Mari rahva kongress sai taas ülemuste poliitilise võitluse tandriks

Tekst: Rix Siezdovszky, fotod: Paul Fryer

9. ja 10. juunil toimus Marimaa pealinnas Joškar-Olas viies mari rahva kongress, millest võttis osa rohkem kui 360 delegaati nii Marimaalt kui ka mujalt (Baškortostanist, Tatrastanist, Udmurdimaalt, Tšuvašimaalt, Kirovi, Nižni Novgorodi, Permi ja Sverdlovski oblastist ning Moskvast ja Peterburist). Suurem osa delegaatidest pärines väljastpoolt Mari Eli Vabariiki, kus elab alla poole Venemaa maridest.

Kongressi oli aga ette valmistanud Marimaa Vabariigi valitsus. Enamik eelmisel kongressil valitud Ülemarilise Nõukogu (Mer Kangaš) liikmetest jäeti kongressi ettevalmistamisest eemale, kuigi just see organ oleks pidanud oma staatuse ja volituste poolest asjaga tegelema. Kongressi valmistasid ette lugematud valitsusasutused, kuid mitte mari ühiskondlikud organisatsioonid. Tekkis mulje, nagu hoitaks neid meelega korraldustööst eemale.

Torkas ka silma, et delegaatide valik toimus “kõrgel” tasemel: maride asualade administratsioonide korraldusel. Valimiskoosolekud toimusid Mari Eli riigisekretäri Nikolai Gavrilovi osavõtul. Käesoleva aasta talvel ja kevadel külastas ta korduvalt maride asualasid väljaspool vabariiki.

Tema visiitide ametlikkusest võiks anda ettekujutuse järgmine kurioosne lugu. Üks Tatarimaa külanõukogu olla saanud rajoonist käsu valmistuda Gavrilovi vastuvõtuks, kõigi ettenähtud kombetäitmistega: leib-sool administratiivpiiril, isetegevuskontsert, pidulik õhtu. Kõrge külalise saabumise kohta öeldi täpsemat aega määratlemata: “zajedet”. Nii ootasidki omavalitsuse inimesed, kultuurimaja ja koolisöökla töötajad ning isetegevuslased kaks päeva täies lahinguvalmiduses signaali, et tormata vastu lugupeetud külalisele kodumaalt. Külaline jäi tulemata, küllap polnud too väike külanõukogu poliitiliselt piisavalt oluline.

Mõne mari aktivisti meelest polnud ka delegaatide valimisprotseduur kooskõlas eelmise kongressi otsustega. Valimine toimunud suures osas Marimaa valitsuse ning linnade ja rajoonide administratsioonide määratud nimekirjade järgi, rahvale ei antud võimalust vabalt kandidaate üles seada. Sellest kirjutasid oma pöördumises president Putini poole ka Ülemarilise Nõukogu liikmed (lähemalt sellest pöördumisest allpool).

Siiani mari rahvusprobleemidesse küllalt leigelt suhtunud Marimaa Vabariigi valitsuse tegevus paistab vähemalt ebasiiras (tuletagem meelde ka valitsuse Mari Ušemi vastast kampaaniat veebruari alul, vt Infoleht nr 2, lk 11 – toim), meenutades eelmise presidendi Vladislav Zotini administratsiooni tegevust 1996. aastal IV mari kongressi korraldamisel. Mäletatavasti oli ka siis Marimaa presidendi valimiste eelne aeg nagu praegugi ja Zotin sai kongressilt taotletud toetuse.

Vaadates, kuidas Mari Vabariigi valitsus valmistub kongressiks, võis asjatundmatule tõesti tunduda, et maride nime kandev Venemaa administratiivüksus on Mari riikluse kehastus. Ilmselt jäigi väljastpoolt vabariiki saabunud delegaatidele niisugune mulje.

Paraku ei arvanud seda enamik kohalikke mari aktiviste, ning riigiorganite tegevus mari organisatsioonide ja Ülemarilise Nõukogu eemalehoidmisel korraldustöödest kutsus esile nii varjatud kui avalikku protesti, mille peamiseks väljenduseks sai juba mainitud avalik pöördumine Venemaa presidendi Putini poole. See avaldati kongressi eel Tšuvašimaal ilmuva Russkaja Gazeta erinumbris Dobrõje Sosedi, mis oli trükitud “rühma mari kongressi delegaatide palvel”. Pöördumises, millele on alla kirjutanud kuus Ülemarilise Nõukogu liiget, öeldakse otse välja, et Marimaa valitsus kasutab kongressi omakasupüüdlikel poliitilistel eesmärkidel: “...Marimaa Vabariigi raske sotsiaalmajandusliku olukorra ja elanikkonna elatustaseme languse tingimustes, kui rahvas on kaotamas usaldust nende meetodite vastu, millega juhib vabariiki president V.A. Kislitstõn, on ta otsustanud kasutada oma huvides mari rahva kongressi, et saada toetust enda tagasivalimiseks.” Ajalehenumbrit levitati ja loeti kongressil salaja, sest ““silmi” on siin palju”, nagu ütles üks anonüümseks jääda soovinud levitaja.

Valitsus reageeris pöördumisele kohe. 8. juuni õhtul esines Mari TV otsesaates valitsusjuhi (president on Marimaal ka valitsusjuht) asetäitja, majandusminister Ivan Vassiljev. Mari rahvusest Vassiljev valdab mari keelt vabalt ning on majandusminister juba Zotini aegadest. Teles sõimas ta aga vene keeles “kärnaseid oinaid”, kelle pärast tal olevat häbi end mariks nimetada. Seejuures ei kõneldud pöördumise sisust ega nimetatud allakirjutanute nimesid. Tõenäoselt eelistati valimiste eel mitte reklaamida oma vastaseid, sest eriti Venemaa kontekstis tõmbab igaüks, keda taga kiusatakse, endale tähelepanu.

