nr 3(29)

oktoober
2003

Hantõ-Mansiisk – Moskva – Udmurtia
Ühe seto tüdruku rännak, et ugrilasi oma silmaga kaeda
Kairi

Alljärgnevalt on tegemist ülalnimetet kodaniku reisiheijega, mille ta saatis oma isiklikele sõpradele ja mida on kohutaval kombel tsenseerinud infokeskuse töötaja, kes tegelikult on hoopis kongressi sekretär.

Jõudnud hiljaaegu koju, sain rahulikult tööpostil istudes ning üle pika aja taas kord korralikku kohvi juues sirvida muljeid oma viimaselt reisilt…

Hantõ-Mansiisk

Külastasin paika Uurali mägede taga – Hantõ-Mansiiskit. Elamusi kogunes kahetisi: ühelt poolt vaadatuna oli reis imeline, teisalt aga paras kultuurišokk.
Lend Hantõ-Mansiiskisse läks iseenesest hästi – tegin lennukis kohe tutvust oma naabritega (kolm suurt vene meest), kellega tuli edasise sõpruse kindlustuseks paar pitsi tõsta. Keeldumine oli tulutu. Ütlesin nalja pärast, et neil tuleb mulle kiirabi lennujaama vastu kutsuda. Ja mis ootas mind lennujaamas? Loomulikult kiirabiauto, mis oli valmis mind ja neid kolme viima, kuhu iganes meil soov on! Ent olin siiski piisavalt osav leidmaks inimesi, kes mind tegelikult ootasid ning viisid hotelli nimega “Seitsmel mäel”. Hotell, mis kunagi on ehitatud rahvusvahelise kahevõistluse tarvis, asub kaunis ning kohalike inimeste jaoks olulises, kui mitte lausa pühas paigas.
Kogu reis oli nagu tragikoomiline tõsielufilm. Et olime Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liikmed, siis võõrustas meid Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna administratsioon.

Päevad olid täidetud istungite ja ekskursioonidega, millele õhtuti järgnes kultuuriprogramm. Sain üsna kähku aru, et ametlikku programmi järgides ei näe ma midagi. Linn ei ole põlisrahvaste – hantide ja manside – elukoht. Linnas elavad põhiliselt venelased või venestunud kohalikud. Õhtune kultuuriprogramm tähendas enamasti, et tuli istuda pika laua ääres, süüa tohutus koguses maitsvat toitu ning “taluda” vähemalt kümmet toosti tunnis, mis omakorda tähendas, et viinaklaasid täitusid aina uuesti ja uuesti… Pidulaud paistis täitvat külaliste laialivalgumist vältivat funktsiooni. Sellest hoolimata õnnestus mul jalutama lipsata.

Oli üsna pime ja olin kuulnud, et õhtuti võib linnas üksi kõndimine ohtlik olla, ent tegelikkuses see polnudki nii hull. Linn iseenesest on kena, kui sealt kiiresti läbi sõita. Ma rõhutan: kiiresti. Peatänavad on asfalteeritud (ideaalsed nt rulluisutamiseks), hoonete fassaadidelt särab vastu värske värv, marmor, läikiv metall… Suure osa uutest euroopalikus stiilis, ent veidrate venepäraste detailidega majadest (pangad, kino, administratsiooni hoone, kultuurikeskus, teater) on ehitanud soomlased.
Aga pruugib astuda vaid mõni samm kõrvaltänavale, et näha elumaju, sageli lagunenuid, koledaid, lehkavaid.

Et piirkonna käekäiku on kujundamas 17 naftakompaniid, näeb ühiskondlikest hoonetest. Tegemist on n-ö nafta-linnaga. On ehitatud teater, ülikoolihoone jm, mida meile esitleti kogu hiilguses, et näidata, kui palju on tehtud põlisrahvaste heaks. Igaüks, kes tahab seal töötada, saab uhiuue korteri jne. Ent, kallid sõbrad, mis rõõmu on suurest 5000 üliõpilasega ülikoolist piirkonnas, kus põlisrahvastel on vaevalt põhiharidus? Lisaks – hariduseredelil edasi jõudmine tähendab automaatset venestumist.

