KEVADPIDUSTUSED UDMURDIMAAL
Kui mai keskpaiku saabus Udmurdimaalt Ingrid Rüütlile ja mulle ametlik kutse sõita sinna tutvuma maaga, osalema kurikuulsa Multani protsessi 100. aastapäevaga seotud üritustel ja külastada suuri rahvapidusid, oli meil mõlemal tahtmine see vastu võtta. Lõpuks selgus, et Ingrid siiski ei saa sõita, kuid nüüd ei lasknud ma end tagasi hoida isegi üksinda reisimise võimalikel ebameeldivustel. Väikeste sekeldustega (rongide sõiduplaan oli muudetud just üleeelmisel päeval, mul aga oli juba kokku lepitud kohtumine Iz^evski jaamas ärajäänud rongi saabumisajal) ja paraja hilinemisega jõudsin 6. juunil pärale. Lühikonverents, kus räägiti Multani protsessist koos selle eel- ja järellugudega, hakkas juba lõppema, kuid mingi ülevaate ettekannetest ma siiski sain. Põhjustena, mis viisid protsessini, nimetati Vana-Multani ümbruskonna vene talupoegade kadedust udmurtide jõukama elujärje pärast, udmurtide ja venelaste erinevat sotsiaalset struktuuri, stereotüüpseid käsitusi, 19. sajandi lõpul üldiselt tugevnenud venestust jne. Ilmnes, et juba enne Multani protsesse oli toimetatud juurdlusi analoogiliste rituaalmõrva-kahtlustuste asjus. Tsaarivalitsuse udmurtide-vastased aktsioonid siiski pigem tugevdasid udmurtide eneseteadvust, nõukogude-aegsed olid võrratult julmemad ja hukatuslikumate tagajärgedega. Selgus, et juba 1928. aastal algas nõukogulik udmurtide vaenamine, kõnelemata hilisematest aegadest. Udmurte kiusasid venelased, kuid venelaste hulgast tuli ka kaitsjaid. Tuntuim neist on ukraina-poola päritoluga vene kirjanik V.Korolenko, kelle mälestussammas avati Vana-Multani külas 7. juunil. Sellel pidulikul üritusel me siiski ei viibinud. Jah, kui juba mitmusevormi tarvitasin, siis olgu see ka ära seletatud. Samasugusele külaskäigule oli nimelt kutsutud kaks soome folkloristi, Helsingi ja Joensuu professorid Anna-Leena Siikala ja Pekka Hakamies, kellega ma kogu kava koos läbi tegin, lisaks veel kaks soomlast Moskvast - saatkonnatöötaja ja ajakirjanik, kes aga hiljem tulid ja varem lahkusid. Mõnel päeval ristusid meie teed veel delegatsioonidega Baðkortostanist ja Ungarist, kuid need olid erinevail eesmärkidel saabunud.
Anna-Leena ja Pekka olid varem Udmurtias käinud, mina mitte. Mul oli see-eest rohkesti tuttavaid udmurdi folkloristide, etnoloogide jt seas, hõimupäevade ajal Eestis esinenute seas, siin õppivate udmurdi tudengite omaste seas. Tutvustest oli suuresti kasu. Lihtlabasem juhtum oli näiteks tagasisõidul, kui minu Eesti pass innustas raudteekassas küsima pileti eest kahekordset hinda, mille maksmist aga sõprade abil õnnestus vältida. Rõõmsatest, isegi ootamatutest kohtumistest linnas ja maal ei maksa rääkida, samuti küllakutsetest ja kostitamistest. Programmilise poole pealt tuleks nimetada seda, et tänu Liidia Orehhovalt saadud informatsioonile sõitsime 7. juunil hoopis Karamas-Pelgasse, sest ta teadis selles külas sel päeval peetavat gõron bõdtoni , ning peab tunnistama, et Karamas-Pelgast kujuneski selle reisi kõige elamusrikkam osa. Loodetavasti saan V.Korolenko ausammast kunagi hiljem näha, ja avamisele sõitis siiski külaliste väärikam osa - diplomaatilise korpuse ja pressi esindajad.
Muidugi elavad Karamas-Pelgas Mazitovid ja muidugi oli tore nendega kohtuda, kuid see polnud ainus põhjus, miks seal veedetud päeva võib reisi parimaks pidada. Oluline oli ka see, et kuigi kathlemata organiseeritud (kolhoosiklubi?) poolt, oli Karamas-Pelga gõron bõdton siiski nö normaalmõõtmetes pidu, mitte mammutüritus. Eriliseks rõõmuks oli veel kohtumine eelmise aasta hõimupäevade ajal Eestis käinud folkloorirühmaga Kureggurtist (Kanakülast), kes Karamas-Pelgasse oli saabunud küll palju arvukamas esinduses.
Kolmes suures pajas väljaku servas kees kogu esinemiste aja tavanditoit - lihaga tangupuder, mida koos muu hea ja paremaga hakati pärast lavaesinemiste lõppu maitsma. Laulud kõlasid kogu söömaaja jooksul ja nende saatel riputati külistele kaela väike pudelike kumõs^kat ning kimbuke kompvekke. Palju vastastikust laulmist oli ka pärast, kui hakati külalisi ära saatma.
Kui pidu niidul oli lõppenud, käisime veel rajoonikeskuses toimunud üritusel, kus jälle oli laulu, tantsu ning lisaks näitus. Bas^kortostanist oli nimelt tulnud kõigi Volga regiooni rahvaste rahvariideid valmistava kombinaadi delegatsioon oma toodangu näidistega. Jääb ainult loota, et iga rahvas siiski katsuks kohapeal ise selle asjaga hakkama saada, parem vanade eeskujude najal, kuid ka udmurdi ja mari nn uued rahvariided on siiski paremad kui selline hulgitoodang.