Alla olid aga kirjutanud Kislitsõni opositsionääridena tuntud Mer Kangaši liikmed: V. Talantsev, A. Maksimov, V. Grigorjev, A. Smirnov, J. Petrov, G. Maksimov. Mõnda neist on võimude poolt taga kiusatud (nt jälitatud, keeldutud tööle võtmast või nende artikleid pressis avaldamast).

Kongressi plenaaristungil ründas pöördumise autoreid juba president Vjatšeslav Kislitsõn ise. Ta oli ilmselt ärritatud, ja nagu niisugustel puhkudel tavaline, ei valinud sõnu ega väljendeid.

Kongressi edasine töö oli korraldatud delikaatselt, vältimaks skandaali laienemist. Kõik, mis võinuks esile kutsuda delegaatide rahulolematust, kaasa arvatud otsesed toetusavaldused Kislitsõnile, jäi ära. Kuid kongressi enese korraldus ja delegaatidele loodud mugavused sisendasid pidevalt tunnet valitsuse hoolitsusest. President ise istus kogu aeg plenaaristungi presiidiumis (Zotin oli eelmisel kongressil ainult osal plenaaristungitest). Et ta mari keelest üldse aru ei saa, kuulas ta marikeelseid ettekandeid isikliku tõlgi abil.

Et muid teravaid probleeme kongressil ei tõusnud, tõmbas peatähelepanu ja rahulolematuse enesele Mer Kanaši esimees (onjõza) Vassili Pektejev, Mari Rahvusteatri peanäitejuht. Teda süüdistati selles, et Nõukogu ei ole tegelikult töötanud ja et eelmise kongressi otsused on täitmata. Pektejevil enesel ei paistnud niisuguse tähelepanu vastu eriti midagi olevat...

Kõik muu toimus nagu tavaliselt. Loeti ette palju õnnitlusi-tervitusi kongressile mitmesugustelt administratsioonidelt ja organisatsioonidelt, millele kulus vähemalt kolmandik plenaaristungite ajast. Niigi jäi tööaega vähe: kaks plenaaristungit ja kolm tundi sektsioonide tööks. Suurest hulgast tervitustest tekitasid elevust vaid mõningad, nende hulgas ka Jaak Prozese tervitus Eestist, mille järel puhkesid saalis ovatsioonid (Eesti Mari Seltsi esimees J. Prozes ei saanud ise kohale sõita, sest Marimaalt ei suudetud talle kuidagi nõuetekohast kutset saata – toim).

Kongressil vastu võetud dokumentides jäid enam kõlama praktilise suunitlusega ettepanekud, nagu näiteks pöördumine eri tasandi valitsejate poole ehitada paremaid teid Marimaa ning Udmurdimaa, Tatarstani ja Kirovi oblasti mari asustusega alade vahel. Kongressi põhikirja lõplik kinnitamine ei õnnestunud. Nagu eelmiselgi kongressil, otsustati esitatud projekt aluseks võtta ja volitada lõpliku teksti väljatöötamine ja registreerimine Ülemarilisele Nõukogule.

Kongressi peasündmuseks kujunes Ülemarilise Nõukogu uue esimehe valimine. Just siin toimus jõukatsumine valitsuse ja opositsiooniliselt meelestatud maride vahel. Juba kandidaatide ülesseadmine näitas, et pooled olid hästi valmistunud. Esitati mitmeid kandidaate, kes siis ennast ühe või teise pearivaali kasuks taandasid. Need olid reservkindral Vassili Grigorjev ja endine, Zotini-aegne kultuuriminister, praegune Rahvusteatri majandusdirektor Viktor Nikolajev. Esimene on teada-tuntud opositsiooni esindaja, teine aga “valitsuse mees”, kuigi ta ise seda hästi tunnistada ei tahtnud. Pärast muude kandidaatide enesetaandusi algasid kampaaniakõned. Kindrali peamise eelisena märgiti, et ta on vabariigi eelarvest, seega ka valitsusest sõltumatu. Seejuures tuletati meelde negatiivset kogemust Pektejeviga, kelle teatri eksistents sõltub otseselt ja ainult vabariigi eelarvest. Nikolajevi eelisteks peeti seevastu vilumust valitsusasutustega suhtlemisel ja organisaatorikogemust. Vahetult enne hääletamist võttis sõna majandusminister Ivan Vassiljev, kes andis ühemõtteliselt mõista, et Nikolajevi valimise puhul hakkab Ülemariline Nõukogu vabariigi kaukast toetust saama. Tsiviliseeritud ühiskonnas oleks niisugune šantaaž andnud negatiivse tulemuse. Marimaal aga juhtus vastupidine: esimeheks valiti Nikolajev.

Valimisprotseduur kujunes keeruliseks: kaks korda prooviti valida avalikult, kuid kumbki kord ei õnnestunud korrektselt hääli kokku lugeda. Salajasel hääletusel selgus tulemus: Grigorjev sai küll rohkem hääli kui avalikult, kuid jäi siiski üle noatera Nikolajevile alla. Peaosa viimase valimisvõidus mängisid väljastpoolt vabariiki tulnud delegaadid, keda oli paremini töödeldud.

Rõõmsamas ja rahulikumas lõpukõnes lubas valimistulemusega rahule jäänud president Kislitsõn eraldada 5000 –6000 rubla vastvalitud esimehe palgaks ja 100 000 rubla Ülemarilise Nõukogu tegevuse toetuseks.

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 4 (24)

SURI