Majanduslik olukord

Ringkonna peamisteks majandusharudeks on põllumajandus ja metsatööstus. Märkimisväärsel hulgal maavarasid pole ringkonnas seni leitud. Nõukogude perioodil loodud ühismajandid on alles, kuid enamasti kiratsevad. 1990. aastate jooksul langes põllumajandustoodang umbes poole võrra. Nagu paljudes teisteski Venemaa maapiirkondades, on ka siin täheldatav naturaalmajanduse taassünd. Tõusnud on nn potipõllumeeste toodangu osakaal elanikkonna (peamiselt oma pere) toiduga varustamisel.

1990. aastate algul langes seoses üldise majanduslangusega Venemaal järsult ka nõudmine puidu järele, ning metsavarumine ringkonnas on sellest ajast vähenenud umbes 4 korda. Töötlevat tööstust on ringkonnas vähe. Tööpuudus on suur ning ei kajastu ametlikes andmetes päris adekvaatselt. Nimelt on suur osa töötavast elanikkonnast justkui hõivatud kiratsevas põllumajandussektoris, kus palgad on sageli väga viletsad ning kuude kaupa välja maksmata.
Permikomi autonoomne ringkond on üks Venemaa Euroopa-osa majanduslikult ja sotsiaalselt mahajäänumaid piirkondi. Elanikkonna enamik elab allpool ametlikku toimetulekupiiri, sotsiaalprobleemid on ulatuslikud – rahva tervise halvenemine, keskmise eluea langus, negatiivne iive, laialt levinud alkoholism, võõrandumine ühiskonnast jms. Samas pole maavaradega rikkalikult õnnistatud ning suure tööstuspotentsiaaliga Permi oblast sugugi Venemaa vaesemate regioonide killast. Oblasti ja ringkonna elatustasemete vahel haigutab lõhe. Näiteks oli Permi oblasti keskmine palk 2002. aasta suvel 4375 rubla, Permikomi ringkonnas aga 2536 rubla. Sõiduautosid ühe elaniku kohta on ringkonnas 3 korda vähem kui oblastis. Pole siis ime, et nooremad ja võimekamad elanikud püüavad oma ringkonnast plehku panna.

Ringkond ja Permi oblast

1992 said autonoomsed ringkonnad föderatsiooni subjektideks (Venemaa Föderatsiooni moodustajaliikmeiks). Tekkis huvitav topeltalluvuse probleem. Ühelt poolt allus Permikomi autonoomne ringkond otse Moskvale ja omas seal teatavat sõnaõigust, teisalt oli aga osa Permi oblastist, mis ise oli samasugune föderatsioonisubjekt.

Tekkisid pinged Kudõmkari ja Permi vahel. Permis ei tahetud aru saada, miks ringkonnale, kus elanikke on sama palju kui mõnes (mitte kõige suuremas) Permi linna mikrorajoonis, on antud samasugused riiklikud institutsioonid ja õigused nagu oblastile. Ringkonda süüdistati kahe lehma lüpsmises. Ühelt poolt sai ringkond otsetoetust Moskvast, teisalt pidi aga oblasti eelarvest finantseeritama mõningaid ringkonna eluvaldkondi (teed, energeetika).

Seda probleemipundart püüti lahendada Kudõmkari, Permi ja Moskva vahelisi võimupiire ja -valdkondi kindlaks määravate kolmepoolsete lepingutega, ent süsteem ei hakanud päriselt tööle. Peapõhjuseks on ilmselt ringkonna vaesus, iseseisvalt on ta praegu majanduslikult eluvõimetu. Moskva subsiidiumid moodustavad ringkonna eelarvest 75%.

Keelesituatsioon

Ametlik keel Permikomi autonoomses ringkonnas on vene keel. Teisiti see antud taseme etnilis-territoriaalses autonoomias olla ei võigi. (Teise ametliku keele, “riigikeele” võivad Venemaa Föderatsioonis kehtestada ainult vabariigid – toim märkus.) Komi keele positsioon on tugevam maal ning vanema ja keskmise põlvkonna seas. Maal elavaist komidest peab komi keelt oma emakeeleks 79% ning vene keelt 16%. Kudõmkari komidest peab komi keelt emakeeleks vaid 44%, umbes pooled pealinna komid peavad emakeeleks vene keelt. Kõnekeelena valdavad komi keelt siiski pea kõik ringkonnas elavad komid.

Lapsed ja noored oskavad komi keelt vanemaist tunduvalt kehvemini, eriti linnas. Vaid pooltes ringkonna koolides on komi keel ja kirjandus esindatud õppeainena, aga neis koolides õpib kokku vaid 36,5% õpilastest (tegemist on väiksemate maakoolidega). Ülejäänud koolides on kogu õppetöö venekeelne. Komi keelt valdavatest õpetajatest on puudus.

