnud poolt sõnagi sellest, kes esindab kongressil soome-ugri rahvaid, küll aga oli fikseeritud, et kongress valib Konsultatiivkomitee esimehe. Muuhulgas oli ses 5 päeva enne kongressi lähetatud eelnõus kirjas, et kõik ettepanekud tuleb esitada 20 päeva enne kongressi algust.
13. augustil algasid koordinaatorite ettevalmistused juba Budapestis. Kõik Ungari-poolsed ettevalmistused olid tehtud nii, nagu poleks meie proteste ega kokkulepet olnudki. Delegatsioonide esimeestena käsitati föderatsiooni subjektide juhte, polnud kavaski moodustada mandaatkomisjoni ega korraldada Konsultatiivkomitee istungit. Kui tuletasin meelde Tallinna kokkuleppeid, algas jälle vana jutt, et ega me pole teisiti kavatsenudki jne. Seadsin konkreetse tingimuse: kodukord koos esindatusnõuetega peab olema vastu võetud Konsultatiivkomitees ja hiljem kongressi poolt. Korraldajad, pr Hannus ja hr Markov lubasid, et delegaatide ja vaatlejate vahel tehakse ranget vahet, delegaadi rinnasildid jagatakse ainult rahvadelegatsioonide liikmetele, mitte valitsuste esindajatele. 15. augusti õhtul koostasime kompromissivalmilt kahest eelnõust ühist kodukorra eelnõu. Eesti teksti preambulast võeti maha tsitaadid esimese kongressi deklaratsioonist, milles oli mainitud rahvaste enesemääramise õigust, ning asendati see viitega Deklaratsioonile. Eesti tekstist jäid sisse rahvuste esindusnormid, Markovi omast esimehe valimine.
Kongressi korraldusest
Kongressil oli mõeldud kõigele muule peale töö. Planeeritud oli ühine aastapäeva-ilutulestiku vaatamine pärast kongressi, ekskursioonid, laevasõidud ja vastuvõtud, kuid päris viimase ajani oli segane, mitme sektsiooni tööks suudetakse üürida ruume ja mis on sektsioonide nimed. Kongressi viie päeva jooksul oli plenaaristungitele ette nähtud üheksa ja sektsioonidele kuus tundi, esimene ja viimane päev olid vabad. Jäljetult kadusid kõik Ungarisse saadetud ja viidud eestlaste ettekannete tekstid ja teesid, mida oli lubatud paljundada, välja arvatud Marika Ritso handi raadiokooli projekt. Kongressil ei suudetud tagada tekstide tõlget vene keelest inglise keelde. Sektsioonide töö olid ungarlased püüdnud korraldada nii, et vähemad vennad oleksid pidanud lõviosa lubatud kuuest tunnist kuulama ungarikeelseid populaarteaduslikke loenguid oma probleemide arutamise asemel. Sektsioonide juhatustel õnnestus enamasti nende katsed nurjata (teiste hulgas tänu Krista Kilvetile ja Ingrid Rüütlile). Lõbustustest polnud siinkirjutajal kahjuks aega osa võtta, seetõttu jäägu nende tase hindamata, kuid kuulu järgi olid nad suurejoonelised küll, eriti ilutulestik.
Keda kutsuti, keda ei: aadlimehed ja lihtrahvas
Juba jaanuarist alates lubasid Ungari-poolsed korraldajad saata kongressikutseid küll Eesti presidendile, peaministrile, Riigikogu esimehele, ministritele jne. Keegi neist kutset ei saanud. Küll aga kutsuti kongressile VIPe Venemaa rahvus- ja föderaalsuhete ministeeriumist, Riigiduumast jne. Nemad paigutati koos soome-ugri alade kuberneride ja muude sarnastega ühte Budapesti parimasse hotelli, aga Venemaalt tulnud soomeugrilased pidid rahulduma ühiselamu tüüpi hotelliga. Eestlased koos ingerisoomlastega ja soomlased koos laplastega elasid tavalistes hotellides. VIPindus, mis läbis kogu kongressi, meenutas kangesti kadunud nõukogude aega. Laevasõidud ja enamus vastuvõttudest olid määrarud ainult VIPidele. Kongressimajas oli VIPidele eraldi kahetoaline tugitoolidega apartement, kus kelner kogu kongressi aja tasuta jooke kallas. Normaalsed inimesed pidid neid hankima muidugi raha eest üldpuhvetis.