Ma ei kohanud ühtegi hanti. Põlisrahvad elavad metsades, kunagi linna minemata. Nende traditsiooniline eluviis on samuti ohus: põdrad joovad naftakompaniide reostatud vett, lapsed on tihti haiged… Kõige kummalisem on aga see, et nende esivanemate maal ei ole enam vahet öö ega päeva vahel: puuraukude tulede valgel võib öösiti vabalt nt raamatut lugeda. Kui nafta ükskord otsa saab, hüljatakse piirkond arvatavasti täielikult, sest üsna pea muutub see lihtsalt elamiskõlbmatuks. Oleksin ehk meelsasti läinud Obi jõele õngitsema, ent vaevalt tihanuks ma sealt püütud kala süüa – arvatavasti ei ole selle säilitamiseks õli tarvis lisada, sest see voolab jões niikuinii…

Linna väline hiilgus mind ei huvitanud, lootsin vaadelda ja kohata tavalisi inimesi, kes elavad üsna äärmuslikes oludes (muidugi mitte nende jaoks). Neil on vähe lootust parematele aegadele, keele säilimisele, kultuuri püsimisele väljaspool muuseumiseinu. Inimesed, kes sellistes tingimustes
on suutnud säilitada emakeele ja traditsioonilise eluviisi, lihtsalt peavad olema äärmiselt tugevad. Ja neil on õigus enda üle uhke olla.
Jah, midagi nii ekstreemset ei leia Euroopas mitte iialgi. Lahkusin Hantõ-Mansiiskist kerge masendustundega, lootes jõuda sinna uuesti võimalikult ruttu ning ilma igasuguste ametlike programmideta.

Moskva

Saabunud Hantõ-Mansiiskist Moskvasse, jäi meil edasilennuni Ishkari aega seitse tundi. Kasutasime seda kesklinnas lõunatamiseks: bussi ja metrooga kesklinna, lõuna restoranis “MuMu” Arbatil, metroo ja bussiga tagasi Vnukovo lennuväljale, kus kohtasime kena vanemat vene härrasmeest (tal oli ülikondki seljas). Härrasmees pakkus meile abi õige värava leidmisel, check in’is jm. Et meil oli endiselt lennuni aega, tänasime teda ning otsisime kohta, kus seda õlut juues kiiremini mööda saata. Meie tuttav härra muidugi teadis meid juhatada kioskisse, kus õlu oli kaks korda kallim kui mujal, ent mida ümbritsesid istumiseks mõeldud lauakesed. Olime üsna väsinud. Vene geoloog – nagu härrasmees mainis end olevat – muudkui aga lobises, kiitis Eestit ja Soomet, kõneles oma Eesti sõpradest ning jutustas kurva loo sellest, kuidas ta oli olnud sunnitud müüma oma suvila Pärnus, ja et ta on parajasti teel Iisraeli südameoperatsioonile.

Olin just lõpetanud oma esimese õlle, kui meie juurde astus kena noor mees, Soome lipp nööpaugus (sest ta olevat Karjalast pärit), ja küsis pastakat, sest ta polnud leidnud mitte ühtegi kogu lennujaamas. Tahtis täita mingit deklaratsiooni. Noormees näitas üles huvi meie päritolu vastu ja üritas istuda meie lauda, mis õnnetuseks oli aga kõiksugu pampudega ümbritsetud. Niisiis istus ta naaberlauda ja kirjutas seal ise aeg-ajalt meie poole kiigates. Äkitselt tuli veel üks mees. Küsis pastakat, et deklaratsiooni täita. Kui ma talle pastaka andsin, nügis ta pambud laua ümbert eemale, tõi kohale kaks tooli – endale ja noormehele kõrvallauast. Mees väitis end olevat New Yorgist ja teel sugulasi külastama. Seega oli moodustunud kena “rahvusvaheline seltskond”, nagu nad olukorda nimetasid. Kõik tutvustasid end üksteisele, surusid kätt…