1920. aastail loodi kirillitsal põhinev permikomi kirjakeel, lühikese perioodi vältel kasutati ka ladina tähestikku, ilmus õpikuid, aja- ja ilukirjandust. Seoses rahvusliku intelligentsi vastu suunatud repressioonidega 1930. aastate II poolel algas permikomi kirjakeele väljatõrjumine ühiskondlikust elust ning praegu permikomi keel enam kirjakeelena peaaegu ei toimi. Kirjakeelena valdavad permikomi keelt rahuldaval tasemel vaid pooled ringkonna komidest, ning nemadki eelistavad tegelikult lugeda ja kirjutada pigem vene keeles. Kudõmkari 5000 õpilasest oskas 2001. aastal komi keeles lugeda vaid 37.

Komikeelseid raamatuid ja muud kirjavara antakse välja väga vähe. Ringkonnas on kaks ajalehte, nö ametlik leht “Parma” ja eraleht „Parma-Novosti“. Mõlemad lehed on venekeelsed. Ametlikus lehes ilmub kord nädalas komikeelne lehekülg. Kohalik raamatukirjastus on rahalistes raskustes, välja suudetakse anda paar raamatut aastas. Kakskeelne lasteajakiri “Silkan” ilmub M. A. Castréni Seltsi toel. Kohalikke raadiosaateid on 7 tundi nädalas, neist komikeelseid 45 minutit. Kohalikus televisioonis (tunnike päevas) on komikeelsete saadete osakaal 10%.
Komikeelne kõrgkultuur on vähearenenud. Kudõmkaris on alates 1931. aastast kutseline teater, kus aastas tuuakse lavale 7-8 etendust, sh vaid üks komikeelne. Komikeelseid etendusi käiakse vaatamas meeleldi, kirjakeele suhtes tekkinud võõrastus seejuures ju ei sega. Ka teatri juhtkonnal poleks ilmselt midagi komikeelsete etenduste osakaalu suurendamise vastu, probleem on aga selles, et pole komikeelseid näidendeid. (Sürjakomidel on seejuures Komi Vabariigis piisaval tasemel dramaturgia, mida on tõlgitud ka muudesse Venemaa vähemuskeeltesse ja mängitakse edukalt ka nt Tatarstanis – toim märkus.)

Vene keel on keelte piirkondlikus sotsiaalses hierarhias palju kõrgemal kui komi keel. Vene keel esindab kõrgemat elatustaset, “suurt vene” kõrgkultuuri, võimsat massikultuuri. Komi keel on selle kõige vastand. Komi keel on eelkõige kodune keel, külavahel ja lauda juures oma inimestega kõneldav keel. Kui suhtlussituatsioon on vähegi formaalsem, minnakse automaatselt üle vene keelele. Näiteks Kudõmkari bussijaamas kodukülla piletit küsides kasutab permikomi kindlasti vene keelt, ehkki müüja on suure tõenäosusega komi, aga ta pole selles kindel ja kardab sattuda ebameeldivasse olukorda. Sama lugu kordub kaupluses. Komikeelse pöördumise peale vastab venelannast müüja tavaliselt, et ei saa aru, halvemal juhul ja pahas tujus võib aga ka midagi šovinistlikku kähvata ja see on valus.

Võõra inimesega alustatakse suhtlemist vene keeles, nii näeb ette kohalik etikett. Kui jutu käigus selgub (näiteks aktsendist), et vestluspartner on komi, siis minnakse üle komi keelele. Vanematel ja keskealistel, eriti maainimestel, on siis isegi piinlik vene keeles jätkata, nad sageli ei oskagi eriti hästi vene keelt, nende esmane kõnekeel on komi keel. Permikomi linlased ja noored võivad aga vene keelt kasutada isegi omavahelises suhtluses, see on harjumuspärasem.

Rahvuslik identiteet

Permikomide rahvustunne on nõrk. Nad kalduvad venelastelt üle võtma enda kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe ning ei soovi end eriti oma rahvusega samastada, eriti linlased ja noored. 1991. aastal oli vaid 44% külades ja 30% linnas küsitletud permikomidest oma rahvuse üle tingimusteta uhked. Alla 30-aastaste seas oli vastav protsent veel tunduvalt madalam. Suur osa permikomisid peab end osaliselt venelasteks (selleks annab näiteks õiguse mõni venelane suguvõsas, etniliste segaabielude suhteliselt pikaajalise ja laia leviku tõttu pole see sugugi haruldane) või rõhutab, et ollakse Venemaa kodanik.

