Oskar Loorits ja liivlased
Bille Blumberg
9.–12. novembril toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Oskar Looritsa 100. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvaheline konverents, mille üldteema oli "Rahvausund ja folkloor aastatuhande vahetusel". Oskar Looritsa konverentsi puhul avati Eesti Kirjandusmuuseumis kaks näitust: Marika Mikkori fotonäitus "Jäljed minu territooriumil" ja ehtekunstnik Kärt Summataveti joonistuste ja ehete näitus "Lapsepõlve üminad". Konverentsil esines liivikeelse ettekandega Renate Blumberg, mille tõlke siin avaldame. Originaali lubas publitseerida Liivisõprade Ühing. Loetavuse huvides ja mahuprobleemide pärast oleme ta ettekannet veidi lühendanud ning ära jätnud viited.
Sedapuhku ei tahaks ma rääkida Oskar Looritsast mitte kui liivlaste uurijast, vaid kui liivlaste sõbrast ning liivlaste toetusliikumise rajajast Eestis ja Soomes. Oskar Looritsa teekond liivlaste juurde algas juunikuus 1920 Lûþòu külast, kus ta oli Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni abilisena. Kaasasõitjat valides otsis professor üliõpilaste hulgast võimalikku järglast väljaõpetamiseks. Talle jäi silma kaks üliõpilast – Julius Mägiste ja Oskar Loorits, kellest valis viimase.
Loorits osutus nii arukaks, et Kettunen sai talt uurimistöös palju tuge juba esimestest ekspeditsiooni päevadest alates. Lisaks hakkas Loorits varsti tavaliste keelenäidete kirjapanemise kõrval sügavamat huvi tundma liivi etnograafia ja rahvaluule vastu. Nagu hiljem on selgunud, oligi see Looritsa kutsumus ning temast Kettuneni järglast läänemeresoome keeleteadlasena ei saanudki.
Nii Lätis kui Eestis peeti Oskar Looritsat mässajaks või skandalistiks, sest ta polnud diplomaat ja ütles otse välja, mida mõtles ning see tegi ta elu sageli keeruliseks. Kuid liivlaste juures oli Loorits kõikide lemmik ja sai isegi kaks liivikeelset hüüdnime – Vâldapä (Valgepea) ja Nuoºizând (Noorhärra). Mitmes kodus võeti teda vastu kui oma poega. Ta olevat saanud hästi läbi ka lastega. Vanema põlvkonna mälestustes pole 1920ndatest ja 30ndatest aastatest muude teadlaste nimesid eriti säilinud, kuid Looritsa ehk Vâldapä nimi ja temaga seotud juhtumid on paljudel meeles.
Minu perekonnas näiteks on levinud järgmine lugu. Esimest korda kuulsin seda oma sugulase Pouliò Kïaviòa käest., hiljem leidsin selle ka trükitud kujul (P. Lindsaare artiklis ajakirjas Karjalan Heimo, 1969, nr 9/10, lk 139). Aastal 1948 oli seda Saksamaal Lindsaarele rääkinud Looritsa ristitütar Silvija Bertholde. Tema ema oli rasedana pikali puhkama heitnud ja magama jäänud. Ärgates näinud ta toa keskel valge peaga võõrast meest ja ehmatanud väga. Kui siis tumedate juustega vanematele valge peaga tütar sündis, otsustas külarahvas, et põhjuseks oli Looritsa tekitatud ehmatus. Süüdlane paluti hiljem lapse ristiisaks ja ta oli nõus.
Aastaks 1920 oli liivlaste olukord järgmine. Esiteks tähendas I maailmasõja sundevakuatsioon paljudele kuueaastast pagulust Läti sisemaal, Eestis ja Venemaal, mistõttu osa liivlaste nooremast põlvkonnast unustas emakeele. Teiseks, liivi keelt kasutati ainult kodukeelena, liivikeelset kirjandust ei olnud, Matteuse evangeeliumgi oli ilmunud viimati 1880. aastal. Kolmandaks, liivi rannal valitses vaesus ja liivlastel polnud haridust. Oli selge, et kui midagi ette ei võeta, ootab liivlasi kiire lätistumine.
Need tingimused määrasid ka liivlaste toetajate tegevuse peasuunad: liivikeelse lugemisvara loomise ja liivlaste ühiskondliku organisatsiooni asutamise. Kohe pärast ekspeditsiooni võeti Akadeemilise Emakeele Seltsi programmi vaimse ja materiaalse abi andmine liivlastele. Kõigepealt andis selts 1921. aastal Tartus välja “Esimese Liivi lugemiku”. Selle koostajad olid ametlikult L. Kettunen ja O. Loorits, kuid tegelikult koostas Loorits selle üksinda.