Niisiis võtsin ma veel ühe õlle ja juttu jätkus, kuni geoloog küsis, kas ma olen Saksamaal käinud. – Muidugi, jaa! – Saksamaal mängivat naised ohtrasti kaarte. Mehed joovad õlut, naised mängivad kaarte. Hmm. Mina ja mu reisikaaslane ei olnud üldse kaartidest huvitatud, meie uued tuttavad aga muudkui arutasid mastide ja piltide väärtuse erinevusi Karjalas ja New Yorgis. Ja mida ma näen! Täiesti tühjast kohvrist (nagu ma kogemata märkasin) võttis geoloog välja paki kaarte (NB! Kõik, mida vajate reisiks Iisraeli, on pakk mängukaarte, ja veel veekindlaid). Mu reisikaaslane ütles “ei” ning jätkas rahulikult õllejoomist – ta oli juba aru saanud, mis äriga on tegemist… Ka mina keeldusin, mispeale vahetasime paar eestikeelset lauset. Geoloog lahkus sõnatult lauast. Härrasmees New Yorgist hakkas meid vene keeles roppustega üle valama, et mis me räägime eesti keelt nii toredas rahvusvahelises seltskonnas, see polevat üldse viisakas, eestlased on üldse ülbed, pahad ja rumalad…
Eemalt nägime neid üksteisele õlale patsutamas. Suurepärane! Kogu näitemäng oli vaid meie jaoks mõeldud: kolm meest lõbustasid meid poolteist tundi, üritades kaardimänguni jõuda. Ilmselt oli palju harjutatud, sest kõik tuli neil nii loomulikult välja. Siit ka pisike hoiatus: olge Moskva lennuväljadel ettevaatlikud, sest nagu me ümber vaadates märkasime, oli käimas mitmeid sedalaadi stsenaariume ja näidendeid...

Udmurdimaal festivalil Pelnjan

Lend Moskvast Udmurtiasse kestis kolm tundi. Ishkari mineku peamine põhjus oli etnofutu festival “Pelnjan” (tõlkes “pelmeen”, täht-tähelt “kõrvakujuline leib”), mis koosnes debattidest, ümarlaudadest, soome-ugri kunstnike näitustest ning kontsertidest ja kõiksugu etendustest.
Lennuk maandus vihmasajus, Udmurdi etnomusikoloog Marina ja tema autoga sõber olid meil vastas. Muuseas, ma olin lennukis ainuke naisreisija, ülejäänud inimesed olid ärimeeste moodi – lennureis maksab tavalise inimese jaoks lihtsalt liiga palju – ühe otsa pilet 100 eurot. Panime pagasi auto peale ja istusime sisse. Auto ei käivitunud. Seejärel proovis hulk mehi seda käima lükata, kuid tulutult. Seejärel kasutas meie autojuht palju inetuid sõnu ning kutsus ligi teise auto, et kasutada selle akut. Lõpuks olime teel Ižkari. Sadas nagu oavarrest ja me olime surmväsinud. Mis ometigi ei seganud meid Marina pool varase hommikutunnini juttu vestmast, seltsiks palju ehtsaid udmurdi pelmeene ja jooke. Oli palju kõnelda. Hommikul saatis Marina meid bussi peale, mis pidi kõik festivalil osalejad sõidutama Alnaši külla (see on rajoonikeskus Lõuna-Udmurtias). Meid oli tervitama tulnud kogu küla – kumõška (kohalik samakas), pelmeenide, või ja leivaga, maitsvate rahvustoitudega, eriliselt hea seenekaljaga (võib-olla sisaldas ka kärbseseeni – ei tea). Lauad olid kaetud linna peatänavale ning oli lausa võimatu vältida vanu naisi kolmeliitriste kumõškapudelitega või ära joosta pirukakaussidega mammide eest, kes isiklikult kõikidele palu suhu toppisid ning kontrollisid, kas kõik sai ikka korralikult alla neelatud…
Nii me siis jalutasime läbi küla – ümberringi tantsivad ja laulvad rahvariietes kohalikud, koolitäis lapsi kõigile lilli jagamas, mehed lõõtsa mängimas. Ja loomulikult kohtas igal sammul vanamammisid suurte pudelitega külalisi püüdmas ja kinnitamas, et just nende napsud on parimad kogu linnas. Lõpuks jõudsime kultuurimajja, kus toimus umbes neljatunnine kontsert, mis hõlmas erinevaid performance’eid, kontserte, tantse jne. Lisaks oli seal mitmesuguseid töötube ning seto kunstniku Evar Riitsaare näituse avamine, kus ma julgesin ka veidi torupilli mängida. Sel hetkel olin ma juba osav muusik (vahemärkuseks – teatava koguse kumõška järel võib nii mõnestki kobakäpast äkitsi hea pillimees saada). Õhtu lähenedes pakiti meid jälle pisikestesse vahvatesse igivanadesse bussidesse, mille juht pidi iga kümne kilomeetri järel mootorisse vett ja bensiini lisama, ning sõidutati külla nimega Assangurt, et külarahvaga pidutseda ning vaadata, kuidas põlevad õlgedest skulptuurid, mille meisterdamiseks kunstnikel oli kulunud terve päev. Külla saabumisel tabas meid taas eelpool kirjeldatu: kumõška, pelmeenid, toit, laul, tants, ning loomulikult oli kogu küla kohal.