Pika päeva lõpetasime taas Karamas-Pelgas, kus käisime Mazitovite suitsusaunas. Iz^evskisse jõudsime poole öö ajal, kuid magama jääda ei õnnestunud mul veel hulk aega, sest meel oli elevil, kõrvus kajasid laulud.
Järgmise päeva varahommikul alustasime sõitu põhja poole, kus toimus bessermanide pidu kurban. Bessermane võiks pidada udmurtide etniliseks rühmaks, kelle keeles on rohkesti turgi algupära sõnu. See pidu oli kavandatud juba kogu bessermanide asuala hõlmavana, esinejaid oli palju, väljaku äärtes oli müügilette, kus oli isegi tööstuskaupu, kuid rohkem ikka jooke, puuvilju, küpsiseid ja muud suhupistetavat. Pudrupajad ei puudunud siiski ka siin. Silmarõõmu pakkusid S^amardani külast läbi sõitmisel (just selle küla vainul pidu peetigi) väravatele ja piirdeaedadele riputatud tekstiilid - riietusesemed, käterätid jm. Udmurdi tuttavad ütlesid, et midagi sellist oli vanasti pulmade ajal tehtud. Mõte oli siis niisugune, et võimalike pahasoovijate pilgud peatuvad värava külge riputatud esemetel ning nii ei saa nad ära silmata noorpaari. Kurbanil ristusid me teed Ungari delegatsiooniga, ühe Udmurtiaga juba varem sõprussidemeid pidanud omavalitsuse esindusega. Seetõttu viidi meid enne peoprogrammi lõppu lähikonnas asuva tatari küla Palagai kooli, kus pärast koolimajaga tutvumist kutsuti jälle rikkalikule pidusöögile. Olime küll kõik juba putru söönud, kuid ega midagi, meil oli juba eelmise päeva treening seljataga ning toidud olid erakordselt huvitavad juba välimuselt ja osutusid väga maitsvaiks. Ungarlastel jätkus pärast söömaaega oma eriprogramm, meie alustasime neljatunnist sõitu Iz^evskisse. Seal tähistati muide linna 350. aastapäeva. Käisin veel Marina ja Sa^aga jalutamas, vaatasime pidutsemist keskväljakul ning lõpuks veel hotellitoa rõdult ilutulestikku.Teel oli tulnud kõvasti vihma, päev otsa pea kohal rippunud pilved olid tühjaks sadanud ning õhtu oli meeldivalt soe.
Järgmisel hommikul polnud siiski päikest välja tulnud. Öö jooksul olid kogunenud uued pilved, pealegi puhus jahe tuul. Meie kavas oli teadagi gerber. Riskin öelda, et tegelikult olid kõik kolm erinimelist pidu ühe tähendusega: nendega märgiti kevadiste põllutööde lõppu. Iz^evski külje all Jaks^uri küla tagusel niidul peetud gerber oli kavandatud juba kogu Udmurtiat hõlmavaks. Ametlikkuse osakaal oli vastavalt suurem. Zavjalovo rajooni admistratsiooni pöördumises nimetati üritust töö- ja folklooripühaks. Eesrindlaste autasustamiseni nõukogude malli järgi asi õnneks siiski ei läinud. Mitmes kõnes kajastusid lähenevad Venemaa presidendivalimised - tehti propagandat Jeltsinile. Rahvast oli väga palju, käis elav kaubitsemine ja mitut laadi paralleeltegevus laval toimuvale. Hulk pealtvaatajaid oli jälgimas näiteks ratsavõistlusi (need olid ka kurbani kavas).
Folkloori kõrval esitati lavalt ka estraadliku kallakuga ja omaloomingulisi laule, ja minu arvates oli see igati hea. Peab olema võimalik udmurdi keeles laulda tänapäevasest elust ja selle mureküsimustest, peab olema võimalik laulda laule, kus elu nähakse linnanoore seisukohalt. Ülekaaluka osa esinejaist moodustasid siiski folkloorirühmad.
Parim osa gerberist tuli pärast ametliku kava lõppu, kui tekkisid spontaansed tantsuringid. Need kujunesid mõne rühma ja muidugi just selle pillimehe ümber, liitsid omi ja võõraid, paisusid ja lagunesid mitmeks. Tantsisime meiegi ja Anna-Leena, keda juba eelmisest päevast kollitas gripp, tantsis ennast terveks!
Viimase päeva hommikupool kulus televisioonis. Lindistati vestlusringi, mida vedas meilgi käinud A.Krõlova ja kus kõnelesid Anna-Leena, Pekka ja minu kõrval veel üks udmurdi daam ja härra, kes udmurt igal juhul polnud. Kõneldi rahvuslikust identiteedist udmurtide näite põhjal, udmurdi intelligentsist, folkloorist jne. Jäid kõrvu udmurdi daami sõnad: "Pole prestiiz^ikas olla udmurt Udmurtias." Kas selle lindistuse põhjal tõesti saade valmib? Saab kuulda.
Pärastlõunaks kavandatud küllasõiduks meile enam autot ei leitud. Omast kohast oli see isegi hea, sest muidu oleksid jäänud vaatamata kohaliku koduloomuuseumi varad. Saime minna otse hoidlatesse, kus seletusi jagas noor etnograaf, Eestis hästi tuntud Serafima Lebedeva tütar Tanja.
Uut ja huvitavat teadmist sain udmurdi pühade ja külaliste kostitamise kohta kuulda veel Tartuski. Natalja Matvejeva küsis näiteks, kas Karamas-Pelgas ka oli suurtesse kumõs^ka-pudelitesse pandud metskirsioksi, nagu nende külas on kombeks. See jäi lausa kummitama. Tahaksin kunagi sellist pudelit näha.
Kristi Salve