Raske on hoida oma rahvuslikku nime puhtana
Konstantin Zamjatin, Tartu Ülikooli magistrand Udmurdimaalt
Välismaa soomeugrilased ei saa sageli aru Venemaa hõimuvendade loidusest ja initsiatiivitusest oma rahvusliku arengu küsimuste lahendamisel, mõnikord on seda meile lausa ettegi heidetud. Osalt nende muret jagades, tahaksin siiski veelkord meelde tuletada, et Venemaa rahvuspoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline ja kui raske on seal hoiduda oma nime määrimast.
Tänaseks on selgeks saanud, et Venemaa uue presidendi algatatud reform Venemaa riikliku võimuvertikaali tugevdamiseks, st föderaalringkondade loomine ja teised riigi tsentraliseerimise meetmed, on suunatud eelkõige sellele, et reaalne võim Venemaal läheks föderatsiooni subjektidelt ja nende juhtidelt föderatsiooni keskusse.
Isegi niisugused “tugevad” regioonid, nagu naabruses asuvad Tatarstan ja Baðkortostan, on sunnitud viima oma vabariigi seadused kooskõlla Venemaa omadega. Sellest protsessist pole kõrvale jäänud ka Udmurdimaa.
Muudatused puudutasid eelkõige Udmurdi Vabariigi põhiseadust. Praeguseks on Udmurdimaa riikluse fiktsioon ka juriidiliselt, paberilt, kadunud. Vastavalt muudetud põhiseadusele hakkab Udmurdi Vabariik edaspidi oma territooriumil riigivõimu teostama “iseseisvalt” (samostojatel'no), mitte “suveräänselt” (suverenno) nagu varem. Riigi peatunnus on teatavasti suveräänsus. Ning mis puutub iseseisvusse, siis liigset iseseisvust ilmutava kohaliku pealiku võib soovi korral maha võtta ja kinni panna, sest neilt on võetud puutumatus.
Teiseks tähtsaks uudiseks konstitutsioonis on vabariigi presidendi ametikoha sisseseadmine. Udmurdimaa oli viimane Venemaa presidendita vabariik. Nüüd see viga parandatakse: 15. oktoobril toimuvad valimised ning kampaania on juba täies hoos.
Pole saladus, et poliitika on Venemaal räpane asi. Liiati, kui see puudutab niisugust maiuspala nagu mitte küll suveräänse, kuid ikkagi vabariigi presidenditool. Muidugi pole presidendi amet toimuva reformi kontekstis Venemaa poliitilisel areenil nii kaalukas kui varem. Kuid vabariigi praegune juhtkond on selle koha saamiseks liiga palju jõudu ja vahendeid kulutanud, et nüüd äkki keelduda järsku süllekukkunud kingitusest. Päris kindlasti ei mahu vabariigi ladviku plaanidesse selle ameti andmine mõnele võõrale. Kõik saavad aru, et sellele järgneks juba edukalt ümberjagatud võimu uuesti ümberjagamine.
Udmurdimaa näitel leiab järjekordset kinnitust tõde, et võimulolijaile kõlbavad võitluseks vastasega kõik vahendid ja et võimulolijail on kolossaalsed ressursid vastaste mustamiseks. Ning nad kasutavad oma vastaste hävitamiseks valimatult iga võimalust ja kõiki, ka kõige räpasemaid poliitilisi tehnoloogiaid. Isegi siis, kui nende kasutamise tagajärjeks on rahvuslik lõhe ja vastasseis.
Parlamendi esimehe peakonkurenti presidendi kohale, endist valitsuse esimeest, juhtusid toetama udmurdi rahvusliku liikumise liidrid. Ning just see on rahvussuhete teravnemise põhjus Udmurdimaal.
Konfrontatsiooni ajendiks sai ühenduse Udmurt Keneð häälekandjas Gerd ilmunud artikkel “Udmurdi Vabariigile udmurdi seadused” (nr 5, 22. V 2000), mille autor esitas lausrumala nõudmise – võrdsustada valimistel üks udmurdi hääl kümne mitteudmurdi omaga. Selle artikli avaldamise tagajärgi ei osanud toimetus “ette aimata”, nagu ta pärast ise häbelikult teatas. Toimetus hindas seda, mis hakkas pärast artikli avaldamist toimuma kohaliku ajakirjanduse veergudel ja raadios, pealkirjaga “Palju kära ei millestki” (nr 7, 29. VII 2000). Väljendid nagu “skandaalne rassistlik publikatsioon” ja “agressiivne udmurdi natsionalism” muutusid lausa igapäevaseks. Veelgi enam: vabariigi justiitsministeerium tegi ametliku hoiatuse rahvustevahelise vaenu õhutamise lubamatuse kohta.
On mõistetav, et rahvuslik liikumine taotleb osavõttu vabariigi poliitilisest elust. Kuid pingelises valimiskampaania õhkkonnas peaksid rahvuslikud jõud olema eriti ettevaatlikud ja meeles pidama oma ressursside piiratust, muidu võib tekkida oht saada rahvusliku provokatsiooni ohvriks. Ning kahekordselt ettevaatlik peab olema, kui võimukonkurendid kasutavad ära rahvusliikumise juhtide toetust. Kahetsusega tuleb nentida, et jälle on tehtud andestamatuid vigu, mis määrib udmurtide nime.
Võib-olla on tõesti õigus neil ideoloogidel, kes arvavad, et rahvuslikkusel pole kohta poliitikas? Igatahes on parem end poliitikast kõrvale hoida, kui tegelda sellega oma rahva kahjuks.
Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)
© SURI