Et kõrvaltänavad olid väga mudased, saime jällegi kena jalutuskäigu osaliseks küla peatänaval (taas lauad lookas ohtrast söögist ja joogist) sihiga küla kultuurimajja.
Haned – iseenesest kenad olevused – plätserdasid kõikjal vabalt mudas ringi ning öösel, kui väsinult magamiskohta jalutasime, pidin korduvalt pori seest oma kingi otsima, mis sinna ära kadusid.
Ei saa jätta mainimata, et udmurdi traditsioonis on pudel majas alati naise käes: kui naine soostub mehele pitsi andma, siis ta ka annab, vastasel korral on mees kaine.
Kui kultuurimajja jõudsime (mis nägi rohkem välja nagu vana küün), oli see juba rahvast tulvil. Selgus, et algamas on järjekordne kontsert ja kõigil külalistel palutakse üles astuda. Laulmine tundus hea mõte ning me ronisime eestlastega lavale. Ja laulsime kogu südamest! Meid saatis tohutu edu – inimesed aplodeerisid, huikasid ja äkitselt olime kuulsad…

Seejärel kutsuti meid ühe künka nõlvale niidule, sest seal olid valmis saanud puder ja supp – mille keetsid vanad naised sealsamas niidul paganlikul moel ohverdatud looma lihast. Tegemist oli niisiis püha pudru ja supiga, kuigi meile seda otseselt ei öeldud. Ja taas algas üleüldine pidu, tantsud, ühislaulmised jne. Imeline. Öösel süüdati suured lõkked ning õlgedest skulptuurid. Kõik tundus lausa nõiduslik, seda on raske kirjeldada.

Lõpuks, kui ma olin nii väsinud, et ei suutnud enam kõndida ega tantsida sentimeetritki, jagati külalised n-ö oksjoni korras laiali. Võite juba ette kujutada, et vastuvõtja kodus ootas ees lookas laud ja kumõška… Ja enne hommikusööki – arvake ära! – ikka pisike tops kumõškat enne teejoomist! Ja pandi kaasa veel teemoonakski…
Külarahvaga hüvastijätt peatänaval kujunes kahetunniseks: nemad laulsid, meie laulsime, tantsud-mängud… ja need mammid suurte pudelitega: “Joo, joo!” – see tähendab udmurdi keeles sedasama mis eesti keeles.

