Marimaa tšekistid tunnevad meie vastu tõsist huvi

Marimaa tšekistid tunnevad meie vastu tõsist huvi

Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) Marimaa direktsiooni ülem Nikolai Dolgopolov ütles oma intervjuus ajalehele Marijskaja pravda (5. VIII 2000) muuhulgas:

“Välismaalased tunnevad meie vastu huvi, ja küllaltki tõsist! Marimaa huvitab “meie kolleege” väga vähemalt kahes küsimuses. Esiteks, vabariigi põlisrahvas esindab soome-ugri rühma. Mis see siia puutub? Aga kas teile on Tšetšeenia näitest vähe? Viimastel aastatel oleme tõkestanud terve rea soomlaste, ungarlaste ja eriti eestlaste katseid kasutada soome-ugri sidemeid vabariigisisese olukorra teravdamiseks ning separatistlike meeleolude provotseerimiseks kuni vabariigi Venemaast eraldamiseni. Ja see, et Marimaal “rahvusküsimust” praktiliselt pole, on tõsine saavutus, loomulikult, mitte üksi meie oma. Kuigi mõned riigid ei jäta meid ikka veel rahule. See sobib suurepäraselt Lääne strateegilise eesmärgiga Venemaa lammutada. Üks vahenditest on rahvustevaheliste konfliktide provotseerimine.”

Kui möödunud aastal hõimupäevade eel Ajalehes Vek ilmunud Igor Averini artikli “Suur-Soome püüab tungida Jenisseini” (vt Infoleht 1999, nr 4, lk 15; http://www.suri.ee/il/99/4/oht.html) kohta võis arvata, et see on maailma mitte päris adekvaatselt tajuva etnograafi isiklik paranoia, siis ülaltoodud tsitaat kinnitab, et see peegeldas juba siis vähemalt Venemaa vastuluure seisukohti. Teisalt võiks meenutada veel tollasele Venemaa rahvuste ministrile Ramazan Abdulatipovile omistatud väidet 1998. aastast, et soome-ugri üliõpilasi õpetatakse Eestis spioonideks, mis küll hiljem ta ametkonna poolt ümber lükati.

Seisukohad ise aga on kahtlaselt sarnased 30ndate aastate võimumeeste omadele. Nii udmurdi kirjanduse nestori Kuzebai Gerdi kui teiste soome-ugri rahvaste intelligentsi hävitamise ettekäändeks olid absurdsed süüdistused, nagu oleksid nad olnud Soome või Eesti luure teenistuses ja tegutsenud eesmärgiga eraldada Volgamaid Venemaast, et neid siis Suur-Soomega ühendada. (Fabritseeritud “SOFINi kohtuasjas” olid Lääne strateegilisi huve esindama pandud niisugused “luuretegelased” nagu vanavarakoguja Aleksander Põrk, keeleteadlane Julius Mark, soome fennougristid Yrjö Vichmann, Sulo Haltsonen, Uuno Taavi Sirelius, Heikki Paasonen, Ilmari Manninen jt.¹) Ses seoses on tähelepanuväärne, et teisal samas intervjuus väidab Dolgopolov end KGB-mineviku üle uhkust tundvat ning rõhutab: “Järjepidevus on üks meie töö aluseid.”

Muidugi võib FSB-lastest aru saada: kui tšekistidel polnud enam dissidente jälitada, pidid nad töö säilitamiseks uue vaenlase välja mõtlema. Soome-ugri oht on mõeldavaist vaenlastest mugavaim, sest niikuinii ei hakka keegi soome-ugri vabariike Venemaast eraldama. Aruannetes saab aga asjaolu, et Mari Eli Vabariik on ikka veel Venemaa koosseisus, oma väsimatu töö tulemuseks lugeda.

Kas FSB on praegu ette valmistamas uut soome-ugri rahvusliku intelligentsi vastast pogrommi või püüab midagi tegemata ülemuste heakskiitu ja palgatõusu saavutada, on kõrvalseisjal raske ära arvata.

¹Vt nt K.I.Kulikov. Nacional'no-gosudarstvennoe stroitel'stvo vostočno-finskih narodov v 1917–1937 gg. Iževsk, 1993, lk 227-248 või R.Taagepera. Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu, 2000, lk 298-299.

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)