Alates 1920. aasta sügisest ilmuvad Eesti lehtedes regulaarselt Looritsa artiklid liivlastest ja nende olukorrast. Alguses olid need üsna süütud lood, nagu näiteks “Pildikesed liivlastest”, hiljem hakkas ilmuma ka teravamaid artikleid, näiteks “Liivi rahva elu ja surma küsimus”. Üha enam kritiseeriti Läti hoolimatust liivlaste vastu. Peab tunnistama, et kriitika oli põhjendatud. Esimesed ärevad signaalid tulid Lätist juba aastail 1922-1923. Liivlased ei saanudki oma valda. Raskusi oli ka Liivi Liidu asutamisega. Alles veebruaris 1923 kinnitavad Läti ametlikud võimud teisel katsel Liivi Liidu põhikirja.
Tundub, et Loorits lootis ikkagi kogu aeg, et Läti võtab liivlaste eest hoolitsemise enda peale. Kasvõi sellepärast, et Liivi Liit siiski registreeriti, ehkki raskustega, ja lubati õpetada liivi keelt mõnes ranniku koolis, kuigi ainult valikainena. Ta oli esitanud Läti Kultuurifondile kolm projekti. Esimene nägi ette palgalisa liivi keele õpetajatele. Teine – anda välja liivi keele õpik algkoolidele. Kolmas – toetada raamatukogu rajamist, kus oleks ka lätikeelseid raamatuid. Need lootused kadusid veebruaris 1924, kui Loorits sai Läti Kultuurifondilt eitava vastuse. Peale selle hakkas läti ajalehtedes ilmuma üha ebaobjektiivsemat informatsiooni liivlastest ja nende uurijatest.
Näiteks ajaleht Latvis (23.12.1923) kirjutab: “Juba mõnd kuud eestlane Loorits käib ringi Popeni ja Dondangeni rannas liivlasi “uurides”. Kuulub jutte, et liivlaste “uurimise” ettekäändel siia jäävat elama püsivalt 1-3 eestlast. /.../ Mõned liivlased olevat palunud Eesti Riigivanemat, et see avitaks ühendada Popeni ja Dondangeni rannariba üheks vallaks. Jõuludeks Eesti Akadeemiline Klubi saatis liivi lastele kinke. Riiklikult mõtlejaid liivlased ei saa aru, mispärast nimetatud Klubi ei kinkinud annetusi esiteks oma veeuputuse all kannatanud kaasmaalastele.”
Äraütlemine ja lehejutud vapustasid Looritsat sedavõrd, et ta hakkas korraldama artiklite kirjutamist Eesti ja Soome lehtedesse – “Eestis ja Soomes peab visatama ükskord pomm: valla-asi, kultuurifondi asi, Hõimuklubi ja minu isiku toetamine ja lõpuks valeteated rannalt!”. Professor Kettunen võiks kirjutada Päevalehte ja Helsingin Sanomatesse. Postimehele võiks kirjutada keegi teine liivi toetajatest. Martti Haavio võiks panna artikli Uusi Suomi lehte, tema ise aga hakkab läti lehtedesse kirjutama.
Kuid Jaunakas Ziòas ei avaldanud tema pikka artiklit, kus ta kirjeldas liivlaste tõelist olukorda. Selle asemel avaldas Jaunakas Ziòas lühikese jutukese “Veel Kuramaa liivlastest” (“Vçï par lîbjiem Kurzemç”, 18.02.1924), kus öeldakse: “Tartu ülikooli magister ja stipendiaat Oskar Loorits on saatnud meile laiema artikli, milles ta mõistab hukka läti ajakirjanduse pahatahtlikke artikleid liivlastest ja eriti lehte Latvis. Järgnes väga lühike artikli sisu ümberjutustus, mille lõppu oli lisatud järgmine toimetuse märkus: “Lätlastel ei või olla midagi selle vastu, et meie naabrid, eesti ja soome teadlased tunnevad huvi väljasurnud liivi rahva riismete vastu, niikaua kui sel huvil on teaduslik ja kultuuriline iseloom. Neis piirides saame me alati teineteisest aru.”
O. Looritsat see seisukoht ei peata. Tegelikult tegutseb ta kõik 20 aastat nii liivlaste uurijana kui ka liivlaste toetamisliikumise eestvõtjana, jättes viimase ala siiski järkjärgult teiste hõimuliikumise aktivistide hoolde. 1930ndatel aastatel teeb O. Loorits juba liivlaste heaks oma teadlaseautoriteeti kasutades rohkem, kaitstes avalikes ettekannetes ja artiklites liivlaste eluõigust.
Kuid hõimutegevuse tagajärjel saadetakse eesti folklorist Oskar Loorits augustis 1937 Baltimaade ajalookongressi ajal Lätist välja. Läti ajalooallikates leidub ainult üks uurimus, kus on seda sündmust puudutatud, kusjuures uurimuses pakutud versioon toimunust ei lähe kokku Looritsa enda kirjeldusega, mis leidub tema kirjades L. Kettusele. Läti pool esitab Looritsat piiririkkujana, kel läks Läti piiri ületamine korda ainult seetõttu, et eesti teadlasel oli kollektiivne kutse kongressile ja kõikidel olid haridusministeeriumi load, ning kartes külalisi solvata, ei olnud piirivalvurid ebasoovitavate isikute nimekirju kontrollinud. Nii jõudis Loorits Riiga, kuigi ta oli kuulutatud Lätile ebasoovitavaks isikuks juba aastal 1935.