Eesti delegatsiooni VIPid loobusid klassivahesid sisse seadmast: teatasime, et eesti esindajad on kõik Väga Tähtsad Isikud, sest nii tähtsale kongressile tähtsusetuid kaasa ei võeta. Kõigil üritustel käisid need, kes tahtsid, ning korraldajad meie demokraatiat ei seganud.
16. august, Konsultatiivkomitee: kodukord kadunud, Venemaa soomeugrilased ei ole rahul
Konsultatiivkomitee istung siiski toimus, kuid kodukorda vastu ei võetud: väidetavalt ei õnnestunud kodukorra eelnõud välja printida, sellest hoolimata, et kongressi korraldajatel oli kasutada Ungari parlamendi arvutipark. Nii pidi kongress algama igasuguse kodukorrata. Juhtus aga muud huvitavat. Ootamatult pöördusid mitme rahva esindajad ungarlaste poole ettepanekuga valida Konsultatiivkomitee esimeheks ungarlane, sest kongress peetakse Ungaris ja oleks loogiline, kui esimees ja peakorter paikneksid samas kohas. Ungarlased jäid aga kangekaelselt Markovi kandidatuuri toetama. Selgus, et rahulolematus Konsultatiivkomitee juhtimisega on Venemaa soomeugrilaste seas valdav, kuid neil ei ole vastaskandidaati. Veel prooviti pikendada esimehe aruandesõnavõttu kümnelt viieteistkümnele minutile, et ta saaks korralikult aru anda Konsultatiivkomitee tegevusest, kuid Markov ja Nanofsky väitsid ühest suust, et selleks ei olevat aega. Loomulikult Konsultatiivkomitee istungit ei protokollitud.
Eesti delegatsioon leiab konstruktiivse lähenemise
Eesti delegatsiooni koosolek toimus kohe pärast Konsultatiivkomitee istungit. Oli kujunenud olukord, et kui kõik läheks Soome-Ungari stsenaariumi järgi, likvideeriks kongress rahvusvahelise soome-ugri liikumise: Konsultatiivkomitee esimehe ja enamuse liikmete vahel oleks ületamatu lõhe, samas saaks aga esimees kongressilt neljaks aastaks volitused neid esindada. Budapesti peakorter takistaks informatsiooni liikumist ning nii kaotaksid soome-ugri rahvad omavahelise kontakti. Eesti delegatsiooni juhi Tõnu Seilenthali ettepanekul otsustati teha kõik enesest olenev vältimaks Konsultatiivkomitee esimehe valimist ning peakorteri Budapesti viimist. Järgmiseks hommikuks oli meil valmis delgatsiooni ettepanek jätta Konsultatiiv-komitee esimehe valimine komitee enese ülesandeks, nagu see oli olnud varemgi, sest Konsultatiivkomitee liikmeskond võib nelja aasta jooksul muutuda. Vaatlejastaatusega setu delegatsioon teatas, et nii nagu setud on osa eesti rahvast, nii on nemad osa eesti delegatsioonist, mitte mingid omaette vaatlejad. Kuigi Seto Kongressi Vanemate Kogu moodustas delegatsiooni nii nagu ette nähtud, st kaks Eesti jurisdiktsiooni alla jäävalt alalt, kaks Vene jurisdiktsiooni alt, olid kongressile saabunud veel kaks setut teiselt poolt kontrolljoont. Mis staatuses nemad olid ja keda esindasid, jäi lõpuni segaseks.
