Konverents toimus Tartus 14.-15. aprillil 2003 ning sellel osalesid teadlased Eestist, Soomest, Lätist, Leedust, Poolast, Rootsist ja Venemaalt. Soome-ugri uurijatest olid peale soomlaste ja eestlaste esindatud udmurdid ja komid. Konverents toimus paralleelselt kahes sektsioonis ning hulk osavõtjaid olid esindatud stendiettekannetega. Huvi foorumi vastu oli seega elav, mida näitab veel seegi asjaolu, et korraldajatel tuli pooled esinemissoovist teatanud teadlased konverentsist kõrvale jätta.

Tagantjärgele võib kõhklusteta öelda, et konverents oli huvitav ning sageli nauditavgi. Ei puudunud metodoloogiline diskursus (Outi Lehtipuro kõneles 1970ndate kriisist suhtumises “maailmakuulsasse Soome meetodisse” ning uute lähenemisviiside visast kujunemisest läbi aastakümnete), paindlik analüüs ega kirjeldavad ettekandedki.

Soome-ugri kultuuridega seoses kõneldi puudega seotud uskumustest ja rituaalidest komidel (Aleksander Tšuvjurov), Komi Vabariigi Rahvusmuuseumi püsiekspositsiooni kontseptsioonist (Olga Smirnova), Sõktõvkari emade ebausukujutelmadest ja maagiast (Ljubov Sažina), komide pidustustekultuurist 1920ndatel (Irina Kotõleva), Ingerimaa rahvapärasest prohvetlusest (Taisto Raudalainen), obiugrilaste hingekujutelmadest (Jelena Martõnova), muutustest udmurdi külakogukonna maailmapildis (Aado Lintrop) ja udmurdi naiste elukäiguga seotud taigadest (Svetlana Karm). Peale selle olid mitmed ettekanded seotud eesti ja seto kultuuride käsitlemisega. Metsaneenetsitest rääkisid Eva Touloze ja Liivo Niglas, kusjuures viimane demonstreeris ka oma filmi ”Juri Vella maailm”.

Konverentsi orgkomitee eesotsas ERMi teadusdirektori Pille Runneliga olid teinud ära meeletu töö, kuid see tasus end igati ära. Konverents sujus tõrgeteta ning enam-vähem kõik jäid toimunuga rahule. ERMi aastakonverentsid on aga kujunenud Eesti etnoloogia olulisimateks regulaarseteks teadusfoorumiteks.