Etnofuturismi võidukäik: Tsikmä-Šupaškar-Saransk

Kaks päeva etnofuturismi Mäemaris

Juulis korraldati Tsikmäs (Kozmodemjansk, Marimaa Vabariigi Mäemari rajooni keskus) teine kirjandusseminar postmodernismist ja etnofuturismist. Esimesel päeval kõneldi mäemari kirjandusest, teisel võeti vaatluse alla kõigi Volgamaade rahvaste kirjandus. Veidi üle 40 osavõtja hulgas oli lisaks kirjanikele ja kirjandusteadlastele ka keele ja kirjanduse õpetajaid, ajakirjanikke, teatriinimesi ja fotograafe Mari- ja Tšuvašimaalt, Moskvast, Eestist ja Soomest. Ajakirja Tsikmä korraldatud ja M.A.Castréni Seltsi toetatud seminarist võttis osa ka Marimaa kultuuriminister M.Vasjutin.

Kui veel paar aastat tagasi suhtuti Marimaal neisse kahte “ismi” eitavalt, siis praeguseks on suhtumine postmodernismi ja etnofuturismi tänu ajakirjandusele positiivsemaks muutunud: ajakirjanduses on tekkinud diskussioon nende mõistete üle ja see on tekitanud asja vastu huvi ka väljaspool kirjandusringkondi.

Mäemari kirjanikest võib nimetada kolme 90ndate aastate luuletajat: Tamara Sidukovat, Vladimir Juškinit ja Valeri Mikorit. Sidukova ja Juškin toetuvad oma luules sageli folkloorile, Mikori aineks on tihti rahvuslik sümboolika ja värvid.

Etnofuturism tulevikuprojektina

Niisuguse pealkirja all kirjutab seminarist Tšuvaši Rahvuskongressi aseesimees ning kirjandusteadlane Atner Huzangai ajalehes Sovetskaja Tšuvašia Seminari korraldaja Valeri Alikovi definitsioonis tähendab etnofuturism eelkõige kiindumust oma rahvuskultuuri, oma arhetüüpsesse süvatraditsiooni selle kujunditesse ja sümbolitesse. Seejuures oma rahvuse “puhtast allikast” ammutamisel tuleb hoida oma arsenalis tänapäevaseid stiilivõtteid ja muude “ismide” kogemust. Edasi jutustab poliitik ja kirjanduse uurija Huzangai Kauksi Ülle sõnadele toetudes etnofuturismi sünnist Tartus 80ndail aastail ning etnofuturismitondi jõudmisest algul udmurtide, siis aga niidu- ja mäemaride juurde.

Tšuvašid võtsid seminarist aktiivselt osa ning avastasid etnofuturismi de facto olemasolu ka tšuvaši kirjanduses. Gennadi Aigi mängles algul pärisfuturismiga, kuid siis pöördus puhta rahvalaulu lätete poole ning tulemuseks oli huvitav raamat “Kummardus laulu ees”. Huzangai nimetab teisigi nimesid nii kirjandusest kui muusikast.

Olles öelnud kiidusõnad korraldajatele ning nentinud, et seminaril viibis ka Mari Vabariigi kultuuriminister Mihhail Vasjutin, lõpetab autor oma artikli nii: “Etnofuturism ja postmodernism töötavad nii või teisiti meie rahvaste tuleviku nimel, nad levivad “üle barjääride”, üle igasuguste administratiiv- ja riigipiiride (ka Internetis on lehekülg), see on keelte ja kultuuride tegelik dialoog.”

Artikli venekeelset originaali võib lugeda Internetist: http://www.sovch.chuvashia.com/2000/08/09-10.shtml

Eestlastest käisid Tsikmäs Kauksi Ülle ja Hasso Krull. Viimase resimuljed on avaldatud Vikerkaares nr 8-9, lk 29-41, esimene on lubanud kirjutada pikema reisikirja.

Valeri Alikovi ja Atner Huzangai järgi AH

Etnofuturism jõudis Mastorava maale

Kari Sallamaa

Soome-ugri kirjanike VI kongress Mordva Vabariigi pealinnas Saranskis selle aasta augusti lõpul, toimus ka etnofuturismi propageerimiseks Mordva rahvaste intellektuaalide hulgas. See oli ka täitsa arusaadav, sest Eesti delegatsiooni kuulusid etnofuturismi üks loojaid, Kauksi Ülle, liikumise "teise voolu" (Tartu NAK) esindaja Olavi Ruitlane ja noor luuletaja Lauri Sommer.

Udmurtiast oli kohal üks juhtivaid noori etnofuturiste, luuletaja ja kirjandusteadlane Viktor Šibanov. Marimaalt võttis osa kultuuriajalehe Kudo+Kodu peatoimetaja Laid Šemjer, kes on intensiivselt etnofuturismi propageerinud. Näiteks avaldas ta selle aasta kolmandas ajalehenumbris kolmanda rahvusvahelise etnofururistide konverentsi (Tartus maikuul 1999) materjale.

Mina ise pühendasin oma ettekande teemale "Etnofuturismi filosoofia ja esteetika" kinnitades, et see mõttesuund on loodud soome-ugri, või laiemini, samojeede kaasates, uurali rahvaste päästmiseks kultuurilisest assimileerumisest ja keelte kadumisest. Mõttesuund lähtub kirjandusest ja kunstist, kuid hõlmab ka filosoofiat, ühiskonnaplaneerimist, õpetuspoliitikat jne. Põhimõtteks on ühendada uurali rahvaste mütoloogiat ja rahvapärimust kõige uuema infotehnoloogiaga, nii et oleks võimalik ehitada tuleviku linnakultuuri meie rahvastele, kelle kultuur on siiani elanud peamiselt külades. Ma soovitasin filosoofideks selliseid soome-ugri mõtlejaid nagu saam Lars Levi Læstadius (kelle sünnist möödus tänavu 200 aastat), komi Kallistrat Žakov (Garamort) ja eestlane Uku Masing.

Kui etnofuturism on kümne aastaga levinud Tartust Kauksi Ülle juurest Udmurtiasse, Marimaale ja Komisse, natuke ka Soome, siis nüüd oli kord Mordva käes. Minu ettekanne äratas ägedaid vastuväiteid mitme vanema mehe poolt, kes olid stagneerunud sotsialistlikku realismi: "Miks meile tuuakse sellist avangardismi, meil pole seda vaja". Vist tuletas mõiste "futurism" neile meelde Majakovskit ja LEF-i. Aga huvi etnofutu vastu leidsin ka palju. Näiteks mitmed ersa lauluansambli Toorama tegevusega seotud noored mehed olid väga vaimustatud ja nõudsid lisainformatsiooni. Toorama ongi kõige selgem näide sellest, et ersa ja mokša rahval juba on etnofuturismi algeid oma kultuuris. Tartu fennougristikakongressi ajal anti välja Eestis toodetud Toorama CD mokša rahvalauludest (projektijuht etnofuturist Indrek Särg).

Ka tähtis noorema põlvkonna mokša poetess Raja Orlova oli huvitatud minu teesidest. Et Mordva rahvaste mütoloogias pole mitte ainult Maaema (Mastorava) jumalanna, vaid ka teised tähtsad haldjad (vee, tuule ja vilja emad), saab ütelda et viimaks jõudis etnofuturism ka Mastorava maale, suurte emade juurde.

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)

© SURI