Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 4 (24)Jussi Santeri Junttila,
Saran Osh
Sõktõvkar on mu aastataguse külastusega võrreldes palju muutunud. Peatänavat ehivad peale elektroonika- ja arvutikaupluste võimsad telefonifirmade reklaamid: Parma-Mobile, Nokia, Telecom… Enim rõõmustavad siin Komi vabariigi pealinnas silma uhiuued kiiskavad kakskeelsed sildid iga poe, kioski, toitlustusettevõtte, apteegi ja diskoteegi ukse kõrval. See on uus, pluralistlik Venemaa, mille sünd on olnud nii aeglane ja vaevaline.
Sõktõvkar on ilmekas näide sellest, kuidas Venemaa vähemusrahvaste roll on muutunud: perestroika algusajal 1985. aastal korraldati siin esimene rahvusvaheline fennougristika kongress, mis tõi vangilaagrite poolest tuntud vabariiki välismaailma esimesi tuulepuhanguid. Mais 2000 tundub see, et Sõktõvkar vähemusrahvuste eri teadusalade konverentsi juhib, täiesti tavaline.
Konverentsi ametlik nimi oli "Euroopa-poolse Venemaa põhjapiirkondade põlisrahvad kolmanda aastatuhande künnisel: ajalugu, tänapäev ja tulevikunägemus". Tegelikult oli küsimus Venemaa uurali (soome-ugri ja samojeedi rahvaste) vähemuste probleemidest, ettekannete pidajaid oli nii Venemaa Euroopa- kui ka Aasia-poolsete osade uurali rahvaid uurivatest asutustest. Ürituse tähtsaim saavutus on teadusvahelisus: keeleteadlased ei ole enam esikohal, sama tähtis roll on rahvusteadlastel, politoloogidel, sotsioloogidel, majandusteadlastel ning keskkonnaprobleemidega tegelevatel uurijatel. Kõikide Venemaa vähemusrahvaste probleemid on üsna sarnased, sõltumata sellest, kes neist võivad end (eriti ebaõnnestunud rahvusvahelise, elatusvahenditel põhineva määratluse järgi) nimetada põlisrahvaks, kes ainult vähemusrahvaks. Nõukogude Liidu ajal loodi vähemustele hulk erinevaid autonoomseid piirkondi, mis pidid jätma mulje võrdsete liitriigist. Tegelikult kärbiti vähemuste õigusi pidevalt alates 30ndatest aastatest: nõukogude inimese keel sünnist surmani oli vene, vähemuskeelte ja -kultuuride koht oli folkloorinäitustel ja koduseinte vahel. See oli tavaline rahva sundassimileerimise ja venestamispoliitika.
Nõukogude Liidu lagunemine tõi vähemusrahvustele võimaluse oma positsiooni parandada. Vabariigid said õiguse vastu võtta omi seadusi ja võim siirdus Moskvast osalt piirkonnajuhtidele. 1990ndatel anti enamikus vabariikidest vähemuskeelele vene keelega võrdne staatus. Komis toimib keeleseadus ka praktikas, mida ei saa öelda nii mõnegi teise, tugevamalt Moskva kontrolli all oleva piirkonna kohta. Maal elavad komi lapsed saavad koolis juba algklassides emakeeles õppida, komi keeles ilmuvad mõned ajalehed ja raamatuidki antakse välja rohkem kui kunagi varem. On aru saadud, et ka komi linnakultuuri loomine on vältimatu ning keele positsiooni tahetakse tugevdada ka pealinnas.
Venemaa majandusraskustes saavad vähemused kõige rohkem kannatada, ja rahapuudust tuuakse põhjenduseks, et demokraatlikud uuendused nii aeglaselt kulgevad. Komide kahe teraga mõõk on nafta: see toob sisse valuutat, mis vähendab sõltuvust Moskvast ja parandab vähemuse positsiooni. Keskmine palk on Komis umbes 2800 rubla, kaks korda rohkem võrreldes naaberpiirkondadega. Teisest küljest on naftatootmine hävitanud paljude komi külade elu: 1993. aasta naftakatastroof, mis tõi Komi maailma teleuudistesse, ei jäänud viimaseks. Komi identiteedi peamine ja igipõline eluallikas parma, okaspuumets, on haavata saanud – seepärast äratabki kahtlasi tundeid selle komikeelse sõna nägemine eduka telefonifirma nimes.
Komid elatuvad metsast, metsa kõrval annab toitu vähene maaviljelus ja karjakasvatus, vabariigi põhjaosas ka põdrakasvatus. Traditsiooniliste tegevusaladega võistleb hoogne metsalangetamine: Sõktõvkari põhjaosas on Euroopa suurim metsakombinaat, mida kohalikud kutsuvad lihtsalt "kompleksiks".
Komidele on mets kodu: massiivsete põlislaante taga asuvate külade probleem oli üks konverentsi teemadest. Transpordiühendus on viimastel aastatel ainult halvemaks muutunud, väidetakse, et liinibussiliiklus ei tasu kütuse hinna tõusu pärast ära: naftat viiakse muidugi välismaale. Külade isoleeritus isegi toetab kohaliku kultuuri säilimist ning võimaldab sõltumatust. Elanikkonna tervis on 20-kraadise pakasega harjunud komidel selgelt parem kui lõunapoolsetel rahvastel, ja alkoholiprobleemidelegi on vähem ruumi. Teisalt on hajali asuval rahval – komisid on Rootsi suuruses vabariigis alla kolmesaja tuhande – raskem kohaneda moderniseeruva maailmaga ja valvata loodusvarade järele. Suitsiidid on külades sagedased ja sündivus madal.
Tugevaimaks muljeks Komist jääb ikkagi väikese rahva elujõud ja usk tulevikku. Siin ei kohta sellist jõuetut masenduse õhkkonda, mis valitseb paljudes Venemaa provintsides. Tahaksin uskuda, et just mets ongi komide jõu allikas, komi okaspuumets, mis võib väljastpoolt tulijaski sügavaid tundeid äratada.