Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 4 (24)Veeuputus armastusest sümmeetria vastu
Artikkel Putini rahvus- ja regionaalpoliitika taustast
Obštšaja Gazeta 1. juuni numbris ilmus Dmtri Furmani arikkel “Hukutav armastus sümmeetria vastu” (vt: http://www.og.ru/archieve/2000/22/mat/ko1.shtml), milles vaadeldakse Venemaa presidendi Vladimir Putini käimasolevate regionaalreformide tausta. Artikkel kannab alapealkirja “Föderatsiooni (loe: keskvõimu – toim) tugevdamine võib separatismi ainult suurendada”.
Dmitri Furman kirjutab, et separatismi ja “Venemaa lagunemise” vastu võitlemine on üks väheseid selgelt adutavaid Putini ideid. Tema valimiskampaaniaks ilmunud intervjuuraamatust «Ot pervogo litsa» (arvustus: http://www.svoboda.org/archive/elections2000/0300/ll.031400-1.shtml) võib lugeda, kuidas ta hindab üle eri rahvaste püüet põgeneda tema juhitavast riigist: “Kui Dagestan minema libiseks, oleks kogu Kaukasus läinud… seejärel aga piki Volgat Tatarstan ja Baškortostan.” Putini meelest viib separatismini peale välismaise õhutamise ka tõhusa “võimuvertikaali“ puudumine ja Venemaa Föderatsiooni ebasümmeetrilisus, mõne föderatsiooni subjekti (nt Tatarstani) õigustamatud soodustused. Järelikult tähendab võitlus Venemaa terviklikkuse eest tema kujutluses selle ebasümmeetria likvideerimist ja täitevvõimu tsentraliseerimist, mille käigus kõik muutuvad võrdseks ja Tatarimaa hakkab alluma Nižni Novgorodis istuvale “keisri asehaldurile”.
Kahtlemata suudab president oma plaani ellu viia, arvab Furman, sest Vene ühiskonnas pole poliitilist jõudu, kes suudaks presidendivõimule vastu seista, ning Tatarimaa ja teiste vähemusrahvuste privileegid tekitavad kadedust. Kuid ta on veendunud, et pikemas perspektiivis on presidendi tegevusel oodatule vastupidine tulemus, sest president ajab segi põhjuse ja tagajärje. Venemaa “ebasümmeetrilisus” peegeldab selle rahvuslikku heterogeensust: u 20% Venemaa elanikkonnast pole venelased, vaid väga erinevate rahvaste esindajad. Nende hulgas on erineval määral venestunud nii suuri kui tillukesi, tugevama ja nõrgema kultuuriga rahvaid; rahvaid kellel on olnud oma riik, mille Venemaa on hävitanud, ja selliseid, kellel seda kunagi olnud pole jne. Erinevad suhted keskvõimuga olevat ajalooliselt kujunenud olukorra peegeldus.
Eri suhteid kirjeldab Furman järgmiselt. Kui tšetšeene oleks kolm miljonit ühe asemel, oleks nende iseseisvumine juba ammu otsustatud ja kui balkaare oleks sama palju kui tšetšeene, oleksid nad samuti separatistid. Teisest küljest on tatarlasi rohkem, kuid sellist kultuurilist võõrandumist venelastest nagu tšetšeenidel neil pole. Nad on olulisel määral urbaniseerunud ja hajali elav rahvas, kellel pole tšetšeenide küüditamistraumat. “Mordvalastel aga pole ei oma riikluse traditsiooni, ei venelastest erinevat usku ega tugevat mordva natsionalismi,” meenutab ta ka üht soome-ugri rahvast.