17. august, kongressi esimene plenaaristung: uus soome-ugri rahvas
Kongressi avaistung toimus Parlamendis, mille suursugusust ja ilu peaks kirjeldama belletrist. Selles majas märgati inimesi siltidega: DELEGATE / (nimi) / RUSSIA. Üks mari professor kommenteeris: vere hääl, esivanemad tulid meelde. Tõesti-tõesti, vere poolest peaksid umbes pooled venelased soomeugrilased olema. Paraku on soome-ugri sugulus keele-, mitte veresugulus. Plenaaristungil said kõrvuti Arvo Valtoniga sõna eranditult kubernerid ja (oma)valitsuste pealikud, kes rääkisid, kuidas nad soomeugri-laste eest hoolitsevad. Rahvadelegatsioonide esindajad said sõna alles pärast lõunat. Delegatsioonide juhtide pressikonverentsil istusid jällegi valitsejad. Eesti delegatsiooni esindaja imestas pressikonverentsil: meil pole midagi soome-ugri alade administratsioonide vastu, teeme nendega koguni viljakat koostööd, kuid praegu on nad küll valesse kohta sattunud, nimelt soome-ugri rahvaste kongressile. Sel lihtsal põhjusel, et soomeugrilased on oma administratiivüksustes vähemuses, ei saa need esindada soome-ugri rahvaid.
Õhtul läksime Venemaa lihtsoomeugrilaste ühiselamusse plaani pidama. Marid oma Kongressi vanema, lavastaja Vassili Pektejeviga eesotsas tahtsid ikka veel esimeest maha võtta ja otsisid alternatiivset kandidaati. Veensime nad hoopis meie plaane toetama. Pärast pikka arupidamist ja kaalumist jõudsime ühisele seisukohale, et tuleb tööle hakata Konsultatiivkomitee statuudi kallal, sest seal pole nimetatudki esimehe ega koordinaatorite ametikohti, saati siis veel määratletud nende kohustusi ega vastutust. Samuti olid muud küsimused sõnastamata, näiteks, kellel on õigus esindada rahvast. Küllap see ongi pärssinud komitee tööd, leidsime ühiselt.
18. august: töö algab
Loobusime Tõnu Seilenthali ja Kaido Kamaga sektsioonitööst ja kogunesime maride ning eesti ja mari delegatsiooni vabatahtliku sekretäri, "Luubi" korrespondendi Valeri Kalabuginiga (ning tema sülearvutiga, mis erinevalt kongressi omadest arvutas ja printis) VIPide tuppa. Sisenesime sinna esimestena ja võtsime parimad kohad sisse. Käitusime vabalt: kuigi tegime juhtkonnavastast, st põrandaalust tööd, polnud meil midagi varjata. Esimene täiendus Konsultaiivkomitee statuudile kõlas: "Konsultatiivkomitee valib oma liikmete hulgast esimehe". Töö oli tõsine ja viljakas, hädavajalikke täiendusi teisigi, kahju, et redaktsioonikomisjon ettepanekuid arutada ei jõudnud. Konsulteerisime eri rahvaste esindajatega, kogusime allkirju ja hääli. Ühistele ettepanekutele kirjutasid alla marid, eestlased, handid ja mansid.
Ilmub välja kadunud kodukord
Järsku ilmus välja kongressi kodukorra eelnõu, mida taheti viimase päeva hommikul vastu võtta. Ilmselt oli kavas kodukord vastu võtta äkki, arutluseta ja muudatusteta, et pärast seletada: me ei saa arvestada eesti ettepanekut Konsultatiivkomitee esimehe kohta ega Konsultatiivkomitee statuudi täiendusi, sest kodukord käsib meil esimeest valima asuda, samuti pole seal kirjas midagi statuudi parandamisest.
Markovi seisukoht oli, et kodukorda ei tohi redaktsioonitoimkonda saata, selle üle peab otsustama presiidium. Tõnu Seilenthal leidis aga, et eriarvamuste tõttu tuleb reglemendi eelnõu saata ikkagi redaktsioonitoimkonda, kes peaks leidma konsensuse või panema küsimused, milles kokkulepet ei saavutata, hääletusele.
Meil tuli kähku ümber orienteeruda. Järgmiseks hommikuks olid valmis mari delegatsiooni parandusettepanekud kodukorrale ja selle täistekst parandustega nii vene kui inglise keeles. (Sekretariaadi eelnõu oli ainult venekeelne, korraldajad kas ei suutnud või ei tahtnud seda tõlkida.) Et vältida kodukorra arutluseta vastuvõtmist, jagasime parandused kõigile delegatsioonidele.
19. august: saal juhataja vastu; delegatsioonide tekkimine ja kadumine
Hommikust plenaaristungit juhatas Valeri Markov ise. Ta püüdis iga hinna eest eelnõu muutusteta vastu võtta. See tal ei õnnestunud, sest saal ei allunud ta käsutamisele. Nii valmistaski redaktsioonitoimkond ette lõpliku variandi, milles Konsultatiivkomitee esimehe valimise küsimus pandi hääletusele.