Enamik Kudõmkari komidest on sündinud külades ning ainult kodukülas käies nad ennast enamasti komina tunnevadki. Olla komi tähendab elada külas. Permikomide etniline identiteet on väga tihedalt seotud maaeluga, ent Venemaa provintsi maaelu on praegu majanduslikus madalseisus ning selle prestiiž, seega ka komi olemise prestiiž, on madal. Permikomi on linlase silmis eelkõige harimatu vatikuues joodik, kes ei saa oma eluga hakkama ja vireleb vaesuses. Sellisega ei soovita end samastada.

Ka valdavalt venekeelsetes linnades elav permikomi diasporaa, mille tekkepõhjused on eelkõige majanduslikud, soovib permikomidest distantseeruda, tarvitab komide kohta asesõna “nemad”. Diasporaal on ringkonda jäänud sugulastele üpris suur mõju. Pea igal permikomil on mõni väljaspool ringkonda elav sugulane. Diasporaa maine on hea, sest nende elatustase on kõrgem. Perifeeria silmis esindavad nad keskust, “suurt maailma”, mida näidatakse teleris, kinos ja värvilistes ajakirjades.

Tulevikuväljavaated

Viimaste aastate jooksul on ülevenemaaline poliitika liikunud ringkondade, eriti vaeste ja subsiidiumidest elavate ringkondade peremees-oblastitega kokkusulatamise suunas. Permikomi autonoomse ringkonna praegune kuberner Gennadi Saveljev (rahvuselt muide permikomi) on seda suunda ebajärjekindlalt toetanud. Arvatakse, et praegu toetaks ringkonna elanike enamik liitumist oblastiga, põhjuseks eelkõige lootus elatustaseme ühtlustamisele.
Permikomide ja nende keele ning kultuuri säilimine on vaesuses virelevatele inimestele teisejärguline. Palju on ükskõiksust ja apaatiat. Ringkonna venelastest elanikkond on muidugi liitumise poolt. Siiski on ka neid, kes territoriaalse autonoomia säilitamist aktiivselt toetavad, kogutud on paarkümmend tuhat allkirja. Permikomi intelligents üldiselt toetab praeguse autonoomia säilitamist, arvates, et selle kaotamine tooks pikemas perspektiivis kaasa ka permikomide kadumise.

17. veebruaril 2003 andsid ringkonna administratsiooni juht Gennadi Saveljev ning Permi oblasti kuberner Juri Trutnev Kudõmkaris allkirja lepingule ja memorandumile, millega nähakse ette ringkonna ja oblasti liitumisel tekkiva uue föderatsioonisubjekti moodustamine. Venemaa presidendile Vladimir Putinile saadeti kiri palvega seda plaani toetada. Ringkonna ja oblasti liitumise poolt on ka ringkonna esinduskogu saadikute valdav enamik. 2003. aasta detsembris, samaaegselt Riigiduuma valimistega korraldatakse liitumise küsimuses tõenäoliselt referendum. Aga 26. veebruaril tähistati laialdaselt ringkonna 78. aastapäeva!

Perm loodab ilmselt ringkonna ja oblasti liitumisega lahendada tülikaid võimujagamisprobleeme. Ringkonnale Moskvast antav toetus hakkaks ilmselt käima läbi Permi. Praegu on ringkond oblasti 40-liikmelises seadusandlikus kogus esindatud 2 saadikuga. Kui selles osas midagi ei muutu, saab neil olema raske oma ringkonna finantshuve kaitsta. Oblastivõimud võivad olla huvitatud ka ringkonna territooriumil leiduvatest võimalikest nafta- ja väärismetallivarudest.

Võimalik, et kompensatsiooniks etnilis-territoriaalse autonoomia likvideerimise eest pakutakse permikomidele mingisugust kultuurautonoomiat, kinnitatakse, et nende keel ja rahvuskultuur ei kao kuhugi. Algul rahvuskultuuri erinevate valdkondade rahastamine võib-olla isegi suureneb, suhteliselt jõukal oblastil on selleks enam võimalusi. Hiljem aga võidakse rahvuslik-territoriaalse autonoomia raames loodud institutsioone majanduslikule otstarbekusele viidates sulgema hakata. Milleks ühele Permi oblasti rajoonile kutseline teater, kui seda teistes rajoonikeskustes pole? Milleks nii mitu muuseumi või nii suur raamatukogu, võidakse küsida, seejuures tõesti ainult majanduslikku kokkuhoidu silmas pidades. Ohtu võib sattuda ka Permi toeta 1995. aastal Kudõmkaris tööd alustanud Udmurdi Riikliku Ülikooli filiaal. Kohaliku haritlaskaadri ettevalmistamisel ja koondamisel on see institutsioon väga oluline.