Praegust kompromisside süsteemi ei ole kehtestatud korrapealt. Koos NSVL lagunemisega toimus kõigis Venemaa Föderatsiooni vabariikides rahvusliku liikumise järsk tõus. Osalt õhutati neid liikumisi Moskva mõlema konfliktipoole poolt (Gorbatšov–Jeltsin), kuid tekkinud olid nad ise. Endiste ANSVde rahvad ei suutnud mõista, miks isegi väikestel liiduvabariikidel on õigus iseseisvusele, kuid neil mitte. Pealegi kartsid nad jääda Venemaaga üks ühe vastu, ilma suhteliselt “internatsionaalse” NSVL keskuseta. Süsteem kujunes välja mitmete kompromisside käigus Boriss Jeltsiniga, kellel oli tarvis ka vastukaalu duuma opositsioonile, mis oli juhtumisi ägedalt natsionalistlik (eelmistel valimistel toetus Jeltsin just rahvusvabariikidest saadud häältele nagu viimastel Putingi (selle kohta vt k.a Infoleht nr 2, lk 5). Süsteemis on muidugi palju halba, eelkõige autoritaarne valitsemisviis vabariikides, mida keskvalitsus on soodustanud, sest tal on mugavam ajada asju “khaanidega” kui rahvastega. Kuid Föderatsiooni ebasümmeetrilisus ise oli täiesti normaalne nähtus, mis hoopis vähendas separatismi. Küsitluste järgi arvab ainult 20% tatarlastest, et Tatarstan peab lõpppude lõpuks iseseisvuma, ülejäänud on rahul juba saavutatud kompromissiga. “Kui uks tormisesse ja ärevasse iseseisva eksistentsi maailma on kasvõi teoreetiliselt lahti, ei hakka keegi sellest välja murdma (hea näide sellest on Quebec, kes teab, et võib Kanadast lahkuda ja just seetõttu eelistab sellega oodata).”
Uus, korrale ustav president arvab, et saab hakkama ilma häälteandamita või suudab need oma esindajate kaudu kokku korjata ning on asunud seda kompromiss-süsteemi lõpetama. Selle tulemusel vähenevad autori arvates ainult separatismi välised, bürokraatlikku teadvust ärritavad ilmingud, kuid separatismi baas tugevneb. “Inimesi on petetud. Neile tundus, et nad on väga tähtsad ja peaaegu suveräänsed, kuid neile näidati, mis tegelikult maksab nende kurikuulus “riiklus”, mis maksavad nende presidendid, rahvuslipud, lepingud keskusega. Kui nüüd uks, millest keegi ei kavatsenudki väljuda, lukku pannakse, hakkavad kõik luku taha pandute mõtted selle ümber keerlema ja neile hakkab tunduma, et pole midagi tähtsamat kui sellest välja murda. Hävitanud häiriva “ebasümmeetrilisuse” ja pelgalt formaalsed, süütud separatismi ilmingud, suurendab Putin järsult separatistlikku motivatsiooni.”
Mittevene rahvaste separatismi-motivatsiooni suurenemine muudab tsentrifugaalsete ja tsentripetaalsete jõudude tasakaalu riigis, samas kui tsentripetaalsus suureneb ka teistel põhjustel. Venemaa vähemusrahvused on väga erinevad ning sageli ületab nende omavaheline vaen vaenu Venemaa vastu. Sellel põhineb Dagestani, Ingušimaa ja Osseetia lojaalsus Moskvale. Neile on tähtis nt Prigorodnõi rajooni saatus, mitte aga Moskvast sõltumise aste. Kuid üldise surve suurenemine, kõikide ühte viirgu kamandamine võib viia need rahvad ühiste probleemide kaudu ühise vaenlase adumisele. Vaid üksikud tatarlased tajuvad oma lähedust tšetšeenidele, kuid pärast tatari suveräänsuse-illusiooni lõhkumist on niisuguseid rohkem, arutleb Furman.
Lõpuks tuletab autor meelde, et kui venelaste arv on püsinud sama ainult immigratsiooni toel, siis on Venemaa mittevenelaste arv kasvamas, eriti just vähem venestatud rahvaste arvel. Seega tõuseb ka potentsiaalsete separatistide hulk. “Niisiis põrkame lähitulevikus kokku tunduvalt suuremate ja tugevamate rahvuste märksa motiveerituma ja kompromissituma ning omavahel seotud ja üksteist toetava separatistliku liikumisega, mis tõstab pead esimese suurema poliitilise kriisi ajal või tekitab ise sellise kriisi”.
“Praegune tung sümmeetria ja välise distsiplineerituse poole, Venemaa “külmutamine” pärast liiga tormilist “sula” on meie ajalootraditsiooni ja psühholoogiat arvestades enam kui loomulik. Kuid sama loomulikud on ka niisuguse “külmutamise” tagajärjed. Kui mahasurutud ja varjatud vastuolud hakkavad pinnale tõusma, siis jää sulab ja tekib veeuputus. Nii oli 1917. aastal. Nii oli 1991. aastal. Nii on ka edaspidi mingil meile teadmata aastal. Tõenäoselt ei juhtu seda veel homme, kuid ilmselt põhineb kogu meie poliitika printsiibil: “pärast meid tulgu või veeuputus.”