Vadjalaste tegemisi kahe tuhandenda aasta suvel

Kirsti Ruul

Vadjalastele on eesti keeleteadlased silmapaistvalt palju tähelepanu pööranud, enim muidugi Paul Ariste, kes käis nende juures aastakümneid, ja kelle vadjateemalisi väljaandeid on ilmunud rohkesti. Juba 1930ndatel alustatud töö vadja keele sõnaraamatuga ei ole veel lõpuni jõudnud – hiljaaegu ilmus selle neljas osa, kaks ootavad trükkimist. Ja vadjalased ootavad sõnaraamatu uusi osi ning iga-aastaseid keeleretki tudengitega, mida 1980. aastast alates korraldab Tartu Ülikooli dotsent Heinike Heinsoo.

Heinsoo kirjutab järgmist: Vadjalastel puudub kirjakeel. Omakeelset kooliõpetust pole kunagi olnud. Hariduskeeleks on olnud ja on vene keel. Korduvad näljahädad, küüditused ja sõjad on põhjustanud seda, et vadjalased pole kunagi saanud konsolideeruda rahvaks, ühine vadja keel puudub. Nii on õigem kõnelda vaid vadja hõimust ja vadja murretest.

Vadja keele noorim kõneleja on sündinud 1935. aastal. Praeguse vanema põlvkonna lapsed ei oska enam oma emakeelt. Umbes kuuekümnest vadja keelt kõnelevast inimesest kümmekond ehk mõtleb oma emakeeles, ülejäänutel on esimeseks keeleks tõusnud vene keel. Praegusel hetkel ei ole enam ühtegi peret, kus igapäevases elus kasutataks vadja keelt. On vaid õdesid-vendi, kes omavahel kohtudes kõnelevad oma vanemate keelt. (Heinsoo 1998: 23)

Vadjalased ise võtavad oma hääbumise kokku sõnadega: maa ja puud leevad, meid eb lee (maa ja puud jäävad, meid ei jää). Selline kiri ripub

Luutsa küla muuseumis

akna kohal. Tegelikult on see vaevalt paariaastane muuseum oma perenaise Tatjanaga selle väite ümberlükkaja. Tatjana Jefimova on ise venelane ning vadjalasega seob teda abielu. Igatahes on ta oma kodumajja loodud vadja muuseumiga niivõrd hõivatud, et ajanappuse tõttu tuli tal end töölt lahti võtta. Muuseumisse pole kogutud ainult etnograafilist materjali: säilinud rahvarõivaid, käsitöönäiteid, majapidamistarbeid jms, vaid ka hulk arhiividest ja erakogudest hangitud fotosid ja fakte vadjalastest.

Võiks arvata, et selline kõrvalises kohas asuv hääbuva rahvakillu muuseum on ainult tegija enda lõbuks – nii see muidugi pole. Oluline on see, et Tatjana Jefimova on vadjalastega hea kontakti leidnud ning nad aitavad teda alati meelsasti. Nädala jooksul ei rääkinud me vist ühegi vadjalasega, kes Tatjana kohta kiitvaid sõnu poleks lausunud. Peale vadjalaste endi tunnevad muuseumi ja kohaliku rahva ajaloo vastu huvi ka teised. Ega perenaise jutule ilma ette hoiatamata saada ei pruugigi, sest punase maja ette on sageli pargitud mõni koolibuss või auto ning Tatjana Jefimova ise annab fanaatikule iseloomuliku õhinaga ekskursantidele seletusi.

Kolmes viimases vadja külas Jõgõperäl, Liivtšüläs ja Luutsas

elab talvel väga vähe inimesi, suvel puhkavad seal põliselanike järeltulijad ja lihtsalt suvitajad Peterburist ning Jaamast (Kingissepp).

