TÄHELEPANEKUID
TEEKONNALT TARTUST SÕKTÕVKARI
(6.-9. veebruarini toimus
Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris teaduslik konverents «V.
I. Lõtkin ja soome-ugri maailm».)
Vassili Iljitsh Lõtkin (Ilja Vass, eluaastad 1895-1981) oli komi keeleteadlane, kirjanik ja rahvusliku liikumise tegelane, kelle sajandale sünniaastapäevale nimetatud konverents oli pühendatud. Eesti teadlasi esindasid Anu-Reet Hausenberg Tallinna Pedagoogikaülikoolist, Eesti Keele Instituudi vanemteadur Adolf Turkin ja Eesti Kultuurkapitali toetusel ka Eesti Rahva Muuseumi eesti etnoloogia osakonna teadur Aivar Jürgenson koos allakirjutanuga.
Et Vene Föderatsioonis liikumine / olemine on üks äärmiselt huvitav, pidevalt eksootiliselt uuenev kultuurikogemus, siis sai ette võetud ka järgnevate valitud märkmete edastamine.
5. veebruar, Moskva
Kahe rongi vahel viibime Aivariga siin kaks tundi. Vahetame raha ja vaatame ringi, et mida siis tänavail müüakse / ostetakse. Kui näiteks 1994. aastal olid põhilised käestmüügi artiklid piim, leib ja kompvekid, siis nüüd on toiduained kadunud, palju äritsetakse aga riietega. Viimaseks moeröögatuseks paistavad olevat hiigelsuured ruudulised kotid. Igal teisel inimesel näib neid olevat paar tükki. Tänaval seisavad ka ülesostjad, kes oma profiili värviliste kuulutustega reklaamivad. Näiteks võib lugeda selliseid laiahaardelisi silte, nagu:
või sarnaseid, ent sootuks lummavamaid, isegi luuletusesarnaseid:
Kummastavalt range on kõikjal nägude kontroll (väidetavalt seoses Tšetšeenia sündmustega). Kui tahame siseneda Jaroslavli vaksalisse, sulgeb meie tee jõuline naisrahvamalevlane. Küsib piletit ning kuna meil õnnetutel seda pole, nõuab kummaltki sisselaskmise eest 5000 rubla (12 krooni). Samas on perrooni poolt sissepääs tasuta. Kassas kontrollitakse kõigepealt meie passe ning alles seejärel müüakse piletid. Siis vaatab passid üle ka vagunisaatja ning Moskva-Sõktõvkar rongis toimub militaarne läbikammimine sõidu ajal veel kolm korda. (Etteruttavalt olgu öeldud, et konverentsi turvasüsteemgi sai toimima mitmel tasandil. Parlamendihoone fuajeesse sisenejaid küsitlevatest automaatidega sõduritest kuni Sõktõvkari Riikliku Ülikooli garderoobitädideni, kes seni keelduvad palituid hoiule võtmast, kuni nad kindlad pole, et oleme tulnud rahulike kavatsustega.)
6. veebruar, Sõktõvkar
Meid majutatakse hotelli Tsentralnaja, mille teatud mõttes klassikalisi mugavusi me küll äärmiselt napilt nautida saame, kuna vastuvõtjate poolt kujundatakse meie teaduslik-kultuurne programm üpris tihedaks. Kell 4 toimub teeõhtu Kuratovi muuseumis (tinglikult sarnane ehk Tartu Kirjandusmuuseumile). Meile tutvustatakse dokumendi- ja fotonäitust Ilja Vassist, näidatakse filmi, asjaosalisemad (V. I. Lõtkini õpilased, kolleegid ning naine) harutavad omi mälestusi ning samas tutvustatakse ka Ilja Vassiga seotud uudisraamatuid. Seejuures torkab silma kõikeületavalt eluterve, asjalik suhtumine Julgeolekusse, milline Eestis sarnases seltskonnas ilmselt mõeldamatu tunduks. Ilja Vass oli 1930-tel saadetud koonduslaagrisse seoses SOFIN-i protsessiga [SOFIN - Soome-Ugri Rahvaste Vabastamise Liit (Sojuz Osvobozhdenija Finno-Ugorskih Narodnostej), 1930-il Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste intelligentsi likvideerimiseks võimude poolt fabritseeritud fiktiivne organisatsioon]. Nüüd on välja antud paar publikatsiooni, mis muu seas interpreteerivad ka Lõtkini represseerimist. Esimest üllitist tutvustab Lõtkini abikaasa, tõstes raamatu adekvaatsuse garantiina soojalt esile autori kuulumist KGB ridadesse. Järgnevalt tõuseb püsti teise vastava käsitluse koostaja ning kinnitab, et eks temagi ole olnud tööl KGB-s, ning, et ega muul moel polnukski tal võimalik olnud sel teemal mingeid positiivseid andmeid koguda. Kõik kuulavad rõõmsasti ning ümisevad tunnustavalt.