Reis jätkus sõiduga Jelabuga linna, kus kõik algas otsast peale. Tatarstanis asuv Jelabuga oli aegu tagasi tähtsamaid udmurdi hariduskeskusi. Taas kord märkasin, kui ajuvaba on viia kultuurikeskus rahvast eemale ja tõmmata administratiivpiir sinna, kuhu see absoluutselt ei sobi... Aga nii on lihtsam assimileerida, integreerida, hävitada rahvustunne. Tegelikult ei olnudki seal enam midagi näha peale püha mäe, kus mul tekkis tarvidus torupilli mängida, kuigi muudkui sadas ja sadas, mis pole pillile sugugi hea. Aga seal mäe peal oli kõik nagu muinasjutus! Mängisin nagu ei kunagi varem, mängisin viise, mida ma polnud iial varem kuulnud, mängisin ja mängisin – tundus, et väga pikalt, mis on minu kohta ebatavaline, tundus nagu ümbritseks mind tohutu vägi.

Päeva veeredes külastasime Šiškini muuseumi, kus polnud vist mitte ainsatki kunstniku originaaltööd – see-eest vohas ümber maja kanep. Jelabuga suurima vaatamisväärsusena pakkus giid vaadata maja, kus poos end üles kuulus luuletaja Tsvetajeva, nägime tema hauda, kust maiseid jäänuseid pole iial leitud.
Võiksin sellest ilmselt jutustada päevade kaupa – kõik oli tohutult veider, aga samas tore ning põnev.

Sattusin ka mõnda poodi – kas kujutate ette suurt kauplust kaheksa müüjaga ning ainsamagi ostjata, kus on müügil umbes 20 erinevat eset (nt 1 mootorratas, 1 diivan, külmkapitäis searasva, 1 jogurt ja hapukoor, üht sorti makaronid, pluss kümme sorti komme ja alkohoolseid jooke)? Mina ka mitte. Tõsiasi on aga see, et kohalikel poodi asja ei ole – oma toidu kasvatavad nad kodus ise. Ega neil millegi ostmiseks raha ka pole, sest palka saadakse erinevates toodetes (nt padjavabrikus töötades saadakse palka patjades, mida võib siis ise sobivama kraami vastu vahetada).
Kurbusega pidin maha jätma lahkete ja toredate inimeste maa. Kui me ära hakkasime sõitma, loobiti meie bussile järele sületäis lilli. Kuna hüvastijätt võttis taas kord üsna palju aega, jõudsime raudteejaama alles 15 minutit enne rongi väljumist, ostsime piletid ja veetsime rongis rahuliku öö teel Moskvasse. Ülejäänud reis oli igavavõitu. Välja arvatud kohutav kogemus Tuborgi õllega, mille ostsin Komsomolskaja raudteejaamast Moskvas. Pärast esimest lonksu selgus, et sel pole minule tuttava Tuborgiga mitte midagi ühist – käesolev oli toodetud Ukrainas, nagu sildilt lugeda võis. Midagi nii kohutavat polnud ma kunagi varem maitsnud! Siit soovitus: ärge ostke eales Venemaal “välismaa” asju, eelistage kohalikku kraami – see on vähemalt ehtne!
Selle optimistliku märkusega lõpetan oma raporti ja soovin teile kena suve ja puhkust… juhul kui teil see on…

tagasi


Infolehe algus |Aken soome-ugri maailma

MTÜ Fenno-Ugria Asutus
ROOSIKRANTSI 6, 10119 TALLINN. TEL. (0)6445119, FAKS (0)6448322, fu@eki.ee
KUPERJANOVI 16, 50409 TARTU. TEL. (07)420380, ylle@haldjas.folklore.ee
Infolehe on koostanud Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus, suri@suri.ee
Andres Heinapuu (vastutav toimetaja; andres@suri.ee)