Rahvuslikult mõtleval permikomi intelligentsil võib olla õigus, kui nad kardavad, et tänasel Venemaal ei pruugi kultuuriautonoomia ühe väikese rahvuse püsimajäämist tagada ja et rahvuslik-territoriaalne autonoomia on selleks kindlam vahend. Rahvuslikult mõtlevale komi haritlaskonnale nii Permikomi autonoomses ringkonnas kui Komi Vabariigis on selge, et kõige paremini mõjuks komi rahvuse säilimisele sürja- ja permikomide tihedam lõimumine kuni liitumiseni välja.

Sürja- ja permikomi keeled pole nii erinevad, et läbi ei saaks ühe kirjakeelega. Ühtne kirjakeel tähendaks suuremaid tiraaže ning komikeelse kirjavara omahind poleks enam nii kõrge. Sürja- ja permikomi intelligents võiks liituda üheks, senisest elujõulisemaks tervikuks.

Tihedamat integreerumist kahe Komimaa vahel on takistanud otseste ühendusteede puudus. Kudõmkarist Sõktõvkari pääseb ikka veel ainult taliteega või siis suure ringiga Permi ja Kirovi kaudu. Aga maanteed juba ehitatakse. Kavas on ka Uurali tööstuspiirkonda Arhangelski sadamaga ühendava raudtee rajamine. See raudtee (Belkomur) läbiks nii permi- kui ka sürjakomi alasid ning ühendaks seega kaht Komimaad. Samas on tegemist üle komide peade kavandatud mastaapse äriprojektiga, mis ei pruugi komi rahvuse säilimise seisukohalt sugugi üheselt kasulik olla. Raudtee ehitamine ning sellega võib-olla kaasnev tööstuse areng võib tähendada venekeelse tööjõu uut sissevoolu komide asualale.

Kaks teineteisega piirnevat föderatsioonisubjekti võivad ühineda ning Permikomi ringkond ja Komi Vabariik vastavad sellele tingimusele samamoodi nagu ringkond ja Permi oblast. Probleem on ajaloolises traditsioonis, Permi oblasti ja Permikomi ringkonna vahel aastakümnete jooksul välja kujunenud majanduslikes ja muudes sidemetes, harjumuses.
Permikomidele on kogu nõukogude perioodi vältel sisendatud, et nad on eraldi rahvus, ehkki ajalooliselt üks komi rahvuse harusid. Permikomide enamik ei ole praegu Komi Vabariigiga ühinemiseks valmis. Rahvusliku intelligentsi mõju rahvahulkadele on nõrgavõitu, võimalused valgustustööks (propagandaks) ahtakesed.

Pole selge, milline on praeguse Venemaa rahvuspoliitika. Vähemalt sõnades pole kõigi venemaalaste lõplikku kultuurilist venestamist eesmärgiks seatud. Kas tänapäeval lepitaks Moskvas kahe Komimaa ühinemisega? Kui ka Permikomi autonoomse ringkonna asemel peaks tulevikus olema lihtsalt Permi oblasti Kudõmkari rajoon, on siiski veel vara sealsele rahvale kriipsu peale tõmmata. Mõeldagu kas või vepslastele, keda on palju vähem kui komisid, kuid kes ka ilma autonoomiata nõukogude perioodi kuidagi üle elasid.

Lisalugemist: Rein Taagepera. Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa, 2000. – Komilased: põhjapoolseim tähestik, lk 319–360.* Seppo Lallukka. Permin läänin perukoilla: Silmäys Pohjois-Uralille kesän 2002 kynnyksellä. Helsinki: Venäjän ja Itä-Euroopan instituutin kirjasto, [2002]. 20 lk. Seppo Lallukka, Liudmila Nikitina. Continuing with Perm’, turning to Syktyvkar, or standing on one’s own?: The debate about the status of the Komi-Permiak Autonomous Okrug. // Nationalities Papers. 2001. Vol 29. Lk 129–151.* Seppo Lallukka. Komi-Permiak and Russian: changing patterns in linguistic attachment of a small Finno-Ugric group // Eurasian Studies Yearbook. 1996. Vol 68. Lk 145–165. Seppo Lallukka. Territorial and demographic foundations of Komi-Permyak nationality // Nationalities papers. 1995. Vol 23. Lk 353–371.* K. И. Куликов. Национально-государственное строительсво восточно-финских народов в 1917-1937 гг. Ижевск, 1993. – §4. Борьба коми-пермяков за объединение с коми-зырянaми, с. 102–113.* Д. Батиев. К вопросу об объединении всего народа коми // Парма. 1991. N 1. С. 69–73. (Ümbertrükk ajakirjast Коми му – Зырянский край, 1924, nr 4-5.)* *Tärniga märgitud on olemas SURI raamatukogus Koostanud SURI

vt ka lisamaterjali komi rahva arvukuse ja ajaloo kohta