Kuid enne seda hakkas tekkima uusi delegatsioone: vaatlejatena kongressile saabunud Tveri karjalastele anti võimalus üks kord hääletada Markovi poolt. Oli ka ebaõnnestunud katse luua isehakanud venesetude delegatsioon. Sellele vastas ingerisoomlaste juht Vladimir Kokko vadja ning isuri esinduse loomisega (ingerisoomlaste delegatsioonis oli üks vadjalane ja kaks isurit), kuid see oli ainult väike nali. Hääletamise ajaks olid need delegatsioonid tagasi võetud. Siiski läheb kongress ajalukku esimese rahvusvahelise foorumina, kus on osalenud vadja rahva esindus.
Otsustava hääletuse võitsime 11:8. Komitee esimehe valimise vana korra juurde otsustasid jääda eestlased, ingerisoomlased, handid, karjalased, liivlased, mansid, marid, neenetsid, sölkupid, udmurdid ning üllatavalt ka ungarlased, kes varem pidevalt Markovi ja Hannusega koos olid töötanud. Ungarlaste meelemuutuse põhjustas ilmselt soomlaste topeltmäng, kes "kompromissina" nõustusid peakorteri Helsingisse jätma (kuluaarivestluses selgus, et Soome järgmise aasta riigieelarve eelnõusse oli arvestatud ka toetus Soome-Vene Sõprusühingule Konsultatiivkomitee peakorteri ülalpidamise eest).
Esimehe kongressil valimise poolt olid ersad, komid, laplased, mokðad, permikomid, tverikarjalased, soomlased ja vepslased. Ersa ja mokða delegatsioon oli koostatud Mordva Vabariigi administratsiooni poolt, veel enne kongressi teatasid kõik kolm ersa organisatsiooni, et ühtki nende liiget ei võeta Budapesti. Komid ja permikomid olid kõik Markovi kontrolli all, soome ja lapi delegatsioon, kelle liikmed said toimuvast halvasti aru, aga Merja Hannuse kontrolli all. Vepsa delegatsiooni käitumine oli ainus negatiivne üllatus.
Resolutsioon
Vahepeal oli kongressi lõppdokument redaktsioonitoimkonnas resolutsiooniks muutunud, sellesse olid lülitatud kõik eesti delegatsiooni osalusel välja töötatud ettepanekud. Parandusettepanekud oli välja töötanud töörühm koosseisus Mart Nutt, Kaido Kama, Mart Meri, Tiit Käbin, liivlane Valt Ernðtreit ja allakirjutanu. Et meie ettepanekud tundusid valitsevas õhkkonnas liialt radikaalsed, leppisime kongressi esimesel päeval kokku ka miinimumvariandi, milleni võib redaktsioonitoimkonnas kompromissi nimel taganeda. Seda polnud aga tarvis, sest redaktsioonitoimkonna aseesimees M.Nutt suutis toimkonnas nii kokku leppida, et resolutsiooni kooskõlastatud lõppeelnõusse jõudis maksimumvariant meie parandustest. Nende hulgast tahaksin esile tõsta tõdemust, et rahvuse enesemääramise õigust ning kuulumist rahvusvähemusse, kultuuride ja keelte omapära on hakatud käsitama inimõigustena, samuti järgmisi kongressi nõudmisi:
- kindlustada kõigile soome-ugri rahvastele rahvuse enesemääramise õiguse realiseerimine tegelikkuses kooskõlas rahvusvaheliste normide ja põhimõtetega; arendada meie rahvaste territoriaalset ja kultuuromavalitsust
[- - -]
- muuta sooome-ugri rahvaste vahelised kontaktid regulaarseks ja asuda soome-ugri rahvaste (sõrendus minu) vastastikuste kultuuriesinduste loomisele.
Need punktid, aga samuti punkt, mille kohaselt vajab erilist toetust soome-ugri rahvaste rahvusteadvuse, kultuuride ja keelte arendamine, on samm edasi võrreldes esimese kongressi tagasihoidlikumate sõnastustega.
Mis see kõik tähendas?
