Ühe väitekirja kaitsmisest

Merle Erits

Kas kõik on kohal?" kõlab auditooriumis dotsent Halliki Uibu tasandatud hääl. Auditooriumis seepärast, et kultuuriteaduskonna saal on remondis. Pidulik vaikus. Vaid mõned äraseletatud naeratused, pilgud – ei midagi enamat. Noormees ülikonnas on ülejäänud seltskonnast kuidagi eraldi, moodustab nagu kolmanda tiiva – lisaks kahele, kes teineteisega vastamisi on seatud. Nõukogu, auditoorium ja tema. Ja esimesed kaks on siia tulnud just kolmanda pärast. Kaitsja on tõsine. Tõsised on ka otsustajate ilmed, vaid niisama uudistajad on põnevil: "Noh ?!?"

Nüüd.

"Lubage avada magistrikraadi kaitsmisnõukogu koosolek, päevakorras on ainult üks punkt: Erik Juzykaini magistritöö kaitsmine," katkestatakse vaikus. Linnakultuuri guru, professor Pullat tsiteerib paavsti, kes on öelnud, et Euroopa on kõik Atlandist Uuralini, ja teeb järelduse, et Euroopat puudutab ka Erik Juzykaini magistritöö "Mari informatsioonikeskkonna aspekte". Halliki Uibu loeb ette kaitsja eluloo ja keeled, mida too kasutama on õppinud, loetakse üles ka diplomid, mis välja teenitud.

Seejärel on sõna Erik Juzykainil endal. Esmalt ta vabandab. Erik Juzykain on rahvuselt mari ja kuna tema eesti keele oskus ei ole suurepärane, on ta töö vene keeles. Selles keeles esitab ta ka oma tänase ettekande. Ei ole raske aru saada, et ta teeb seda hästi.

Viimane toolirida täitub kümne minuti jooksul pärast kaitsmise algust. Töö keskmes on keele küsimus. Juzykain möönab, et kommunikatsioon maride vahel võib toimuda ka mõnes teises keeles. Hetkel taandub mari keel vene keele ees juba märgatavalt. Maridel on palju dialekte, puudub ühtne mari keel. Mari rahvas valdab vabalt vene või tatari keelt – alternatiiv on lihtsam, kuna dialektid on liiga erinevad. Kaitsja pakub lahendusena välja mari kirjakeele õpetamise süvendamise ja keelereeglite täiustamise. Nõukogude Liidu rahvuspoliitika tingis olukorra, kus mari keelt koolis ei õpetatud ja ühiskondlikus elus ei kasutatud. Keegi teeb pilti (hiljem saan teada, et tegemist on Fenno-Ugria esindajaga). Ettekandja lõpetab. Kõigil on õigus küsida – see on avalik kaitsmine. Küsimusi ei ole. Sõna on töö juhendajal, kultuuriteooria õppetooli juhatajal, dotsent Peet Lepikul: "Erik Juzykain lõpetas Eesti Muusikaakadeemia viiuli eriala, seetõttu oli algus raske …" Taas vaikus. Võib aimata, et kaitsja ei tunne end hetkel just kõige kindlamalt. On olukordi, kus sind ei kaitse ka ülikond.

Olen sunnitud osutama ka üksikutele töö väärtust mitte kahandavatele puudustele …

Sõna on oponentidel. Esimesena hakkab kaitsja üle saja leheküljelist tööd (viimane liikus veel hetk tagasi auditooriumi seas ringi oma aukartustäratavas mahus) ja vaeva kriitilisel pilgul kommenteerima Pedagoogikaülikooli infoteaduste magister Elviine Uverskaja. Veel keegi astub sisse. Oponent (juba see nimetus ise on kuidagi vaenulik) ei ole ülikonnaga noormehe õnneks rahul vaid mõne termini kasutamise ja "struktuurilise ebaühtlusega" (mõned peatükid on liiga pikad). "Loodetavasti jätkab autor etnosotsioloogina oma tegevust," tõstab oponent viimaks kaitsja koguni põrmust (kuhu ta ise autori alles mõne minuti eest paiskas). Erik Juzykain saab õiguse vastata. "Ma tean muusikuna, kui tähtis on see, kuidas esitada oma töid," sõnab autor. "Intervjuud on tehtud nn lumepallimeetodil," selgitab ta oponendile oma valikuid. Ka oponent peab vajalikuks sõna sekka öelda. Kaitsmisnõukogu juhataja soovitab jätkata vaba arutelu vormis. "Suur tänu," paneb ta arutelule viimaks punkti.

Sõna on teisel oponendil, Heno Sarvel Eesti Rahva Muuseumist: "…olen sunnitud osutama ka üksikutele, kuid töö väärtust mitte kahandavatele puudustele…" Ka see oponent on oma tööd tõsiselt teinud. "Olen sunnitud" – kas ikka on? Kaitsmine-oponeerimine on kestnud juba terve tunni. Heno Sarvel aga on varuks kogunisti diagrammid, mis kohe pärast tule kustutamist nõukogu selja taha seinale ilmuvad. Kaitsja köhatab. Oponent jätkab. Ruumis on kuulda kerget sahinat. Akadeemiline pere ja külalised nihelevad – on ju nemadki kõigest hoolimata inimesed ja inimesed väsivad. Taas on valge. Oponent räägib marikeelsete saadete edastamisest, raadiojaamadelt saadud vastustest järelepärimistele… Viimaks… Kuid ei. Oponent jätkab. Näib, et töö on põrmustatud. Kuid: "Viiulimäng ei seganud ka Albert Einsteini olemast geniaalne teadlane," lõpetab oponent. See on nüüd vist kõik. Erik Juzykain võtab enamiku näpuga näidatud lünki omaks, kuid mõnel puhul punnib ka vastu. Isegi ta eesti keel on kuidagi kahtlaselt ladus. Tõepoolest, kaotada ei ole ju midagi! Teda kuulatakse huviga. "Ka ei saa ma täielikult nõustuda, et rahvusautonoomia on olnud maride jaoks läbinisti negatiivne," jätkab autor oma seisukohtade avaldamist. Ta võtab appi loomuomase temperamendi ja osutab näpuga oponendile… Kes keda? Justnagu või(s)tlus. Tõusen ja hiilin välja, minu aeg on otsa saanud.

"Noh, kuidas siis lõppes?" tunnen järgmisel päeval Halliki Uibut kohates Erik Juzykaini magistritöö kaitsmise tulemuse vastu huvi. Hallikil on kiire, kuid õnneks ei pea ta napi vastuse andmiseks pingutama: "Cum laude."

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)

© SURI