Värttinä
– toode või traditsiooni looja?
INTERVJUU VÄRTTINÄ PILLIMEHE JANNE LAPPALAISEGA
Suvel
Viljandis oli Värttinäl nii kiire pärimusmuusikafestivalilt
äraminekuga, et intervjuu jäi võtmata ning
seepärast pidi ansambli asutajaliikme ja mootori Janne
Lappalaisega vestlema Helsingis. Küsimusi esitas
Ott Heinapuu.
H: On sul mingi pilt, mida arvatakse eesti rahvamuusikast
Soomes? Palju sa ise oled kuulnud või näinud?
L: Tiit Kikas oli mu sõber Sibeliuse Akadeemias, Tulli
Lumi olen näinud esinemas, mängisime samal kontserdil.
See on üsna bluesi- või jazzimõjuline, neil
tundub olevat meiega sama idee: kasutada pärimust lähtepunktina,
ei proovita enam teha asju nii, nagu neid enne tehti, sest vanaviisi
tegemine ei tundu enam põnev.
H: Jaa, aga kui palju on Soomes inimesi, kes väärtustavad
just seda allikat, kui palju sellist stiili harrastatakse?
L: Nii-öelda normaalsete inimeste hulgas seda ei kuule,
see on rohkem õppeasutuste rida, nt Sibeliuse Akadeemias
ja muudeski kõrgkoolides rahvaluule osakondades õpetatakse
etnomusikoloogiat. Sealt leiab inimesi, kes trügivad sinna
õppima, seal on siis head võimalused asjasse süveneda,
uurida materjale, sest kirjapanekuid ja talletusi on palju.
Soomes on elav pärimus katkenud, samuti Vene Karjala poolel
suuresti. Seal maaühiskonnas on mitmeid sugupõlvi
antud suuliselt pärimust edasi – see on olnud loomulik.
Nõukogude Liidus siis pisteti lapsed kooli ja öeldi:
vot, ei laula seda, ei räägi seda keelt, nii seal
traditsioon katkeski.
H: Kas nüüd tuleks pärimust uuesti õpetada
või anda võimalus seda õppida ja siis seda
kasutada?
L: See ongi minu meelest probleem, et omal ajal laule-lugusid
ei õpetatud, lihtsalt kuulati. Hetke pärast too
kuulaja aga ei mäleta meloodiat enam täpselt ja teeb
oma versiooni. Praegu, kui asju õpitakse noodist, õpivad
kõik täpselt sama versiooni ja mängivad täpselt
nii, nagu see, kellelt lugu üles on kirjutatud. Kunagi
18. sajandil polnud noote. Mees võttis viiuli ja mängis
mingit lugu. Siis tuli teine moosekant, kuulis toda lugu ja
läks oma teed. Hiljem aga hakkas meelde tuletama, et kuidas
see käis.
H: Kas pärimusmuusika või rahvalaulu õpetus
Soomes on noodipõhine?
L: Ei. Idee on selles, et mõlemat peab kasutama, nii
noodilugemist kui kuulamist. On hea, kui kuulad vana arhiivilindistust
ja võtad noodigi kõrvale, see on siis paremini
mõistetav, kasutatakse sama rida, seejärel tekib
muundusi, ja kui sa siis hakkad seda analüüsima, on
kergem visandada pilti, mismoodi seda meloodiat võib
teisendada. Teine võimalus on laulda sama rida kümme
korda, siis küllastud sellest – hakkad teisendusi
välja mõtlema (improviseerima). Mõlemat moodi
on võimalik. Aga see, et jälle teatud mõttes
jõuda selleni, mis see omal ajal on olnud, nõuab
tänapäeval palju rohkem tööd, sest inimesed
kalduvad rohkem jääma etteantud meloodiasse kinni.
Põhjus on selles, et koolis õpetatakse muusikat
ikkagi kui noote. See on aga hoopis erinev sellest, kuidas pärimuslikult
asi on käinud.
H: Millised on võimalused toetuda traditsioonilisele
rahvamuusikale või muuta osa traditsiooni oma kultuuri
osaks siin Soomes? Kas peale Sibeliuse Akadeemia või
Tampere etnomusikoloogia osakonna on veel kohti või inimesi,
seltskondi, kes seda teevad?
L: Jaa, muidugi. Mu meelest on head võimalused, seepärast,
et inimesed on nagu mõistnud selle olulisust.
On teatud vanu pillimehi, kelle arhiivilindistustest võib
õppida nende stiili. Aga see pole lõppeesmärk,
vaid igaüks arendab selle põhjal oma stiili välja.
Arhiiv on esimene samm selles suunas. Arhiiv on nagu hinge toit,
jõu allikas. Noodikogudest saab head teavet, näiteks
rütmika kohta, mis kohati on üsna keeruline, nii et
seda on raske lindilt välja lugeda.
H: Kui palju pärimuslikku muusikat lauldakse Helsingis
lihtsalt n-ö huvi pärast? Milline see kultuur on?
L: Ma ütleks, et sellist nagu ei olegi, et lauldaks runolaulu
või regilaulu. Võib-olla on mõningaid harrastajate
rühmi, nt rahvaülikoolides. Ja kindlasti õpivad
neid üliõpilased ülikoolis. Seda vist ikka
ei ole, et kamp koguneb ja hakkab laulma. Ainsad kohad, kus
kuuleb ja võib näha, et neid koos lauldakse, on
festivalid, nt Kaustisel, Rääkkyläs või
Haapaveel (Haapavesi Folk), seal siis – ka ikkagi peamiselt
üliõpilased, kes on laule õppinud, neid ka
laulavad.