Laugasuu külad on vanad isuri-vadja segakülad, kus omavaheline läbikäimine isuritega ja segaabielud olid tavalised. Kui peresse toodi isurikeelne noorik, hakkas kogu pere isuri keelt kõnelema. Seega siirdusid vadjalased sageli isuri keelele, aga vene keel assimileeris mõlemad. (Heinsoo 1998: 23)

Vanemad elanikud mäletavad veel aega, kui vene keelt külas kuulda polnud, hilisemast perioodist juba aga ka seda, kuidas isuri-vadja noorukid vene omadega kaklesid, oli siis põhjuseks mõni tüdruk või miski muu. Praegu kuuleb vadja keelt ilma küsimata harva, vadjalaste, isurite või nende järeltulijate majapidamise tunneb ära ilusti värvitud majast, korras õuest, lillepeenardest.

Diktofonide ja fotoaparaatidega varustatult alustasime oma ringkäiku külades 11. juulil. Täiesti üllatuslikult võtsid meid vastu peomeeleolus ja ootusärevuses elavad vadjalased.

Valmistuti Luutsa küla 500. sünnipäevaks,

mida peeti 16. juulil. Ettevalmistused olid lausa suurejoonelised: vadjalased kohendasid oma sarafane või õmblesid lausa uusi, tegid lauluproove, pidasid plaane, mida rahvustoitude konkursile esitada. Jõgõperä naised võtsid asja eriti tõsiselt. Ljolja Tsõkalo lubas teha lihavõttepashat, mida neil kodus oli traditsiooniliselt tehtud, tal on selleks olemas isegi puust nikerdatud pashavorm. Zinaida Saveljeva pidi tegema munakakku, peale selle tuli tal tütretütar Anjale sarafan õmmelda, sest IV klassi lõpetanud Anja pidi peol vanaema kirjutatud vadjakeelse luuletuse üles ütlema. Rääkimata sellest, et käidi koos laulusõnu kordamas ja laule harjutamas. Nina Lenivenko mängis lõõtspilli, tema õde Raja Kutinova ja naaber Ljolja Tsõkalo laulsid. Nemad kolmekesi on tegelikult juba aastaid harjutanud, sest kokku saades võtavad nad ikka viisi üles. Peo puhuks ühines nendega Zinaida Saveljeva, kes enne usinasti sõnad üles kirjutas.

Nii hästi organiseeritud ja suurt pidu pole seal varem korraldatud ja meil oli hirmus kahju sellest ilma jääda. Külarahvas ütles, et peo eestvedajaks on ikka seesama Tatjana Jefimova, kes meiega kohtudes ise hämmastunult käsi laiutas. Tema olla ainult leidnud, et Luutsa küla on esimest korda mainitud aastal 1500 ja tahtnud selle puhul külarahva kokku kutsuda. Inimesed olid aga kohe üllatavat aktiivsust üles näidanud ning nõu ja jõuga aidanud. Nii leiti ka sponsoreid, näiteks Lenrõba kalakombinaat ja kohalik omavalitsus. Siis tuli idee kutsuda Jaamast ansambel esinema ning korraldada rahvustoitude konkurss, käsitöönäitus, isuri-vadja vanasõnade ja kõnekäändude ning Liivtšülä-Luutsa kohanimede tundmise võistlus. Nii et tegelikult olid peo korraldajad kohalikud inimesed ise, enamasti vadjalased ja nende järeltulijad, kes koduküla ajalugu väärtustavad.

"Kõvassi õli väččää," rääkis üks vähestest telefoniomanikest Ljolja Tsõkalo pärast pidu. Tema hinnangul oli peol olnud üle kolmesaja inimese ning päris lõpuni ta seal olla ei jõudnudki. Nii et rahvusroogade konkursi võtja nime siia kirjutada ei saa, aga kindlasti on võitjad kõik Jõgõperä, Liivtšülä ja Luutsa isurid ja vadjalased, kes oma keele, rahvuse, kommete ja muu kultuuripärandi üle ainult uhkust võivad tunda.

Andmed vadjalaste arvu kohta läbi aegade. 1959., 1970., 1979. ja 1989. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduses vadjalasi ei mainitud.

Kirjandus

Heinsoo, Heinike 1998. Vadjalased ja vadja keele kujunemine. – Kaheksa keelt kaheksa rahvast. Tallinn, lk 14-26.

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 4 (24)

SURI