Esiteks, kodukorra vastuvõtmisega õnnestus siiski tagantjärele määratleda, et tegemist oli rahvaste kongressiga, ning ära hoida alusetu mandaadi andmine Konsultatiivkomitee esimehele. Vastasel korral oleks võinud kahtluse alla sattuda nii Kongressi kui ka Konsultatiivkomitee staatus valitsusväliste organisatsioonidena ning esimees poleks enam allunud Konsultatiivkomiteele, st rahvaste tahtele ja oleks muutunud neljaks aastaks kõigi soomeugrilaste presidendiks. Niisugust aga eri huvidega eri rahvad ei vaja, neil läheb koostööks tarvis igakordseid konsensuslikke otsuseid.
Teiseks, kongress osutus poliitiliselt organiseeritud rahvuste esinduste koguks, kus olid võimalikud argumenteeritud läbirääkimised, poliitilised kokkulepped, häälte kokkuarvestamine nagu tsiviliseeritud maade parlamentides. Kuigi rahvusliikumised on madalseisus, näitas Budapesti kongress, et samal ajal on tekkinud poliitiliselt mõtlev eliit, kelle kultuuritase on niivõrd kõrge, et nendega ei õnnestu nõukogude viisi manipuleerida.
Kolmandaks, juhtus see, mida olen hakanud viimase viie aasta kogemuse põhjal võimatuks pidama: loogiline argumentatsioon võitis toore jõu.
Miks see meil õnnestus?
Eesti-mari tandem sai oma ettepanekute taha maksimumi delegatsioone ning kõik meie ettepanekud resolutsioonile kiideti heaks. Kongressi algul me ei lootnudki saavutada mingit tulemust. Vastas tundusid olevat niivõrd tugevad jõud. Tegelikult on kõik väga lihtne. Esiteks, eesti delegatsioon, erinevalt paljudest teistest, töötas, töötas ööpäevaringselt ning töötas koos Venemaa soomeugrilastega, otsides tegelikele probleemidele lahendusi. Samal ajal kui Venemaa soomeugrilaste ülemused, hr Markov ja pr Hannus kaasa arvatud, lahkusid VIP-programmi täitma, läks eestlaste missioon Venemaa hõimurahvaste ühiselamusse, kus meid võeti vastu kui sõpru, mitte kui ülemusi. Eestlastel oli vanu sõpru ja tuttavaid kõigi rahvaste esindajate hulgas. Teisalt on meil kogemusi rahvusvahelise õiguse alalt, mida kasutas ära eriti Mart Nutt eesti ettepanekute sisseviimisel resolutsiooni, ent ka teised delegatsiooni liikmed, kes neid ette valmistada aitasid.
Kolmandaks oli meil efektiivsem büroo kui kongressil, sest arvuti ja Eesti Komitee pressisekretäri kogemustega varustatud Valeri Kalabugin, kes töötas vabatahtlikult ja entusiasmist, oli võimsam ja kompetentsem kümnetest hästimakstud ungarlastest.
Ja neljandaks oli meil hea meeskonnatöö. Tõnu Seilenthal oli kongressi parim juhataja, Arvo Valton pidas suurepärase plenaaristungi ettekande, mõlemad garanteerisid kohalolnute hea suhtumise eestlastesse. Mitmed inimesed tegid lobbytööd ja töötasid sektsioonides - kogu kongress oli meie inimestega kaetud.
Lõpetuseks soovin ma kogu delegatsiooni nimel tänada peaministri eranõunikku Sirje Endret. Ilma tema abita ei oleks Eesti delegatsioon Budapesti sõitnud ega seal tööd teha saanud, sest meil poleks olnud sõiduraha.
Siiski tahaksin meelde tuletada meie riigiorganite üldist suhtumist: Vabariigi Valitsus eraldas meile Budapesti sõiduks täpselt niisama palju kui olümpiamängudel medalita jäänud parematele sportlastele preemiaks. Selle tulemusena maksis mõni Eesti delegatsiooni liige 100-dollarise osavõtumaksu ise, efektiivse büroo sõiduraha maksis ajakiri "Luup", mõnel meist polnud Budapestis legaalset öömaja. Ometi tulime kongressilt puhta võiduga tagasi.
Andres Heinapuu
kongressi Eesti-poolse korraldustoimkonna esimees