H: Milline on teie stiili rahvamuusika või, ütleme,
etnomuusika positsioon Soomes?
L: Festivalidel pakutakse tänapäeval kõigile
midagi. Nt 15 aastat tagasi oli Kaustise festival “hoopis
teine asi”, siis käisid seal vaid n-ö asjas
sees olevad inimesed. Nüüd on sellest saanud pereüritus,
kus on ka rocki, jazzi jmt. See on vahend festivalile raha hankimiseks.
Festivali algne idee on tagaplaanile jäänud. Kaustinen
oli algul ikka tõeline pärimuse koht. Aga teisalt
– kui meie esinesime esimesi kordi Kaustisel, siis meie
peale oldi nagu pahased, selle muusika peale, mida me esitasime,
et – “mida te nüüd õieti teete,
et see ei ole päris rahvamuusika, nii ei tohi laulda ega
mängida jne”… Meie muusika iva ongi just selles,
et me proovisime muusikat n-ö elustada, teha muusika elavaks.
Mõnedel inimestel on kivistunud ettekujutus, milline
rahvamuusika peab olema, ja nad tahavad seda sellisena säilitada,
panna muusika n-ö klaaspurki ja säilitada seda formaliinis.
H: Kui Tulli Lumil on elektrit, teevad nad uuemat muusikat.
Kui ei ole, siis laulab Julgi nagu vanasti.
L: Meie kasutame ka elektrilisi pille, mitte akustilisi, sest
muidu polekski tänapäeval võimalik, see peegeldabki
tänapäeva elu maailmas, me ei tahagi olla inimesed
kolmesaja aasta tagant. See oleks mõistusevastane. Sest
ma tean, et need inimesed elavad praeguses ajas. Peame olema
arengu tipul ja mõtlema välja uusi asju. Oleme loovad
inimesed. Loovus peab olema see juhtlõng, mitte iga hinna
eest paigal seista, samal ajal kui kõik muu liigub.
H: Üks, mis on mõjutanud Eesti pärimusmuusika
maastikku, on see, et Eesti on lihtsalt nii palju vaesem maa,
meil lihtsalt ei ole nii palju võimendusi ega kitarre
ega muid pille. Tantsuõhtuks piisab ühest lõõtsamehest,
kenal suveõhtul võib sama hästi tantsida
õues.
L: See ongi jah, just vana mõtte järgi. Selle vastu
mul ei ole midagi. Eks mõnikord satume meiegi sõpradega
baaris jämmima, mängime nii soome rahvamuusikat kui
iiri oma… mida iganes. See on tavaline asi, kuigi oleme
võõrdunud akustilisest maailmast. See, kellele
muusika on suunatud, esitab teatud mõttes nagu omi nõudmisi:
kui omal ajal inimene laulis iseendale toa nurgas, võis
see olla täitsa võimas. Selle muusika algne lähtekoht
oli, et see ei olnud “esitatav muusika”, “muusika
esitamiseks”, vaid iseendale äraolemise mõnusaks
tegemiseks. Nüüd on olukord muutunud – teised
inimesed on huvitatud sellest, mida sa teed ja see seabki tingimused
– kui sul on publikuks tuhandeid inimesi ja kõik
tahavad samal ajal sind kuulata, siis polegi muud võimalust
kui kasutada võimendust. Ja situatsioonis, kus ei esitata
endale, vaid vastamisi on esitaja ja kuulaja, on vastastikune
mõju ka pisut erinev. Kui sul on tuhande inimesega tarvis
kontakti saavutada, siis see on ikka hoopis teine asi kui laulda
kahele inimesele.
H: Kas ja kuidas tuleks ühendada Värttinä
pärimuse õpetamise või omaksvõtmisega,
pärimuse ökoloogiaga? Millisel positsioonil on ülikoolid,
harrastajad, Värttinä? Kas sellisel skaalal olete
teie olete õpetajad, eeskujud või reklaamijad?
L: Õpetajaid on olnud ka enne meie tegevuse algust. Aga
kui meid hakati märkama, sai võimalikuks, et paljudele
noortele hakkas meeldima see, mida meie teeme. See jällegi
tekitas võimaluse korraldada laagreid, kust saab üha
paremaid ja paremaid õpetajaid. Rahvamuusikaõpetuse
tase tõusis üsna kõvasti. Kui mõelda,
et me läksime Sibeliuse Akadeemiasse õppima, võrrelda
kui palju inimesi üritas siis sinna pääseda ja
kui palju nüüd, ja mis tasemega nad juba tulevad,
siis nüüd on nii suur tung, et kõik inimesed
ei mahugi õppima. Ilmselt on meil seejuures teatav äratajate
roll. Näitasime, et ka pärimusmuusika on huvitav,
kui võtta ta omaks ja teha seda omamoodi.
H: Palju Soomes selliseid Värttina-tüüpi
kollektiive üldse on? On neid palju?
L: Ma ei ütleks, et palju, aga peale selle on ju palju
lihtsalt harrastajaid, kes mängivad meie meloodiaid ja
meie mugandusi, kas lindilt kuulatuid või noodist. Hiljuti
ilmus raamat *, kus on ka meie lugude noote. Eesmärgiks
oli, et harrastaja võtab oma kitarri ja hakkab siis laulma,
seejärel kuulab meie plaati ja näeb, mis tegelikult
loos toimub. Seal raamatus on kõik pisut lihtsustatud,
paarirealine laulumeloodia ja kitarrisaade on kirjas, et oleks
lihtne seda kohe mängida.
____________
*Nevalainen, Kimmo. Värttinä : korkeelta ja kovvoo
: historia, musiikki ja nuotit. Helsinki : Like, 2001.