Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 4 (24)Esimene Seto Kolledži Ühingu laager Setomaal
Paari nädala pikkune maasika- ja käsitöölaager toimus Setomaal Värska külje all Velnä külas. Laagri algust oli raske ette paika panna, kuna see sõltus maasikate valmimisest. Sel korral kogunesime jaanilaupäeval ja olime seal ka setode jaanipäeval. Nii, et laagrilistel oli sel aastal kaks jaanipäeva.
Laagri tegemise mõte hakkas idanema möödunud sügisest – nimelt, et need kaks tegevust on võimalik liita: korjata maasikaid ja õpetada traditsioonilisi käsitöid ning juurutada keskkonnasäästlikku mõtteviisi. Nüüd võin kokkuvõtteks öelda, et on veel olemas noori, kes on nõus tegema tööd, on nõus ennast pingutama. Töö tegemine liidab inimesi ja näitab väga hästi ära, kes on kes, sest sellises situatsioonis ei ole võimalik hoida tehtud maski ees kuigi kaua. Möödunud suvel tekkis mul mõte, et võiks teha kooli, kus sisseastumiskatseks on töö. Ja praegu olen sama meelt. Algus on tehtud.
Sel talvel sai registreeritud mittetulunduslik Seto Kolledži Ühing. Silmapiiril näen, et kunagi võiks Setomaal olla oma kolledž vastukaaluks praegusele suunale: kaotada koolid ja sellega soodustada noorte väljavoolu Setomaalt. Ei saa elada sihiga, et noored ja tegusad inimesed lähevad linna ning küladest teeme suured vanadekodud. Praegu on Setomaal traditsiooni edasikandvaid inimesi, ja miks mitte kasutada nende aastakümnete jooksul omandatud oskusi. Miks ei võiks lõpuks tasustada nende oskusi?
Seto Kolledži Ühingu laager oli esimene samm sellel teel, et viia kokku soovijad, tegijad ja oskajad. Rahalist tuge ei andnud meile keegi, sest seda üritust ei peetud perspektiivikaks, ei olnud tegijate hulgas ühtki tuntud persooni. Abi palusin Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programmilt, Hasartmängude Nõukogult ja Kultuurkapitalilt. Tulime siiski kuidagi toime oma jõududega. AS Värska Vesi maksis kinni meie bussireisi mööda Setomaad ja natuke aitas AS Interaltus Tallinnast, vajalike käsitöömaterjalide ja muu vajaminevaga varustas meid Maret Vabarna ja Marje Linnuste pere. Oma söögi- ja sõiduraha teenisime ise tööga. Kohalikele seto naistele saime öelda ainult tänusõnu nende oskuste eest, mida nad meiega jagasid, ei midagi rohkemat, nagu ikka ja alati. Loodan siiski, et kunagi avaneb võimalus tasustada vääriliselt ka kohalike inimeste teeneid.
Oleme sellest töö- ja õppelaagrist teinud juba oma järeldusi, toonud välja puudusi ja kordaminekuid ning edasi mõelnud. Järgmise sammuna sooviksime tutvuda Setomaaga veel laiemalt, käia ka Petseris ja sealsel Setomaal. Talsipühade ajal oodatakse meid Marje Linnuste poole. Linnas olles tegeleme omandatud käsitöövõtete treenimisega ning hakkame tasapisi õppima seto keelt, et seda pärast Setomaal olles praktiseerida.
Algus on alati kõige raskem, aga õnneks on nüüd väike alustajate rühm olemas, kellega koos saab edasi mõelda ja käia. Loodan, et meiega liitub mõtteliselt ja praktiliselt edasiminejaid ja väga suuri kive teele ei veeretata.
Kõike paremat teile ja meile soovides,
Õie Sarv