Taagepera raamat soomeugrilastest ilmunud ka eesti keeles
Hõimupäevadeks avaldas kirjastus Ilmamaa Rein Taagepera raamatu “Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis” (ingliskeelne originaal: The Finno-Ugric Republics and the Russian State) autori tõlkes. Raamat on 472 lk paks, kõvas köites. Raamatu hind on kirjastuses 156 kr, poes 175-185 kr.
Raamat annab ülevaate Venemaa Föderatsiooni territooriumil asuvaist soomeugri keeli kõnelevaist rahvaist, kellel on kas omanimelised vabariigid või autonoomsed ringkonnad – karjalased, marid, komid, mokšad, udmurdid, handid, mansid ja neenetsid.
Lühidalt tuleb
juttu ka mõnest väiksemast, ametliku territooriumita rahvast
(isurid, koolasaamid, sölkupid) ning Venemaast lääne pool
elavatest, iseseisvat riiki omavatest rahvastest (ungarlased,
soomlased, eestlased). Peatükkide kaupa on vaadeldud iga
etnilise rühma ajalugu, keele iseärasusi, demograafiat,
majandust, geograafiat, poliitilist olukorda ja
tulevikuväljavaateid. Inglise keeles ilmunud Londonis 1999,
soome- ja ungarikeelne tõlge on lähiajal ilmumas.
Vienan Karjala nr 16 (17) 22. VIII, Oma Mua nr 32 (506) 10.VIII
Nii Vienan
Karjala kui ka Oma Mua üks olulisi teemasid augustis
oli uus keeleseaduse eelnõu. Karjala Vabariigi Rahvuspoliitika
komitees valmistatakse ette uut keeleseaduse eelnõu, mille
eesmärk on anda Karjala vabariigi kõigile põliskeeltele
kohalik ehk regionaalne staatus. Uues keeleseaduse eelnõus pole
põlisrahvaste keeled mitte riigikeeled, vaid kohalikud ehk
regionaalsed keeled. Eelnõu järgi saab põliskeeli – karjala,
vepsa ja soome keelt – hakata kasutama kõikides
eluvaldkondades: ühiskondlikus elus, õppetöös, kultuurialal,
õigusasutustes, valitsuse ja omavalitsuste töös, majanduses,
pressis ja televisioonis.
Vienan Karjala nr 15 (16) 8.VIII 2000
Natalja Čikina kirjutab, et Vene Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituut saab septembris 70-aastaseks. Instituudis on kirjanduse, etnoloogia, arheoloogia, ajaloo, rahvaluule ja keele osakond. Karjala kultuuri arendamisel on asutusel olnud väga tähtis roll. Instituudi suurimateks probleemideks on vähene raha, mis raskendab ulatuslike uurimuste tegemist ja teadustöötajate koolitust; väikesed palgad, ebapiisav tehnika ja raskused raamatute väljaandmiselt. Aga sellegi poolest tehakse tulemuslikku tööd. Näiteks instituudi ajaloo osakonnal on praegu pooleli mitme raamatuga suurprojekt "Karjala ajalugu muinasajast tänapäevani".
Karjalan Sanomat nr 64 (15 181)
Muusik ja õppejõud Sergei Stangrit on alates 1996. a teinud koostööd Petroskoi 2. lastepolikliinikuga ning kasutanud kandlemuusikat arengu- ja kõnepeetusega laste raviks. Ravi on tasuta ja sellele on palju soovijaid. Stangrit teeb tööd iga lapsega eraldi ning tema meetodid põhinevad lapse individuaalsusel ja koostööl patsiendiga.
Sergei Stangrit
räägib, et kannel on karjala rahvapill, mida tunti juba
muinasajal. "Kalevala" lugedes köitis ta tähelepanu
see, et Väinämöinen mängis kannelt ja mõjutas sellega
loodust lausa fantastilisel moel. Lisaks sellele on teada, et
muinaskreeklased on ravinud harfi abil vähki.
Karjalan Sanomat nr 60 (15 177) 2.VIII 2000
Nadežda Sorokina kirjutab, et 2000. a esimesel poolel on Karjala põllumajandustoodang kasvanud möödunud aastaga võrreldes 23%. Loomakarjad on suuremad kui eelmisel aastal, piimatoodang on kasvanud, samuti lihatoodang, sel aastal on pandud maha rohkem kartulit. Hea uudis on ka see, et Petroskoi lihakombinaadil on uus omanik, kes kavatseb ettevõtte sisseseadet uuendada. Põllumajanduse arengut takistab aga vananenud tehnika ja seda probleemi on hakatud arutama ka vabariigi valitsuses.
Karjalan Sanomat nr 63 (15 180) 12.VIII 2000
Ivan Kostin kirjutab, et veel paar aastat tagasi räägiti Karjala kirjanduse madalseisust ja hirmust, et turumajanduse tingimustes omakeelne kirjandus püsima ei jää. Praeguseks on olukord kujunenud teistsuguseks. Andekate karjala kirjanike ja nende teoste arv kasvab, kuid paljud raamatud ei jõua lugejaskonnani.
Kauplustes on suletud karjala kirjanduse osakonnad. Ostjat huvitab kommertskirjandus, enam ostetakse krimkasid, erootika- ja õuduslugusid. Seetõttu võtavad raamatupoed Karjala kirjandust müüki vastumeelselt, mõnikord isegi keelduvad seda tegemast.
Samas on Karjalas nii kirjanikke kui ka tähelepanuväärset uudiskirjandust. Näiteks viimastel aastatel on olnud produktiivne livvi murdes kirjutav Aleksandr Volkov. Hiljuti nägi ilmavalgust 25 autoriga karjalakeelne luule- ja proosakogumik. Luuletajalt Pjotr Semjonovilt on ilmunud memuaarid, kaks raamatut on ilmunud ka vepslaselt Nikolai Abramovilt, tähelepanu on äratanud naiskirjanike Olga Mišina, Tamara Štšerbakova ja Zinaida Dubinina raamatud.
Rahvuskirjanduse arengu keskpunktiks on aga uus täielik "Kalevala" tõlge, tõlkijad kaks andekat kirjutajat Armas Mišin ja Eino Kiuru. Ilmunud on juba kaks täieliku tõlke trükki ja üks lühendatud tõlke trükk.
Loo autor Ivan Kostin otsib rahvuskirjanduse ja raamatuturu vastasseisule lahendust ja pakub selleks välja klubilise raamatupoe, kus müüdaks Karjalas ilmuvat kirjandust ning oleks ühtlasi kohaks kirjandussündmustele. Samuti võiksid klubi tegevusega liituda rahvuslikud seltsid. Ainuke küsimus on see, kes küll säärase kauplus-klubi tegemise ette võtaks. Ivan Kostin arvab, et seda võiks teha kultuuriministeerium. Jääb üle ainult loota, et ministeerium sellise toreda algatuse jaoks ka ressursse leiaks.
Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)
© SURI