Loorits ise väidab, et ta on takistamatult ületanud Läti piiri 20. ja 24. jaanuaril 1937, mida tõestavat ka templid tema passis. Samal aastal tuli ta uuesti Lätisse 23. juulil, s.o peaaegu kuu aega enne ajalookongressi. Kuni kongressi alguseni töötas Loorits rannikul Soome-Ugri Seltsi poolt finantseeritud muinasjutukogumiku käsikirja kallal ega aimanudki, et on ebasoovitav isik. Ta kavatses jätkata tööd pärast kongressi, mistõttu suurem osa käsikirjast jäi Mazirbesse Kôrli Stalte kätte saksa keelest liivi keelde tõlkimiseks. Veel novembri alguses ei olnud Loorits seda tagasi saanud. See liivi muinasjutukogumik, mis pidi ilmuma liivi ja saksa keeles, ei näinudki muide kunagi päevavalgust. Alles 20. augustil, kongressi viimasel päeval, saab O. Loorits Riia Eesti saatkonna kaudu teate, et ta peab ebasoovitava isikuna Lätist lahkuma. Põhjusena mainis saatkonna sekretär Looritsa liiviteemalisi ettekandeid ja artikleid, eriti “Liivi rahva elu ja surma küsimus”, ning kõnet Kalevala peol Soomes. Looritsa varasemate esinemistega võrreldes pole neis sisuliselt midagi uut – samad etteheited Lätile, et ollakse liivlaste vastu hoolimatud. Uus oli aga Läti poliitiline olukord. Hiljem, selgitades asja Eesti Välisministeeriumis, õnnestus Looritsal täiendada oma pattude nimekirja: initsiaalidega O.L. signeeritud kirjutis Päevalehes (mille autoriks osutus Otto Liiva) ning kihutustöö liivlaste hulgas, et nad nõuaksid Liivi ranna Eesti haldusesse võtmist, et eestlased võiksid sulgeda Riia lahe, kasutades oma uut territooriumi ja Sõrve säärt.
Enne 1937. aasta jõule sai Loorits Eesti Välisministeeriumilt ametliku teate, milles lätlased lubasid ta ebasoovitava isiku staatuse tühistada. Tal lubatakse minna jõulude ajal Riiga tingimusel, et tagasi tulles annab Loorits artiklites ja intervjuudes ainult Läti-sõbralikku informatsiooni. Sellele vastas Loorits, et ta ei tee midagi tellimuse peale, vaid üksnes südametunnistuse järgi. Sellega asi lõppeski – ja pärast seda Oskar Loorits enam Liivi rannas ei käinud. Oma mitmeaastast tegevust liivlaste heaks võtab Loorits kokku järgmiselt: “Oma sõitudes liivlaste juurde pole ma kunagi tegelnud poliitikaga ega ole Läti siseasjadesse sekkunud. Olen ka selles kindel, et teisedki soome ja eesti teadlased ja hõimuliikumise aktivistid pole kunagi läinud sinna poliitikat tegema, vaid kultuuritööd, mis pole kunagi lätlaste suhtes vaenulik olnud.”
Kuni surmani jäi Loorits liivlaste uurimisele truuks, kuigi publikatsioone avaldas ta hilisematel aastatel üsna vähe. Ligi aasta enne surma, 19. jaanuaril 1961, kirjutab Oskar Loorits uuelt kodumaalt, Rootsist oma lähedasele sõbrale ârmaz propesor-izand (armsale professorihärrale – liivi k) Lauri Kettunenile järgmised read, mida võiks ehk nimetada tema vaimseks testamendiks: ”Aga surma tunnen ukse taga ning mõtlen murega, kui palju, kui palju mu elutööst jääb pooleli, kõnelemata kodumaale mahajäänud valmis käsikirjadest (määratu monograafia setukeste imede- ja ikoonideusust jne.) – jah, ühes keldris Tartu ligidal nad on nüüd tontide närida, et kinnitada meie tõdemust: tühi töö ja vaimu närimine... /.../ Olen tõmbunud tagasi avalikust elust, isegi Soomet ma pole pärast 1939 enam külastada tihand, kuigi mu “Liivi rahva usund” IV seisis seal Lauri Posti algatusel üle kümne aasta, oodates asjatult Soome Kirjanduse Seltsis trükkitoimetamist. Nüüd seisab mul riiuleil selliseid käsikirju pikk rida (osa Dublini deponeeritud), kuid nüüd tunnen saatuselle alistunult, et olengi ju vaibunud minevikku, kellest tänapäev möödub vaikides – Issandalle tänu kõige eest!”