7. veebruar, Sõktõvkar
Hommikul toimub Komi Vabariigi Parlamendi istungite saalis konverentsi plenaaristung. Räägitakse taas Ilja Vassist, aga et oleme eilsel teeõhtul piisava hoolega kuulanud, siis ei pea me omi kõrvu liialt pingutama. (Konverentsi jooksul peetakse ühtekokku umbes 30 Ilja Vassiga otseselt seotud teaduslikku ettekannet, teist samapalju populaarseid ning spontaanseid sõnavõtte lisandub programmilisel teejoomisel ja ümarlauas "V. I. Lõtkin kaasaegsete meenutustes".) Peale lõunat algabki konverentsi töisem osa seminariga "V. I. Lõtkin". Meie Aivariga käime programmiväliselt Komi Rahvusmuuseumis. Tutvume sealse etnograafilise ekspositsiooniga ning peame läbirääkimisi, taastamaks Eesti Rahva Muuseumi koostööd Komi kolleegidega. Samuti viibime Vene Teaduste Akadeemia uurali osakonna Komi teaduslikus keskuses, ajades antropoloogilist ugrijuttu sealsete etnoloogidega. Õhtul külastame Komi Folklooriteatrit, vaatame muusikalis-dramaatilist fantaasiat "Vör kerka" ("Jahimajake"), lavastajaks Svetlana Gortšakova. Mulje jääb hea, aga siinkohal sellest etendusest rohkem ei kirjuta.
8. veebruar, Sõktõvkar
Seminar "V. I. Lõtkin" jätkub. Suurem osa ettekandeid on siin sel päeval komi keeles. Viimane toimib antud ürituse puhul teaduskeelena täiesti adekvaatselt. Muud konverentsi ametlikud keeled on vene, saksa ja inglise. Peale lõunat toimub töö keeleteaduse ning folkloristika ja kirjandusteaduse sektsioonides. Lingvistide seas saame sõna meiegi. Aivar kõneleb soome-ugri etnomükoloogia etümoloogiast. Ettekande sisuks on seente ja nende nimetuste seos šamanismiga. Allakirjutanu pajatab üht-teist obiugri piltkirjast (ettekande tekst on kaotsis ning teaduslik sõnum tuleb kohapeal improviseerida). Eestlastest tekitab enim elevust Anu-Reet Hausenberg, vaagides vene allikaist tuntud soome-ugri hõimu zavolots^je ts^ud täpsema etnilise interpreteerimise võimalusi. Ettekande käigus toimuv järjekordne keelepuu raputamine võetakse kokkutulnud lingvistide poolt vaikimisega vastu. Saalis viibivad kohalikud arheoloogid paistavad taolisest lähenemisest aga vaimustuses olevat. Mida nad ka kõhklematult väljendavad. Õhtul toimub Sõktõvkari linnavalitsuse hoones Komi Rahvusasjade Ministeeriumi pidulik vastuvõtt, mis möödub üleüldise siira rõõmu ja sõpruse tähe all.
9. veebruar, Sõktõvkar
Kella kaheksaks ajab Aivar mu hotellis maast lahti ning saadab Sõktõvkari Ülikooli soome-ugri kateedrisse, kus olen lubanud üliõpilastele pidada Eesti Rahva Muuseumi ja soome-ugrilaste teemalise loengu. Saan sellega ka vapralt hakkama. Seejärel toimub juba mainitud meenutuste ümarlaud, mille lõppu me Aivariga ei jõuagi ära oodata, kuna peame minema rongi peale ning alustama oma kahepäevast, üsna seiklustetühja koduteed.
Art Leete